Sinterklaas ja üldse jõuluaeg

Ma ei tea, kui Hollandi kultuuriteadlikud siin lugejad on, nii et annan parem ülevaate ühest vast kõige Hollandi pärasemast tähtpäevast - Sinterklaas.

Sinterklaas on siis lühidalt öeldes Hollandi jõulud, mida tähistatakse 5. detsembril.

Ajaloost ja traditsioonidest (vikipeedia abiga):

Sinterklaas on vana ja tõsine mees valgete juuste ja pika täishabemega. Ta kannab Jõuluvanale sarnast värvi kombinatsiooni mõningate eranditega. Nimelt on tal seljas preestrirüü ning peas piiskopimüts, käes hoiab ta piiskopisaua ja sõrmes on rubiinpunane sõrmus. Kaasas kannab ta raamatut nimega "Sinterklaasi suur raamat" (Het grote boek van Sinterklaas), kus on siis kirjas iga lapse kohta, kas ta oli eelmisel aastal hea või halb. Halvad lapsed pidavat Sinterklaas kotti panema ning endaga Hispaaniasse viima. Kes ei tahaks Hispaaniasse minna? Ma arvan, et ma oleks väiksena halb laps olnud, et koos Sinterklaasiga Hispaaniasse saada!

Traditsiooniliselt sõidab ta ringi halli hobusega nimega Amerigo.

Sinterklaas ja Zwarte Piet (allikas: Google)

Sinterklaasi abiliseks on Zwarte Piet. Eesti keeles võiks ta nimi olla Must Peetrike. Ta on noor, mustaks võõbatud lokkis juustega tegelane, kes on riietatud värvilisse kostüümi. Igal Mustal Peetrikesel on kindel ülesanne - pea Peetrike ("Hoofdpiet"), navigeerimis Peetrike (see, kes juhib laeva Hispaaniast Hollandisse), pakkimise Peetrike (pakib kinke) ja näiteks akrobaatika Peetrike, kes siis ronib katustel läbi korstnate.

Igal aastal, kui Sinterklaas (mitte see mees, vaid tähtpäev) lähemale hakkab jõudma, siis tuleb muidugi päevakorrale rassismi teema. Üks versioon, et miks Peetrike must on seisneb selles, et ta lihtsalt määrdus kui ta korstnates käis, et lastele kinke viia. See aga ei seleta mõndade arvamuste kohaselt musti lokkis juukseid ja suuri punaseid huuli.

Seel aastal oli rassismi teema eriti uudistes. Nimelt Ühendatud Rahvaste (United Nations) teatud töögrupp ütles ühes telesaates midagi sellist: "Me ei saa selles töögrupis aru, et kuidas Hollandis elavad inimesed ei näe, et see on tagasipöördumine orjastuse juurde. Kui ma elaksin Hollandis musta inimesena, siis ma tahaks selle vastu protestida". See lõi valla ülemaalise "skandaali", sest üldjuhul on Must Peetrike Hollandi inimeste poolt väga armastatud ning seda ei nähta rassistlikult. Keegi tegi Facebooki grupi Musta Peetrikese toetuseks, mida paari päevaga laikis 2 miljonit inimest. See on vist päris hea avaldus rahva poolt.

Igatahes, tagasi Sinterklaasi tähistuste juurde:

Sinterklaas on pärit Türgist, küll aga tuleb ta igal aastal hoopis Hispaaniast suure jahiga ning saabub Hollandisse novembri keskel (üldiselt laupäeval). Tänapäeval on see suur asi, eriti selles linnas, kuhu ta saabub. Siis ta jalutab selles linnas ringi oma halli hobuse Amerigo seljas. Sinterklaasi abilised viskavad lastele kommi.

Sellele eelneval ööl panevad lapsed kas kamina ette või tagaukse ette kinga, laulavad Sinterklaasi laule ning lähevad magama. Kinga sisse pannakse kas porgand või õun hobuse jaoks. Lisaks sellele võib panna ka kinga sisse Sinterklaasist tehtud joonistused. Hommikuks on siis asjad läinud ja kommike on asemel. Väga sarnane meie päkapiku traditsioonile, kuigi meie vist küll midagi päkapikule ei pea panema.

5nda detsembri õhtul on Pakjesavond  või Sinterklaasavond, mis eesti keeles võiks olla kingituste õhtu. Kuidagi ilmuvad kingitused või leitakse sildike vihjega, kust kingitused leida. Samuti võidakse ära kasutada naabrite lahkust ja paluda naabril uksele koputada ning kotike ukse taha jätta. Terve õhtu on muidugi tegemist täis. Järgmisel päeval Sinterklaas läheb ära ning kõik pidustused on läbi.

Kui lapsed kasvavad suureks, siis Sinterklaasi tähistusi kohandatakse. Üldiselt (kuigi Hollandis ei ole vist midagi sellist, mida kõik inimesed teeksid) tehakse pere keskel surprise (üllatus). Tähendab see seda, et võetakse loosi ning siis vastavalt tulemusele pead sa sellele inimesele kingituse tegema. Võib kasutada ka soovide nimekirju või siis niisama improviseerida. Kingitus peab olema üpris personaalne ning lisaks ilusa kingituse tegemisele peab kingi tegija ka luuletuse kirjutama. Selles luuletuses peaks siis sõbralikult tögama kingituse saajat, et mis too eelmine aasta tegi ja mida uuel aastal paremini võiks teha. Paremad kirjasuled võivad ikka päris toredasti naerma ajada. Kokku saadakse kas siis 5ndal või siis selle läheduses, olenevalt pereliikmete ajakavadest.

Kujutate ette, kui raske oli eelmine aasta luuletust kirjutada? Võid mõelda küll, et ah mis see ära ei ole kirjutada.. ee see on ikka täiega raske. Eriti veel keeles, milles sul ei ole tunnetust või mida sa korralikult ei halda. Õnneks üks mu sõbranna siin tuli appi ning tema abiga sain päris korraliku luuletuse tehtud Matu emale.

Toidu koha pealt pean mainima kolme asja - pepernoten, speculaas ja enda nimetähega šokolaad.

Pepernoten on siis väikesed küpsise-piparkoogi laadsed pallikesed. Neid saab tänapäeval kas šokolaadi kattega, trühvli laadseid, klassikalisi, ökoloogilisi ja isegi gluteenivabu. Need tulevad müügile juba oktoobri paiku ning muidugi detsembri esimesel nädalal on need igas peres laual. Maitselt meenutavad õrnalt väga kuiva piparkooki ning rohkem ma ei oskagi seda maitset kirjeldada.

