What is this peculiar place?

Kirjutasin AEGEE-Nijmegeni aastaraamatusse sellise jutukese. Mõtlesin, et jagan ka oma sõpradega! :)

Have you ever wondered what describes dutchies next to tulips and wooden shoes? Or how some things that are vey normal to you seem bizarre to others? I am a former president of AEGEE-Tartu and soon-to-become-a-member in AEGEE-Nijmegen who just moved to Nijmegen to start a life here. Hereby I would like to share with you some everyday things that you might not even notice anymore.

·         There are so many bikes! In the first 10 minutes people from some other countries see more bicycles than they have seen in their whole life. Plus it’s normal when your bike makes hell of a noise while biking and every bike must have a minimum of 2 locks.

·         What is more, if something breaks down then you would rather buy it new than get it fixed. This is very different for example in Estonia. There are so many places where you can fix things and repairing something broken is mainly first option to people.

·         You have only cold water in the toilet watertap. What’s with that? Why I can’t wash my hands or teeth with warm water?

·         When you go out, you most probably stand in a bar. I don’t mind standing close to 30 other people, but this is something that most probably would not happen in Estonia. When people go out and they don’t find a free table then that place is full for them.

·         But while sitting in a bar, you throw peanut shells on the ground. Probably there’s an explanation behind that, but it just seems a bit peculiar to sit among „garbage“.

·         Guys use sometimes so much hairgel that it looks like they haven’t washed their hair in a week. What makes it more funny, is that not only teenagers do that but also working middle-class men.

·         Agendas are holy. When I want to meet up with a friend I just call and meet up. Here you make appointments, even with parents. If you want to have half an hour coffee, you make an appointment. This is needed to use time wisely, but at the same time it’s a bit funny as well.

·         People say hello to people they don’t know. Apparently it’s not strange at all to say hello to people in your neighborhood who are behind windows or in front of the house.

There are so many orher things to wonder about. Peculiarities remain with brilliant additions. Some things here are just amazing. As for example infrastructure, Albert Heijn and all the smiling people you meet on the way. I love it here!

Ootamatu Rockin Park festival

Siis kui ma palju noorem olin, siis ma kuulasin täiega Snow Patroli. Mingi hetk tuli jutuks majakaaslastega, et Snow Patrol tuleb juba mõne päeva pärast Nijmegeni esinema. Pilet pidavat olema 30-40 euro kanti. Tahtsin nii väga minna, aga piletit ka osta ei tahtnud. Otsustasime siis Sannega, et lähme lihtsalt aia taha kuulama. Ikka parem kui mitte midagi.
Jõudis siis laupäev kätte. Oli väga päikseline ning kuum päev. Kell tiksus juba 4 peale ning Matthijs avas oma facebooki. Mis oli esimene asi, mida me nägime? "Kas keegi tahab festivalile tasuta pääsmeid!?"
Meie tahame! Matthijs võttis selle neiuga ühendust ning kell 6 oli mul 6 piletit taskus. 4 andsime majakaaslastele, ühe sain endale ning viimane läks sõbrale. Kahjuks Matthijs pidi töötama (see oli see sama õhtu kui minu jalgratas katki läks) nii, et läksin ilma temata.
Jõudsime kella 7 ajal festivalile. Inimesed, kes olid seal terve päeva olnud, olid suht põlenud või siis endale veidrad randid saanud.

Jookide ostmiseks on sellistel festivalidel suhteliselt huvitav süsteem. Ma ei tea, kas Eestis on ka kontserditel nii või mitte, sest pole väga kuskil käinud niimoodi. Igatahes tuleb aparaati panna raha ning see annab sulle vastu väikesed plastikust asjakesed, mis on siis joogi ostu aluseks. Üldjuhul ongi kõik joogid kas üks või kaks seda asjakest. See tähendab siis, et see inimene, kes sulle joogi annab ei puutugi rahaga üldsegi kokku. Lisaks on veel süsteem, et kui sa korjad teatud arvu plasttopse kokku, siis saad ühe tasuta joogi asjakese (ma ei mäleta, kuidas neid kutsuti) vastu. Tollel festivalil oli piiriks 10 topsi. Teised teadsid rääkida, et mõnel muul võib see olla 50 topsi või siis isegi 1 meeter topse. Muidugi jalutavad seal ringi poisikesed/mehed kes hea meelega topse maast korjavad. Väga hea süsteem, sest siis ei visata väga palju topse maha ning hea puhas muusikat kuulata.
Igatahes, kui meie kohale jõudsime esines bänd Manchestersist nimega Elbow. Olin eelnevalt Kadriga sellest rääkinud ning tal pidavat olema sõbranna, kes seda bändi täiega fännab. Mina kuulsin neid esimest korda. Peab mainima, et oli isegi päris tore ja mõnus. Härra oskas hästi rahva kaasa elama panna. Meie läheduses olid soliidses eas härrasmehed, kes kaasa laulsid. Pluss meie ees seisid kaks naisterahvast, kes olid enamat kui lihtsalt sõbrannad. Nii, et kes mind teavad, siis salaja piilusin neid inimesi ning kujutasin ette, et mis elusid nad elavad.

Elbow

Pärast seda oli mingi suvaline naine. Läksime juba Snow Patroli lava ette ootama ning juttu rääkima. Päike oli ikka ere ning tuju läks üha paremaks. 

 Ja siis oli see käes! SNOW PATROL!
Nad laulsid lihtsalt kõiki laule, mida ma üldse oleks sealt oodanud! Ja kõik oli nii äge! Ja nad olid nii professionaalsed! Ja rahvas laulsis kaasa! Ja ilm oli ilus! Ja eufooria oli taevas!
Hüppasin ja laulsin ja õõtsusin ja laulsin. Kui palju kordi ma otsisin juba kontserdipileteid aastaid tagasi? Kui palju kordi ma tahtsin nende kotnserdil olla. Ja kui ootamatult see unistus teoks sai.

Jalgratas vol2

Pärast oma jalgratta jutu postitamist arenesid sündmused seoses jalgratastega edasi.

Nimelt kella 8 ajal õhtul helistati meile ning pakuti jalgratast, millele olime teinud 2 hinnapakkumist. Muidugi me nõustusime ning asusime teele. Pool teed istusin pakikal, pool kõndisin.

Ühel perel oli see jalgratas seisnud 2 aastat kuuris ning roostet kogunud. Nüüd on aga neil pisipere ning vaja ruumi muudeks asjadeks. Seega oli ka jalgratas vaja maha müüa. Tegin oma proovi sõidu ära. Matthijs testis ka seda natuke. Tehing tehtud 30€ eest. Põhimõtteliselt selle raha eest, mis oleks kulunud minu vana jalgratta parandamisele saime me 2 jalgratast (Matthijsi jalgratta parandamisest üldse rääkimata). Jee!

Täna käisime selles kohas, kuhu ma oma vana jalgratta jätsin ning võtsin sealt oma luku ära. Nüüd on see seal igaühele varastamiseks. Samas see varastamine võib kalliks maksma minna, sest ta on ju ometi katki! :D

Samal ajal mõtlen siin, et kuidas mul Pärnus jalgrattas on vastu pidanud vähemalt 8 aastat, kui mitte 10. Võibolla on asi selles, et me kasutame jalgrattaid pisukese osa aastast. Samas emme ju sõidab peaaegu aastaringselt tööle jalgrattaga. Siin ongi jalgratta eluiga kuskl 2-3 aastat. Tõenäoliselt vihm ja rooste ja 24/7 värskes õhus olemine teeb oma töö. Siinkohal mõtlen just tudengeid, kellel ei ole kuuri, kuhu oma ratas peita.

Aga nüüd tagasi minu uue (kellegi vana) jalgratta juurde.

Pilt internetist

Minu uus jalgratas on Locomotief Fiets. Pruuni värvi ja 3 käiguga.

Pildi peal on korralik, kuid minu oma on praegu suht must ja tolmune ning väga roostes. Aga jooks on tal hea ning käigud töötavad ka. Ning nüüd olen ma nagu päris hollandlane, sest jalgratas koliseb mõnusalt kui sõitma hakata.