Pepernoten. Allikas: Google

Teine väga Sinterklaasi-aegne söögipoolis on Speculaas. Peamised komponendid on jahu, pipar, kaneel, ingver, nelk, kardemon ja muskaat. Minu jaoks on see jällegi kuiv küpsise-piparkoogilaadne maiustus natukese jõulu hõnguga. Neid on mitu erinevat varianti, kõik maitsevad üpris hästi ning sobivad hästi kohvi-tee kõrvale.

Speculaas. Allikas: Google

Kolmas maiustus on lihtsalt šokolaad, mille teeb eriliseks see, et see on su enda nimetäht. Muidugi saab valida erinevate šokolaadide vahel - piima, tume, valge, öko jne. Ma ei pea kartma, et Inna saab rohkem šokolaadi - kõik tähed kaaluvad sama palju. Hea maiustus!

Allikas: Google

Täna (pühapäeval 8. detsembril) tähistasime Matu perega Sinterklaasi. See aasta ei teinud me "surprise" kingitust vaid hoopis täringumängu. See tähendas siis seda, et igaüks pidi tegema kaks anonüümset kingitust, mis sobiks igaühele. Kuna meile kõigile meeldib kas süüa või kokata, siis teemaks oligi kokkamine. Uskumatu, kui raske oli ikka mõelda, mida kinkida! Lõpuks läksime Matuga koos linna ning saime kingid tehtud.

Jõudsimegi umbes kella poole 2 ajal Matu tädi juurde. Esimese asjana pakuti muidugi kohvi ja Speculaasi. Laual - Pepernoten. Kõik on olemas! Pärast natukest istumist hakkasimegi kohe täringumängu mängima. Panime kõik kingid ühte kotti ning hakkasime veeretama. Mängu jooksul muutsime täringu numbrite tähendusi nende variantide vahel olenevalt millises staadumis mäng oli: a) Võta kotist kink, b) Võta kaart ülesandega (spetsiaalsed kaardid), c) Tee kingitus lahti, d) Varasta kellegi kingitus, e) Vali endale üks kink, mille jätad endale. Kingituse saigi endale ainult siis, kui sul oli vastab kaart, mis seda ütles või siis veeretasid täringul vastava numbri. Mängisime vist kokku 1-2 tundi, ei pannud väga tähele, sest väga lõbus oli. Näiteks ei olnud mul mitu ringi mitte ühtegi kingitust, samal ajal Matul oli 6! Lõpuks läbi kellegi kaardi vahetasime mina ja Matu ema kohad ning mul oli ühtäkki jõle palju kinke. Mängu lõpuks sain mina endale 3 veinipokaali ja 2 suure šokolaadi otsaga lusikat, mis tuleb panna kuuma piima sisse ning siis sellest saab kakao. Nii hea!

Matu sai endale (ehk siis mina saan ka kasu lõigata) lillepoti, mis ise niisutab taime vastavalt vajadusele/andurile ning kaks teravat nuga. Jällegi täiega kasulik, sest meie saatus taimedega ei ole kiita (üks kord tädi poes ütles, et iga paari päeva tagant kasta taime, Matu usinasti kastiski ning taim lõpuks uppus ära. Rumal müüja, kes annab selliseid soovitusi!) ning kui pott ise niisutab taime, siis see on ju eriti mugav! Lisaks on see kasulik sellistel aegadel, kui me näiteks oleme pikemalt kodust ära. Ja noad! Meil oli üks hea nuga siiamaani, nüüd on siis loodetavasti kokku 3!

Muidugi olid Matu ema ka kõigile lisaks kingituse ja luuletuse teinud. Ma ei hakka siinkohal oma luuletust kirjutama, sest niikuinii paljud sellest aru ei saaks. Sain endale 2 paari ülipehmeid sokke ja see on täpselt nagu rusikas silma auku, sest viimased neli ööd olen üles ärganud, sest mul jalad on külmad. Mõtlesingi hommikul, et kuidas õhtul selle probleemi lahendan, sest villased sokid on mul praegu ikka käreda külma jaoks ning magamiseks on nad liiga soojad. Aga need sokid nüüd lahendavad selle probleemi ideaalselt! Lisaks saime Matuga loterii-kalendri, mis on Matu peres kombeks igal aastal igale "leibkonnale" kinkida. Vaatame, kas see aasta näkkab õnnega või mitte!

Edasi ootas meid õhtusöök, milleks oli kanasupp ja isetehtud pitsa. Väga kerge ning nutikas, sest ei pea liiga palju mässama. Lisaks pakuti veel aedvilja quiche-i (mis see eesti keeles on? pirukas?) ning jäätist marjadega. Pikka pidu ei olnud, võtsime asjad ning tulime koju.

Nüüd on Sinterklaas läbi ning hollandlased mitme miljoni euroga erinevaid ettevõtteid toetanud. Praegu ei jäägi muud üle, kui natuke tööd teha ning siis juba päevi lugeda, et Matule päris Eesti jõule tutvustada! Hüüdlause "Yupi-yupi-hapukapsas!" on juba selgeks saadud!

Holland on ka ilus

Kuskilt leidsin lingi piltidega Hollandist ning ma pean seda lihtsalt jagama. Need vaated tulbiväljadele on lihtsalt niiiiiii ilusad! Muidugi see ei võistle üldse nende lumiste-jõulu piltidega Eestist, mida ma igal pool hetkel näen, aga miskit ilusat siiski. :)

http://onebigphoto.com/the-land-of-tulips-most-beautiful-photos-of-holland/

Pean ikka seal tulbiväljadel ära käima kevadel! Eriti oluline, sest tulbid on ühed mu lemmiklilled! :)


Parandus: Link ei ole niisama kuskilt leitud, vaid hea sõbranna Kadri jagas seda. Kõik au ja kuulsus kuulub temale! ;)

Sügis Agora Zaragozas

Nagu lubatud, siis kirjutan oma kogemusest AEGEE-Euroopa üldkogul, mis toimus 30. oktoober kuni 3. november Zaragozas, Hispaanias.