Kellele meeldivad mu jalgratta lood? :P

Siis kui jalgrattad lähevad katki

Lubasin kirjutada siis jalgratta seiklustest ka ning neid on meil viimase 2 nädala jooksul päris mitmeid.

Esiteks on mul juba tükk aega olnud tunne, et minu jalgratas sureb varsti ära, sest hooldus on nullilähedane. Kett on roostes ning seda pole vähemalt aasta aega õlitatud. Samas nii palju kui ma aru olen saanud, siis siin väga jooksvalt ei hoolitsetagi rataste eest. Lihtsalt viiakse parandusse, kui midagi väga katki on. Muidu kõik rattad kolisevad ja krägisevad. See on normaalne!

Igatahes, siis kui Hedvy oli siin, Matthijs helistas ning ütles, et tal läks jalgratas katki. Irooniliseks muudab selle asjaolu, et ennem tööle minekut tegime veel nalja, et ta helistab mulle kui jalgratas katki läheb ja mingit transporti vajab. Nii ta siis läks ka, kuigi ta tuli ise bussiga koju. Jalgratta jättis kellegi aeda varjule.

Mis tal siis katki oli? Nimelt tagumise ratta kodarad ja metallvõre, mis hoiab ratast ratta kujuga purunes mitmeks tükiks. Põhimõtteliselt Matthijs vajus läbi ratta.

Mõned päevad hiljem läksime siiis lähedal asuvasse kasutatud rataste poodi. Uurisime kui palju parandus maksma läheb ning samuti ka rataste hindu. Matthijsi arvates võttis onu hindu peast (mitte hinnasildilt) ning väitis, et selle parandus läheb üle 100€. Samal ajal kõige odavam jalgratas oli 65€ (samas oli suht nikats) ning normaalsemad sinna 200€ kanti. Olgu, mõtleme edasi.

Mõned päevad pärast seda võtsime aja ning läksime Matthijsi jalgrattale järgi. Sõitsime sinna bussiga, sest see asus täiesti linna ääres põhimõtteliselt. Mida ma siis nägin?

No sellist asja küll pole näinud. Mõtlesime siis, et võtame tagaratta ära ning viime jalgratta siiski linna tagasi ning püüame ise ära parandada. Tagaratta raam käikudega pidavat maksma 30€ ning kumm ise oli terve ning õhku täis. Ehk siis olime ise ka õhku täis, et parandame selle asja nüüd ära!

Aega võttis ja vaikselt saime jupikesed kõik lahti. Olime juba päris rõõmsad. KÄIGUD! Kurat küll! Mingi ventiiliga kinni ning kruvi/mutrit/midaiganes lahti ei saa keerata. Lõpuks meil olid kortsus kodarad, mis lohisesid mööda maad. Transportimiseks pidi jalgratta esiratta peale õhku tõstma, mis nõudis suhteliselt palju jõudu. Tänasime tädi ning asusime teele.

Kaardi järgi pidi "nurga taga" olema jalgratta pood. Millise nurga taga? See oli ilgelt kaugel! Jätsime jalgratta puu najale ning asusime teele. Matthijs samal ajal lootis, et keegi selle jalgratta samal ajal ära varastab. Oleks mure vähem.

Pärast pikka vahemaad jõudsime lõpuks rattapoodi. Meeletult suur pood nii uute kui vanade jalgratastega + parandus. Uurisime siis jällegi hindu ning jälle, meeletu summa paranduseks. Olgu siis nii. Kellegi kasutatud võib olla Matthijsi uus. Aga mida hekki, soola pekki! Kasutatud jalgrataste hinnad algasid 300st eurost!?!? Keskmine hind oli nii 400-500€. Mis mõttes? Kas need on kullast? Kas kuninganna on neid katsunud?

Loobusime jalgratta ostu plaanist. Olime näljas ning tahtsime koju ära minna. Istusime siis bussipeatuses (endal kaasas rehv ning suur kilekott kõikide mutrite ja jubinatega ratta küljest) ning mõtlesime plaani. Kuna minu peres ei visata asju ära niisama, vaid parandatakse, siis minu süda hakkas verd tilkuma. Kuidas me nüüd jätame korraliku (küll ilma tagarattata) jalgratta lihtsalt kuskile. Asusime siis teele tagasi jalgratta juurde. 