Jätkan sealt, kus pooleli jäin - jõudsin Gironasse. Ega seal lennujaamas mul palju polnudki teha, läksin otsejoones Barcelona shuttle busside peatusesse, ostsin pileti ning jäin ootma. Bussis istusin veel 30 minutit, sest buss ootas vist järgmise lennu inimesed ka ära. Sõit kestis natuke üle tunni aja ning enamuse sellest ma lihtsalt magasin. Barcelona bussijaama jõudes leidsin väikese tiiruga ka metroo ning 5 minutiga olingi soovitud peatuses. Muidugi kõike seda tehes oli mul kullipilk enda asjadele, sest olin selleks ajaks kuulnud juba liiga palju taskuvaraste lugusid.

Kõige parem nali oli see, et ma üldse ei mõelnud kodus selle peale, et metroojaamast väljumiseks on mitu võimalust. Mina lihtsalt vaatasin kaarti, et kuhu kõndima peab ning tundus, et "näe kui lihtne, lihtsalt vaja ümber nurga minna!" Muidugi kui ma maapeal olin, siis neid tänavanurki oli väheke rohkem. Lisaks sellele olin ma piisavalt arukas, et mitte vaadata, mis tänaval mu hostel asub. Naersin enda üle mõnuga. Õnneks ööbis see sama sõber Emmerichist minuga samas hostelis ning ta tuli mulle vastu, pärast väikest telefonikõnet.

Ööbimine hostelis oli vaid 9 eurot, uskumatult soodne. Sain endale nari ülemise koha! Pärast lühikest sisse elamist läksime Benjaminiga õhtusöögi jahile. Tahtsime mida soodsat ning lõpuks leidsime ühe kohalike isetehtud burgerite koha. Isetehtud selles suhtes, et liha oli kohalik ja ise burgeriks tehtud jne. Pärast õhtusööki läksime tagasi hostelisse, kus mina siis tahtsin oma Health4Youth workshopi ära lõpetada ning Benjamin läks AEGEE-Napoli poistega peole. Kell 23 saan Benjaminilt sõnumi: "Mayri aita! Nad söövad ikka veel õhtust ja me pole veel peole jõudnud!" Itsitasin oma voodis ning tundsin hea meelt, et olin otsustanud "koju" jääda.

Järgmine päev oli meil check-out kell 10. Õnneks saime oma kotid tasuta hostelisse jätta kuniks pidime bussi peale minema. Plaan oli jalutada niisama ringi ning ka turule jõuda. Peakiriku juures kohtasime ühte naist Singapurist, kes meiega juttu hakkas rääkima. Rääkisime vist päris 10 minutit kuni lõpuks otsustasime oma teed jätkata. Kultuuriline erinevus - mind ta kallist, Benjaminil surus vaid kätt.

Lõpuks me jõudsime siis turule, kus me olimegi tegelikult kogu ülejäänud aja. See oli lihtsalt nii äge! Sealt sai värskeid puuvilju, värskeid mahlu, värsket kala, värsket liha, oliive, õlisid, maitseaineid - ehk siis kõike! Jalutasime ringi ja ostsime mõned puuviljad ja värsket mahla (1 euro, 200 ml). Ei pannudki tähele, et aeg seal niimoodi lendas.

Kell 14 pidi minema organiseeritud buss Zaragozasse koos teiste aegeekatega. Metroos kohtasime sõpru Saksamaalt, jätkasime teed koos. Buss jäi muidugi väljumisega hiljaks, ma ei olnud isegi üllatunud. Istusime miskipärast viimases reas, mis tegelikult oli tore, sest meid oli seal ainult kolm. See tähendas mõnusat ruumi, sest reis oli 4 tundi. Üritasime siis kolmekesi seal taga meeleolu üleval hoida - laulsime ja hüüdsime asju. Kahjuks ei läinud miski väga läbi, sest inimesed peamiselt magasid. Üks asi, mille ma alustasin, töötas - plaksutamine tunnelites! Alguses plaksutasime seal taga ja siis hüüdsin, et plaksutage kõik, sest tunnelites peab plaksutama. Pärast 2-3 tunnelit plaksutaski terve buss. Hea näide massipsühhoosist - vaevalt, et esimesed read teadsid, miks terve buss plaksutab.

Kohale jõudes pidime ülikiiresti end ära registreerima, koha leidma, pidulikud riided selga panema ning end korda seadma. Samal ajal muidugi kõik sõbrad-tuttavad läbi kallistama ning küsitlema, kes millal millega jõudis. Enim meeldis mulle neidude "leidlikkus" minna WC kabiini riideid vahetama, samal ajal kõik kes tahtsid seda kabiini otstarbekalt kasutada pidid ootama. Mina ei suutnud muidugi oodata pärast 4 tunnist bussisõitu (kuigi pissipeatus oli ka) seda tüdrukute järjekorda ning käisin poiste vetsus. Etteruttavalt võin öelda, et järgmine päev (või ka ülejärgmine?) käisingi ma hommikuti ja õhtuti tipptunni ajal vaid poiste vetsus, sest tüdrukute omade järjekorrad olid lihtsalt liiga pikad.

Mulle oli see üpriski kiire Agora. Nimelt oli vaja väga palju asju vaja esitleda, töötuba juhtida, laadal Health4Youth projekti promoda jne. Lisaks veel kohtumised küll ühe või teise meeskonnaga. Kuigi kõik oli väga väsitav, siis ma püüdsin tubli olla oma tervise seisukohast - jõin igapäev vähemalt 1-1,5 liitrit vett, sõin C-vitamiini ja vähemalt 2 puuvilja päevas. Seda saab lugeda isegi väga tubliks, sest toit oli lihtsalt kohutav. Nimelt saime hommikusöögiks valget saia (tükike baguette'st), salaamit, muffineid, küpsiseid, vahvleid ja kohvi. Kui sa tahtsid teed, siis pidid selle ise ostma. Igatahes hommikusöök koosnes suhkrust, ei mingit toiteväärtust kahjuks. Võib arvata, et ma ei rõõmustanud mitte ükski hommik. Jumal tänatud, et Barcelona turult endale banaane kaasa ostsin. Samas olid korraldajad teinud head tööd ning saanud Lindt šokolaadi sponsoriks. See tähendas 400 kilo šokolaadi ehk pool kilo igale osalejale. Ütleme nii, et seda võimalust kasutasin ma küll ning sõin mõnuga seda väga kallist shokolaadi (200g maksab poes 3-4 eurot). Lisaks sain endale ka terve karbi (500g) koju kaasa võtta. Jessikas! (Kuigi mitte nii väga tervisliku elu seisukohalt)

Lõuna- ja õhtusöögid ei olnud kahjuks üldse paremad. Natukene rohkem seal võibolla toiteväärtust oli, aga mitte oluliselt. Mina olin võtnud vegetaar menüü lootes, et siis saab rohkem juurvilju. Pidin pettuma, sest saime mingeid imelikke toite ning "liha" toiduliste road tundusid ikka palju maitsvamad. Üks hetk rääkisin ühe oma korraldajatest sõbra ära, et ta mulle vorstikesi ja kartulit nihverdaks. See päästis minu eine. Siin aga ühe eine näide. Kui keegi mõtleb, et mis see valge supp/vedelik on, siis ma ausalt ei tea. See oli külm ning selle maitsest ei saanud aru, et mis asi see on!

Selline söök 

Selle Agora juures väga imelik oli see, et väga vähesed küsisid küsimusi. Kuna mina küsin alati küsimusi, siis väga tihti olingi ma ainuke, kes suurel laval küsimusi küsis. Hiljem kuulsin, et mind kutsuti "the girl who asks all the questions" (tõlk. tüdruk, kes küsib kõik küsimused).

Vahepeale mõned pildid ja siis jutuga tagasi Barcelonasse:

Promon Health4Youh projekti 

Ootan härra Presidendiga küsimuste järjekorras  (esimest ja viimast korda sellel Agoral)

Seisan laval - üks näide vähemalt kümnest

Küsin küsimust - üks näide kümnest

 Üks mu lemmikasi selle Agora juures oli see, et kohal oli ka kolm AEGEE-Tartu juhatuse liiget. Nad olid nagu nii ägedad! Istusid minu kõrval, küsisid küsimusi, mõtlesid kaasa. Viskasime suht koguaeg nalja mõne naljaka keele kasutuse kohta, õhtuti istusime nende nurgas ning viskasime seal nalja. Janely külje alla puges igaöö mingi idamaalane, lisaks selle sama idamaalase kõrval oli kõige karvasem mees, keda ma kunagi näinud vist olen - pikad lokkis juuksed, suht pikk habe, karvane rind, karvane selg, karvased jalad. Lisaks selle ikka väga pikad küüned meesterahva kohta, no ikka sellised, mis mõnel kunstküünte omanikul on. Hendrik ütles hästi (mis mind ka mitmeks minutiks pisarateni nutma ajas) - libahunt noh! Ja nii tore oli eesti keelt rääkida! Ja nad tõid mulle šokolaadi, mis tähendas, et koos Lindti šokoga läksin ma koju 800 grammi šokolaadiga!!! Saate aru!!! Aga aitäh Janely, Hendrik ja Hanna, et olite, nägite ja võitsite! :)

Tavaline olek Tartuuniansitele

Pilt ka hära Presidendiga Luis

Pärast Agorat toimus veel Euroopa tasandil seotud inimestega kahe päevane kohtumine, kus mina võtsin osa vaid pühapäevase päeva, sest esmaspäeval ootas Barcelona. Arutasime mitmeid olulisi asju ning mis kõige parem, saime magada voodis ning hommikul korraliku söögi! Selline räsitud nägin ma välja (kuigi enesetunne oli täiega hea ning mul ei olnud aimugi, et ma selline kapsas paistan!).

Õnnelik, et saab värsket mahla ja puuvilja ja sinki!

Barcelonasse läksin koos Maria ja Sygritiga. Kõigepealt läksime oma ööbimispaikadesse. Mina läksin Mariaga tema sõbranna juurde (teeb Erasmust) ning Sygrit hostelisse. Pärast pisikest puhkepausi otsustasime Sagrada Familia juures kokku saada. Kui juba Barcelonas olla, siis pidi ikka ka selle ime ära nägema. Kuigi see oligi väga võimas, siis ma nagu ootasin midagi muud. Samas võin teinekord jälle minna ning ennem uurida võibolla, et vaimustuda rohkem. Pärast seda saime kesklinnas tartukatega kokku ning läksime kohta nimega 100 Montatitos õhtust sööma. Nimelt saab sealt väikeseid saiakesi erinevate asjadega. Mis kõige parem - üks saiake maksis 50 senti. Pärast nuumamist läksime saime veel mõnede aegeekatega kokku ning istusime kuskile Aafrika baari ning jõime mohhiitosid. Kuna ma pidin järgmine hommik kell 5 juba ärkama, siis pärast seda suht läksimegi oma kodudesse magama.

Uhkelt Sagrada Familia juures

100 Montatitos, kutsuti nimeliselt toidule järgi. Janelyst sai Loneli :D

Natuke udune pilt, aga sellised need saiakesed olid

Hommikul kartsin kahte asja - 1) magan sisse ja jään bussist-lennukist maha; 2) tänaval on vara taskuvargad. Mõlemad kartused ei läinud täide. Sain ilusti bussi peale ja ka lennukisse ilma probleemideta. Natuke kartsin, et kott palutakse suruda sinna Ryanair'i asjandusse, aga õnneks mitte! Mul oli nimelt 3 (?!?!) lisakilo! Pole kunagi nii palju kilosid sinna kotti suutnud suruda! Koju jõudsin õhtusöögiks suht väsinuna, aga rõõmsana!

Kirjutamiseni!

PS: Kui keegi tunneb AEGEE vastu nüüd huvi, siis võin sellest hea meelega midagi rääkida! :)

Vau, kui uus ja äge!

Nagu tähelepanelikumad võivad märgata, siis mu blogil on uus kujundus! Nimelt võtsin pool laupäeva, et kerge värskenduskuur läbi viia ning pean ütlema, et olen tulemusega vägagi rahul.

Paremalt äärest leiab liigutavad sotsiaalmeedia nupukesed. Võite mind twitteris või instagrammis järgima hakata!

Samuti lisasin kaks uut lehte - minust ja tule külla! Külla tulge jah! :)

Ja natuke alla poole kerides võib leida ka teiste blogisid, mida ma jälgin.

Igasugused kommentaarid, et mis võiks olla teistmoodi või mis teemadel te postitusi tahate on teretulnud! :)

Rendime saali!