Kuna nälg näpistas (oli ju lõunane aeg), siis astusime sisse kohta nimega "Ugala". Olime veendunud, et see peab olema eestlaste koht. See lihtsalt peab olema. Aga see koht nägi nii kahtlane välja ja oli suht türklaste oma. Kebab ja muud palad. Matsime mõtte eestluse leidmisest ning ostsime kebabi. Sõime seda kellegi aia kivide peal nagu kaks näljast pompsu.

Leidsime ratta (kahjuks ei olnud varastatud) ning ootasime bussi. Ja oi üllatust, kui bussijuht ei luba jalgrattaga siseneda. Mis mõttes? Selle jalgrattaga ei saa mitte kuskile minna ilma transpordi vahendita. Siis ma sain kurjaks. Mis mõttttttttes nagu!!?! Raske otsus, aga jätsime jalgratta maha (rehvi võtsime kaasa nende vidinatega). Ootasime siis järgmist bussi ning ei jõudnud kodu ära oodata.

Aga sellega ei ole meie jalgratta seiklused läbi.

Vahepeal läks minu jalgratta esipidur katki. See tähendab, et alles jäi vaid pedaalidega pidurdamine. Kuna kett oli ju roostes, siis suht hirmus oli kiiresti sõita. Iga hetk kartsin, et pidurid lihtsalt kaovad ära.

Kuna Matthijs pidi töötama aegajalt, siis kasutas ta selleks minu jalgratast.

Täpselt nädal aega hiljem, kui tema jalgratas otsad andis, on ta jälle samal ajal tööl (küll aga teises kohas) ning helistab mulle. Mayri, su jalgratas on katki. Jee! Nüüd on meil null jalgratast! Nimelt minu jalgratta hammasratas, kus kett peal on lihtsalt lakkas töötamast. Nüüd oli eluliselt oluline leida vähemalt üks jalgratas, sest Matthijs peab ju töötama, ning jalgratas on eluliselt oluline transpordi vahend talle seda tehes.

Hollandis on selline lehekülg nagu marktplaats.nl, mis on nagu osta.ee. Ehk siis inimesed müüvad omi asju läbi oksjonite või siis konkreetse hinna eest. Asusime siis jahtima (juba mitu päeva tagasi) ning leidsimegi "vanaema" jalgratta 40€ eest. Tundus mõistlik tehing.

Asusime siis jalgsi teele. Minna oli kuskil 2-3 km. Ukse taga olles onu ei avanud. Oi nalja. Jalutasime siis mõned meetrid ning järsku oli onu väljas. Sisenesime tagaaeda ning oi kui palju jalgrattaid tal seal oli. Asi tundus kahtlane. Matthijs siis sai eelnevalt mainitud vanaema jalgratast proovida. Oi kuidas värises ja tundus üldsegi mitte stabiilne. Onu siis ütles kust ta need rattad saab. Nimelt rongijaama kõrval asuvast jalgratta parklast suht ebaseaduslikul teel. Või noh, lihtsalt võtab sealt katkised rattad, parandab ära ning müüb edasi. Annab neile nö uue elu. Tegelt ei ole nii hull.

Igatahes ootasime seal 5 minutit, onu parandas ühe ratta piduri ära, küsis 45€ ning Matthijsil oligi uus jalgratas. Istusin siis terve tee pakikal ning sõitsime koju. Otsustasime siis minu jalgratta viia parandusse ning loota, et see ei lähe kalliks maksma. Pärast ööpäevast ootamist läksime siis vaatama, mis seis on. Ja arvake ära, palju nad selle paranduse eest tahavad. Jah, 75€! Mmmm.. selle kahtlase onu käest ma saaksin 2 jalgratast selle hinnaga. Võtsime siis jalgratta ning jätsime kuskile parklasse. Pilt ka mu jalgrattast.

Igatahes praegu Matthijs kirjutas sellele kahtlasele onule ning uurib tema hinda või äkki on tal mõni jalgratas pakkuda. Samas tegime pakkumise ka ühele jalgrattale marktplaats'is. Eks näis mis saab.