Vaatan siin märkmikust, et tegelikult oktoobri viimase nädala sees ei juhtunudki midagi ülimalt märkimisväärset. Kuigi üks naljakas asi juhtus küll keset ööd. Nimelt nägin mina unes, et ma pean üles ärkama ning äratuskella alarmi kas siis tühistama või kinni panema. Ei mäletagi praegu täpselt, et mis see olla võis. Igatahes käsklus unest oli nii tugev, et ma reaalselt ärkasingi üles ning vajutasin ühte nuppu äratuskella peal (Meil on selline suur masin, mille sisse saad Ipodi panna ja seda ka kuulata). See pani muusika valjult mängima! Selle peale ärkasin ise ka päriselt "üles" ning üritasin siis muusikat vaigistada. Suures segaduses peksin niisama suvalisi nuppe, sest piinlikusega pean tunnistama, et mina ei tea siiamaani, mis nuppe tuleb vajutada, et alarm tööle saada ja maha võtta. Minu suure rahmeldamise (ja muusika) peale oli Matu ka juba ärkvel ning suhteliselt segaduses: "Mayri, mida sa teed?", "Ma pean seda praegu tegema!". Selline oli meie vestlus. Matu igatahes aitas õiget nuppu vajutada ning põõnasime rahulikult edasi. Hommikul saime muidugi hea kõhutäie naerda, mu "reaalsete" unenägude peale!

Nädalavahetuseks otsustasime Matu vanematele Duivenisse külla mina. Kuna me olime viimasel ajal häid retsepte saanud, siis pakkusime, et teeme ise süüa. Menüüs oli kuskus ja Evelin Ilvese suvikõrvitsa-shokolaadikook. Kuskus söödi kõik ära ning kiideti heaks. Kook sai ka kiitust, kuigi mina sellega väga rahul ei olnud. Tuli ta selline kokku surutud ja üldse mitte õhuline nagu ta Pärnus tehes tuli. Kahju.

Õhtul me saime linnas Tommyga kokku ning otsustasime külastada linna ainsat baari. Veetsime mõnusasti aega kuniks baari töötajad otsustasid terve baari ümber tõsta, et ruumi teha "tantsupõranda" jaoks. Tommy teadis rääkida, et nad reaalselt iga õhtu liigutavad kõik lauad ja toolid ümber, tõstavad diivanid nurka, toovad välja pukid ja panevad lauale suitsutoosid. Kõige enam üllataski mind see, et väga paljud suitsetasid sees. See on seadusega keelatud, aga kõik ikka teevad. Ma arvan, et see on väikese koha eripära, sest suuremates linnades küll sees suitsetamine hästi ei pruugi lõppeda. Vähemalt ma loodan, et see nii on. Tommy kohaselt kella 22 paiku pidi muusika valjemaks hakkama minema (ja läks ka) ning umbes 22.30 muudavad nad oma muusika mingi tümpsu vastu (see ka juhtus). Meil oli aeg lahkuda, sest tantsida ja suitsu järgi haiseda me ei tahtnud. Küsisime arve ja oh üllatust, kui 3 jooki olid arvest välja jäetud. 

"Kõndige kiiresti välja ja ärge tagasi vaadake!"

Kuna õhtu oli veel noor, siis sõitsime jalgratastega ainsasse lahti olevasse toidukohta - McDonaldsisse. See oli kõigest 3,6 km-i jalgratta sõidu kaugusel. Jõudsime kohale 5 minutit pärast seda, kui uksed kinni pandi ning meile jäi üle sõita jalgratastega läbi drive-inni. Võtsime siis mõned odavad burgerid (kahjuks Hollandis ei ole ossi- ega rotiburksi) ning jäätisekokteil. Küll aga sõime parkimisplatsil nagu päris ossid enne muiste. Pärast oligi aeg tagasi koju sõita ning kell 12 oligi meie "pidu" läbi.

Järgmine päev sõime mõnusa hommikusöögi värske apelsinimahlaga. Käisime ka linnas korra, kus sain endale uue ägeda salli vaid 2,50 eest. Jessikas vol 2!

Pärast sõime koos veel Matu venna Nielsiga õhtust ning tulime oma koju ära. Järgmine päev oli meil suur treeningsaal renditud, kus siis kaks tantsuentusiasti saaks oma peotantse harjutada. Läksime ja tantsisimegi Matuga terve tunni. Vaatasime end peeglist, harjutasime samme, naersime niisama. Peakski nüüd varsti uuesti seda tegema!

Hakkasin õhtul ka asju pakkima oma nädalase Hispaania tripi jaoks. Nimelt oli esmaspäev mul jõle tihe, ning ei tahtnud päris öösel ka pakkida. Esmaspäeval olin tööl 6 tundi, sest olin asendajaks ka. Kuna Nijmegenis avati uus Itaalia söögikoht nimega Popolare, siis tahtsime Matuga selle kohe ära ka proovida. Läksimegi kohale ning kohe anti kätte Nexuse tabletid (tahvelarvuti, et ei oleks segadust, et mis tablette me seal sõime) ning seletati ära, kuidas neid kasutada. Geniaalne innovatiivne lahendus! Nimelt ei tule keegi "valel" ajal su laua juurde seisma ning küsima, et kas te olete juba jõudmud valida? Mis te juua sooviksite? Hollandis kusjuures kui su klaas hakkab tühjaks saama, siis juba tullakse uut jooki küsima ning ei ole viisakas ainult ühe joogiga piirduda. Igatahes, istud lauda maha ja saad rahulikult oma tableti peal valida jooki ja sööki. Pärast "saada" vajutamist on jook laua peal 1 minutiga! Samuti söök tuli ülikiirelt ning oli ka väga maitsev (sõime mõlemad pitsat). Tellisin suures vaimustuses ka kirsi-juustukoogi ja ma pean ütlema, et see oli üks parimaid juustukooke, mis ma eales olen söönud! Maksma minnes skännitakse su QR kood tableti seest ning saadki ära maksta. Minu arust täiega hea süsteem!

Pärast söömist läksime veel tantsima. Natuke raske oli, sest kõht oli just täis saanud, aga hullult eksperdi tunne oli ka, sest olime ju eelmine päev tund aega harjutanud! :)

Järgmine päev oligi minu Hispaaniasse sõidu päev. Hommikul muidugi pidin veel töötama ning jõudsin koju pool tundi ennem rongi peale minekut. Lendasin Maastrichtist, mis tähendas, 2,5 tunnist rongisõitu. Muidugi jäi rong hiljaks, mis korraks andis närvikõdi, sest lõpuks jäi mul ainult pool tundi lennujaamas ennem pardale minekut. Kuna lennujaam oli väike, siis tegelikult oli see täielikult piisav. Turvatöötaja rääkis minuga Maastrichti hollandi keele aksendis, millest oli üliraske aru saada!

Lennukis juhtus üks väga õudne asi! (Emme, sa ei pea seda kohta lugema!) Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma ei olnud korralikku lõunat söönud või selles, et ma istusin küljega lennu suunas, et natuke magada, aga igatahes mul hakkas ühtäkki ilgelt halb. Tundsin, et hakkan ära minestama. Õnneks stjuuardess oli kohe minu kõrval ning ütlesin talle, et mul on halb olla. Ta tõi mulle paberkotikese igaksjuhuks ning topsi vett. Ma kuulsin kuskil kaugelt summutatud häält, aga aru ei saanud, mis see ütles. Samuti oli mul korraga väga kuum ja külm olla ning tundsin kuidas olen higine. Tahtsin võtta juua, aga käsi lihtsalt ei jõudnud end tõsta. Hirmus oli ka see, et terve rea peale (6 istet) olin ma ainuke, kes selles reas istus. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning ootasin, et see läbi saaks. Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi seal hingasin, aga ükshetk hakkas parem ning teine hetk oli kõik läbi. Jõin vett ja tellisin lennukist sarvesaiakese söögiks. Pärast kahte tundi maandus lennuk Barcelona Girona lennujaamas. AEGEE Agorast ja Barcelona ajast juba järgmine kord!

Tablet millega tellida

Matu sööb pitsat

Järjepidevus

Olen järjepidev ning räägin oma oktoobrikuu ka ikka ära.

Ette ruttavalt võin öelda, et mul on juba märkmikusse terve lehekülg ideid kirjutatud, millest kõigest ma rääkida tahaks. Peamiselt on see seotud Hollandi elu kultuuriga, sest mõni asi ikka vajab tõsiselt harjumist, ikka veel.

Aga tagasi oktoobri juurde, mis algas peedisupiga! Jah, tegime peedisuppi! Aastaid tagasi vast ma ei oleks niimoodi hõisanud, aga hetkel küll, sest supp oli väga hea! Retsepti LEIAB SIIT! Kuna meil blenderit (müüsin ära just samal päeval) ega saumiksrit ei olnud, siis supp oli pigem tükkidega. Aga soovitan kõigile soojalt, sest fetajuust seal oli nagu taevane õnnistus!

Oktoobri esimesel nädalavahetuse veetsime Wageningenis koos oma kahe sõbranna/projekti meeskonna kaaslastega. Täiega mõnus oli, sest tegime head süüa, veetsime mõnusalt aega ning arutasime ka projekti asju. Pärast seda nädalavahetust sai mu lemmikuks kuskus. Rõõmu jätkus nii kauaks, kuni Laura ütles, et tegelikult ei ole see üldse tervislikum kui tavaline valge pasta. Eks ma sõin isu täis ja rohkem pole söönud.

Wageningenis käisime ka ühika koridori peol, mis oli päris äge. Kõik joogid oli tasuta, küll aga oli viisakas sisenedes karbi sisse natuke rahakest panna. Ma vist panin 2 eurot, sest mul ei olnud rohkem peenikest raha. Matuga tagasi koju läksime me laupäeva hilisõhtul rõõmsate nägudega.

Uuel nädalal käisin ühe uue kliendiga kohtumas. 2-toaline korter, kopsuarst ja advokaat. Samal õhtul käisin ka Nijmegeni taaskasutuse facebooki lehe kaudu saadud kleidil järgi. Ilus must valgete täppidega kleit (täpid on hetkel moeröögatus??!?) - 3.50. Jessikas!

Nädalavahetuse veetsime jälle kodust eemal. Nimelt ühel meie sõbral Saksamaalt oli sünnipäev tähistada ning ka meie olime kutsutud. Sõitsime siis bussiga kohe piiri äärde Emmerichi. Mina isiklikult ootasin "tüüpilist" Saksa sünnipäeva pidu ja ega ma tegelikult väga ei pidanud pettuma, sest "tüüpiline" minu jaoks tähendas vaid hea toidu olemasolu. Saime erinevaid magusaid koogikesi, päris toitu ja kohvi ja veini ja õlut. Kohale tuldi ka Kölnist ja Düsseldorfist. Meie Matuga olime ühed noorimad, sest sõber ise sai 33. See tähendas ka, et tema sõbrad olid juba töötamas ja päris elu elamas. Toredad olid nad ikkagi.

Mina läksin magama kuskil pool 5 hommikul pärast 1,5 tunnist Youtube'i karaoke laulmist sünnipäevalapse ja ühe neiuga. Hommikul kuskil 11 ajal uimerdasime kõik end üles ning läksime hommikust sööma. Ja vot see oli nii luksuslik hommikusöök - kõik mida sa eales mõtled hommikusöögiks süüa oli seal laua peal olemas! Nii me siis istusime seal laua taga umbes 2 tundi! :D

Enne veel kui me bussiga koju sõitsime käisime läbi kohalikust Aldist (odav supermarket) ning täiendasime oma toiduvarusid. Põhimõtteliselt ostsime täiega palju asju (pastat, veini, juustu, sinki, liha, moosi, õuna, porgandit, suvikõrvitsaid jne) ning ainult umbes 4 asja (nagu vein, liha, juust) maksid rohkem kui 1 euro. Saate aru, nii odav on Saksamaal! Ja see ei olnud, et me ostsime saasta! Korralikud tooted! Eriti meeldisid mulle Hollandi kartulid ja porgandid (2x odavamad kui Hollandis), mis me siis tagasi Hollandisse tõime! :D

Tagasitee bussiga Nijmegeni oli liigagi huvitav. Üks hetk bussijuht ei sõitnud enam edasi, sest bussis oli juba 3 käru ja 2 tahtsid veel tulla. Kõrghetk oli see, kui olles peaaegu Nijmegenis mustlasnaised Matult küsisid, et kas see buss läheb Emmerichi. Vaesed naised olid täiesti vales suunas juba 45 minutit sõitnud.

Sellest järgmisel nädalal olin ma millegi pärast suhteliselt väsinud koguaeg. Siiski võtsin energia kokku neljapäeval, kui Nijmegenis üks sõps sai 20 aastaseks. Oh, seda noorukest. Pidu oli jällegi tore ning koju jõudsime poole 3 ajal öösel. Olin nii väsinud, et peaaegu jäin koju jõudes kohe diivanile magama.