Juba väsitab ära, et miski on koguaeg katki. Kas siis minu arvuti või Matthijsi oma või siis meie mõlema jalgrattad.

Ja nüüd ma ise imestan ka kui palju ma jalgrattastest kirjutada oskan! :D

Rong, milles oli Hedvy

See on alati nii, et kui sa näed hea välja, siis sa ei kohta mitte kedagi linnas ning kui kord lähed välja dressides, siis järsku näed peaaegu kõiki, keda tunned.

Nimelt üks õhtu (juba kaks nädalat tagasi) läksime me Matthijsiga õhtul jalutama. Oli väga mõnus soe õhtu ning kell ka juba sinna 10 knati. Mõtlesin, et ei viitsi hakata end suvalise jalutuskäigu pärast üles lööma ning läksin lihtsalt Matthijsi dressides. Tegin veel nalja, et olen hip-hop tantsija (sest nägin täpselt selline välja) ning selle tõestuseks ka mõned tantsusammud tänaval. Jalutasime siis päris suuri tiire ning lõpuks mõtlesime ka natuke kesklinna poole jalutada. Olime juba päris lähedal kui nägime mõnda tuttavat nägu. Okou! Mis see on? Muidugi, täna on ju teisipäev ning AEGEE-Nijmegenil on iganädalane social drink. No jah siis. Astusime julgelt ligi ning asusime juttu rääkima. Need samad inimesed küsisid ka, et miks ma selline välja näen. Mina lihtsalt naersin, tegin oma hip-hoppari liigutusi ning olin tsill. Ausalt ei huvitanud, et olen dressides. Mingi ajavahemik hiljem seadsime sammud tagasi koju.

Pärast lihtsalt imestasin selle sama esimese lause üle, mille kirjutasin.

Siis kui Hedvy külla jõudis

Aga põhiline on see, et Hedvy tuli mulle külla!

Hedvy läks/tuli puhkusele ning minu päralt oli ta neljapäevast esmaspäeva ööni, kui ta pidi taksosse istuma.

Neljapäeva hommikul läksime talle Matthijsiga rongile vastu. Käisime linnas ringi, rääkisime muidugi juttu, sõime McDonaldsi jäätist ning olime mõnusad. Kõige lahedam oli McDonaldsis, kus me mõlemad Hollandi keeles tellisime (jep, Hedvyl on see oskus olemas).

Sinepisupp ja morss!

Matthijsi spetsiaal pasta + morss :D

Hedvy külastuse üheks alam-eesmärgiks oli talle head sööki pakkuda. Seega esimesega sai ta proovida Kip Madras'i. India toitu, mis valmib väga kergelt. Selleks on siis kana riisiga koos väga paljude vürtsidega. Hedvy kiitis selle heaks. Arvan, et kodus olen seda jaganud veel emaga. Võib-olla keegi on veel saanud seda proovida. Teiseks sai ta proovida sinepisuppi küüslaugusaiaga. Kahju, et Eestis sellist asja ei müüda. Arvan, et väga paljudele maitseks. Hedvy kiitis ka selle heaks. Kolmandal päeval tuli laiskus peale ning siis ostsime lihtsalt kilo lasanjet umbes 3 euro eest. See valmis pool tundi ahjus ning oli täitsa söödav. Viimasel päeval oli söök eriti hea. Hommikusöögiks olid ahjusoojad saiad ja croissant. Lõunaks shokolaadikook ehk brownies. Õhtusöögiks Matthijsi uus leivanumber: shampinjoni, lihatükikeste, porru pasta. Nagu väike toiduparadiis ma ütlen. Hedvy kiitis ka selle heaks! Jee.