Ka see nädalavahetus olime kodust ära. Nimelt kuna Matul olid peaaegu eksamid ukse ees, siis me tahtsime väikest minipuhkust. Mõtlesime ka välismaale minna, aga lõpuks otsustasime ühe Best Westerni hotelli kasuks linnas/asulas nimega Asten. Samas tähendas see ka seda, et see hotell asus kiirtee kõrval (müra polnud õnneks kuulda) ning sinna oli võimalik normaalselt saada vaid autoga. Meie läksime bussiga ning pidime 20 minutit muru sees auto tee kõrval kõndima. Kuna me jõudsime suhteliselt hilja, siis sõime õhtust (kallis) hotelli restoranis, sest lihtsalt muud alternatiivi ei olnud. Pärast veel käisime basseinis ujumas. Mina suutsin poole tunni jooksul 4 pikka musta juuksekarva enda näppude taha meelitada. Matu ei pannud midagi tähele. Miks mina nii ei oska? :D

Laupäeval saime mõnusat hommikusööki. Valik oli suhteliselt hollandi-pärane - palju leiba ja moosi ja kohvi, aga sai ka valida müslit ja jogurtit ja värsket mahla. Päeva plaan oli minna Eindhovenisse, uudistada linna ning võtta osa just alanud Hollandi Disaini Nädalast. Sellega seoses võtsime osa ka Vintage Kaamera projektist, mis tähendas, et me saime päevaks endale väga vana kaamera rentida ning pärast siis 24 pilti enda filmilt tellida. Lisaks sellele me lasime endale võtmehoidjad 3D printida kõigest 4 euro eest. Täiega äge! Muidu oligi täiega tore päev, sest me mõlemad polnud Eindhovenis käinud, mis tähendas palju ringi jalutamist ning niisama mõnus olemist. Õhtust sõime ühes väga tegusas Hiina restoranis, mis peaaegu oli nagu kiirtoit selles mõttes, et toidu sai väga kiiresti kätte. Õhtul hotellis käisime veel saunas ja ujumas. Olime suht läbi omadega pärast tervet päeva jalutamist.

Järgmine päev oli check-out kell 11 ning kuna pidime bussidega mässama, siis läksime ära varem. Eindhovenis jõime kõigepealt umbes tund aega McDonaldsis kohvi (sest reaalselt pühapäevasel päeval olid kõik teised kohad suletud) ning siis tõime ka Matu võtmehoidja ära.

Koju jõudsime umbes kella 2 ajal päeval. Kuna oli ilus ilm, siis otsustasime, et lähme jalgratastega sõitma. Käisime kõigepealt poest läbi ning võtsime kaasa viinamarju ning brie-juustu. Sõitsime siis jalgratastega kuskil looduses, leidsime ilusa koha, kust sai lehmi vaadata ning sõime juustu ja viinamarju. Jätkasime oma teed plaaniga lõpuks ringiga tagasi sinna kohta jõuda. Mingi hetk pidime asfalti pealt nö põldude vahelisele teele keerama. Alguses tundus küll imelik ja õudne, aga nägime seal ka üht jooksjat ning mõtlesime, et kuskile see tee ju viib. Sõidame siis rõõmsalt ning näeme paremat kätt pulle. Arutame siis, et täitsa imelik, et mingit tõket ei ole, aga siiski sõidame edasi. Järgmine moment Matu teeb järsu pidurduse ning ütleb, et ära tule edasi. Nimelt temast 5 meetri kaugusel seisis 3 pulli. Väga õudne moment! Kogusime end mõned hetked (sest kuidas me teame, et nad lampi meid rünnata ei taha? :D) ning kõndisime vaikselt mööda.  Jõudsime tagasi asfaldi peale ning märkame umbes 20-pealist hobuste karja/kogumit (? Kas hobused on karjas? :D). Jällegi vaatame, et mingeid tõkkeid ei ole mitte kuskil. Põhimõtteliselt võiksid nad lihtsalt teele joosta ning meiega kaasa tulla. Silt ütles, et tuleb olla vaikselt, mis tõttu me siis väntasime nii vaikselt kui suutsime.

Tegelikult nii ohtlik seal ka nüüd ei olnud! Nimelt on neil välja mõeldud selline asi nagu "veerooster". Nimelt on see selline võre laadne "sillake", millest loomad üle ei saa tulla, sest see võre on piisavalt lai, et nende kabjakesed (kas lehmadel on ka kabjad? :D) sinna kinni jääksid. Alljärgnev pilt illustreerib ilusasti mu juttu. Kas Eestissse on ka sellised asjad oma tee juba leidnud?

Pilt on pärit Google'st

Vahepeal ma sain aru, et mu looma teadmised on väga madalad. Isegi natuke naljakas! :D Kadri oskab kindlasti mind nendel teemadel harida! ;)

Ma oktoobri viimasest 10 päevast kirjutan siis, kui kell on natuke vähem. Seniks aga vaadake pilte Eindhovenis käigust.

Ossikükk

Meie olime siin

Tegime aarete jahti

Ettevaatust töö - habras!

Teel hotelli olid seened

Meie vintage kaamera

September algas...

... Matu jaoks esimest korda elus poolmaratoni (21 km) jooksmisega. Minu jaoks algas see ootamisega 2 tundi, et saaks tagasi koju minna. Õnneks oli mul lugeda Dan Browni "Inferno", mis pani aja kohe kindlasti lendama. Hea raamat, soovitan! Lõbustasin end veel gluteenivaba salati söömisega ning mõne pildi tegemisega. Hea, et möödaminejad üldse mind ei vaadanud.

Enne ja pärast 21 km't

Samal ajal suvalise rohu peal

Kohe järgmise päeva õhtul oodati meid sõbranna magistrikraadi tähistamise peole. Viisime kingituseks Jamie Oliveri "kasvata ise oma maitsetaim" topsi. Kui kedagi huvitab, siis näeb see välja selline: http://www.cookandco.nl/product/kruiden-kweekset-basilicum-jamie-oliver.aspx

Üritasin gluteenivabana end hoida ning isegi suutsin. Ma ei mäleta, mis kell me koju jõudsime, aga olime kindlasti natuke purjakil. See selleks.