Linnatuur

Kunstipärane Hedvy rongis

Muidu me veel käisime kõrval linnas Arnhemis, mis on tegelikult suurem kui Nijmegen. Seal käisime shoppamas. Leidsime isegi New Yorkeri, mis on palju kohutavam kui Eesti oma. Päriselt ka, nii palju koledaid asju oli seal. Arnhemi päevanali seisnes ajaloolistes keldrites. Nimelt nägime mitut silti, mis neile viitasid, aga üles me neid ei leidnud. Kasutasime nutitelefoni rakendusi, et kaardilt vaadata kus need siis asuvad, aga ikka ei leidnud. Vahepeal jõime kohvikus kohvi/kakaod ja ootasime, et vihm üle läheks. Asusime uuesti otsima, aga ikka ei leidnud. Lõpuks olime lähedal, kuid tuli välja, et kaart valetas. Lõppude lõpuks kui meil kõigil oli juba suht suva nendest keldritest, aga lihtsalt otsimise mõttes neid ikka otsisime, me nad LEIDSIME. Esiteks oli see naljakas, sest me olime seal kohas juba olnud. Me lihtsalt ei vaadanud selja taha. Teiseks oli see naljakas, et me olime kulutanud vähemalt tund aega nende otsimisele, et kui me nad lõpuks leidsime, siis olid ajaloolised keldrid juba 2 minutit suletud. Ehk siis ajaloost ei saanud me midagi.

Arnhemi tänavail

Selline pood  siis Arnhemis

Saksa saiapoes, siis kui vihma hakkas just sadama

Baaris, siis kui vihma sajab

Mayri abistamine

Reede õhtul istusime kõik koos maha ning kirjutasime mulle avatud avaldusi hotellides töötamiseks. Lõpuks olid meil kõigil ajud soojad ning nalja sai kui palju. Kõige parem oli see, et ma olin igasse avaldusse oma vanuseks kirjutanud 22. Viimasel hetkel Matthijs avastas selle ning naersime kui palju. Hakkasin siis seda viga parandama ning kirjutasin oma vanuseks 23. Naersime pisarad silmis, sest me olime juba nii väsinud ja kõik oli naljakas. Oh, oli naljakas.

Hipsterid

Laupäev on siin turupäev nagu ka varem olen maininud. Seadsime ka meie oma sammud sinna teele. Mina ja Matthijs tegelesime minu avalduste postitamisega ning Hedvy otsis postkaarte. Leidsin endale esimest korda elus ka päikeseprillid. Matthijs tingis ühe euro soodukat ka. Minu prilli kriteerium oli, et need peavad olema lillelised. Ülesanne täidetud!

Kunstipärane pilt saiakestest

Fritüüris tehtud valge kala - kohustuslik turusnäkk

Nijmegeni kesklinn

Üritame seletada huvitavaid ajaloolisi asju

Õudne nukumaja Nijmegenis

Eestis on pühad, meil ka!

Õhtul läksid asjad Jaanipäevaks kätte ära. Nimelt Matthijs läks tööle ära ning meie Hedvyga jäime koju. Konsumeerisime veini ning sõime krõpsu. Lõpuks hakkasime Hedvy Ipodist valjult Eesti muusikat kuulama. Muidugi pidime kaasa laulma. Õhtu staar on Matthijsi jalgratas, mis läks katki Matthijsi töö ajal (aga sellest ma arvatavasti kirjutan eraldi). Vaene Matthijs kui ta koju tuli. Teda ootasid ees veidike veinised neiud, kes laulsid ja tantsisid jalgpalli taustaks. Nagu lubatud Hedvyle pidime ka välja minema, et head õlut juua. Kuskil 11 ajal me seda tegimegi. Mina jõin virsikuõlut ja Hedvy maasikaoma (samas mälu võib petta).

Disko ja jalgpall

Jaanipäev!

Kolm roosat õllet

Sünnipäeva lapse hommikusöök

Pühapäeval oli Hedvy sünnipäev. Seetõttu ka uhked söögid. Ilm oli kahjuks halb nii et pidime tubaseid tegevusi leidma. Mängisime siis ühte ubadega kaardimängu (mulle täiega meeldib) ning ühte teist veel. Üleüldse mängisime palju, mis mulle ka meeldib. Pärast käisime veel linnas jalutamas kohtades, kuhu veel ei olnud jõudnud.

Lõuna maius

Ilmselgelt Matthijs võidab!

Järgmine mäng

Keset linna on park, kus on Bambid

"Noh Mayri, tee seda nägu, mis sa tavaliselt teed!" - Hedvy

Romantika (pildid ka eelnevalt mainitud dressikad)

Pardid ja Hedvy

Kunst

 Aitäh Hedvy, et tulid ja olid! Nii mõnus!