Samal nädalal toimus ka suurejooneline Eesti ja Hollandi vaheline jalgpallimatš. Külla tuli meile Tommy, sõime koos õhtust ning vaatsime koos mängu. Õnneks sain mõned korrad ka juhhuu karjuda, kuigi me kõik teadsime, et see lihtsalt ei juhtu, et Eesti võidab. Näed, ei juhtunudki.

Käisin ka seoses gluteenitalumatusega perearsti juures. Mõtlesin, et saadetakse proovidele jne. Lõppkokkuvõttes arst ütles, et mul võib lihtsalt tundlik soolestik olla. Samas andis vereproovi saatekirja ka. Ei usu, et see midagi näitab ning kui aus olla, siis siiamaani ei ole seda vereproovi andnud, sest kõik kohad on jõle kaugel ning peaksin seal kell 8 hommikul olema. Eks te ise pange kokku, miks ma sinna jõudnud ei ole.

Sama nädal oli ka kreisi tööga, sest tegin palju asendusi. Näiteks kell 9 hommikul pidin olema 6 km kaugusel töötamas ning pärast seda kohe edasi sõitma ning ka töötama. Õnneks sain vahepeal hinge tõmmata ning midagi süüa ka. Küll aga ei olnud ma õnnelik koju tagasi sõites, sest ees ootas mind 10 km tõuse ja languseid. Aga noh, koju ma jõudsin.

Praegu imestan ise ka, aga sama päeva õhtul läksin ühe tantsuorganisatsiooni tasuta proovitundi, milleks oli klassikaline ballett. Ühtegi sõbrannat kaasa ei suutnud meelitada, nii et pidin jalgade värisedes ise minema. Mõtlesin, et kuidas ma küll aru saan, kõik on ju hollandi keeles ja klassikaline ballett ja nii edasi. Tuleb välja, et ma olen loomulik talent või lihtsalt noorena alateadlikult väga paljud klassikalise balletti elemendid selgeks saanud. Siinkohal tänud Erkile ja Natale!

Tegime siis dandüüsid ja piruette ja ma ei tea mida kõike muud. Jalalihased läksid lõpuks suurest pingest krampi. Lõppkokkuvõttes otsustasin seal trennis mitte käima hakata, sest 45 minutit stange ääres seismist ei ole minu teema. Mul on vaja liikuda! Seetõttu esmaspäev viis mind jazzballetti tundi. Seekord ka üksinda, aga vähema hirmuga. Lihtsalt läksin.

Otsustasin minna algajate tundi, sest ma ei teadnud, kui kõrge on edasijõudnute tase. Tundi andis sama organisatsiooni hetke president, kes ise on vist vaid 2 aastat tantsinud (no ma võisin muidugi valesti aru saada). Ütleme nii, et see oli suht igav tund minu jaoks. Kava, mis me õppisime oli imelik, ei läinud üldse hästi muusikasse ja oli koreograafiliselt ka väga veider. Pärast tundi läksin küsisin, et mis tase edasijõudnute grupis on, mis oli kohe pärast algajate tundi. Meie vestlus nägi välja selline (originaal keel oli hollandi keel, aga arusaamise eesmärgil postitan selle siia eesti keeles):

Mina: Mitu aastat tantsukogemust peaks olema, et edasijõudnute tunnist osa võtta?

Treener: See tase on väga kõrge!

Mina: Ma olen 13 aastat erinevaid stiile tantsinud, et kas see on piisav?

Treener: See tase on VÄGA kõrge!

Mina: (Enda peas) Kas sa mingeid muid lauseid ei oska mulle öelda issand jumal? No ma jään siia ja teen kaasa siis.

Ehk siis jäin sinna. Treener vahetus ning uueks treeneriks sai suht karm väike natuke mulatt tüdruk. Vot see trenn oli juba midagi minule. Tegime piruette, sassheee'sid ja muid elemente. Õppisime ühe kompa ka, aga see ei olnud kahjuks nii äge. Otsustasin seal trennis käima hakata.

Muidu, selle aja peale kui mul mõlemad trennid läbi said oli juba 2,5 tundi möödunud sellest, kui ma kodust lahkusin. Riietusruumis nägin oma "punast" telefoni. Kullakallis Matu oli juba hullumas, sest ta ei teanud, kus ma nii kaua olen. Nimelt ei olnud mul kahe trenni vahel aega, et talle plaani muutusest teada anda. Kõige parem oli see, et Matu oli juba spordihalli tulnud ja me saime koos koju sõita. Juhhei!

Sellel nädalavahetusel avastasime kohviku De Klinker, mis töötab ainult vabatahtlikega ning laupäev-pühapäev pakub 6 euro eest 3-käigulist vegetaar menüüd. Kusjuures eelnevalt tuleb koht reserveerida ning meie suureks üllatuseks oli see koht inimesi täis. Toidud olid ka maitsvad. Mitte just maailmatase, aga siiski maitsvad.

Septembrikuus jäin ka lampi haigeks. See võis vabalt olla sellest, et higisena trennist koju sõitsin.. või kuskil oli mõni muu külm tuul. Igatahes haigeks ma jäin vastu reede ööd. Kogu öö keha valutas ning hommikul kell 8 läks uni ära. Läksin diivani peale lösutama, et siis lähedal teed käia tegemas ja ei pea voodist ronima. Mõtlesin, et hea saab tukkuda ka, aga ilmselgelt ma ennem kella 4 õhtul enam magama ei jäänudki. Helistasin postitädidele ka ning ütlesin, et Matu teeb täna tööd minu eest.

Postitädile helistamisega oli see naljakas, et kuna ma pidin seda hollandi keeles tegema ja ma alati lähen närviliseks kui ma pean telefonis hollandi keeles rääkma, siis ma igakord ladusin oma teksti lihtsalt ette. Kuna ei teadnud, et mul on vale tädi, siis lõppude lõpuks rääkisin ma sama lugu 3 või 4 korda ennem kui õige tädi seda kuulis. Õppetund: Järgmine kord kuula, mida telefonis ka räägitakse! :D

Aga eluiroonia, see sama päev, kus mina olin pikali ja haige oli see kaua oodatud päev, kus ma sain Matult oma sünnipäeva kingituse. Kingituseks oli siis tantsuetendus "Oorlog en vrede" (eesti keeles "Sõda ja rahu") grupi Introdans poolt. Nad on väga kuulus grupp siin Hollandis ja arvatavasti ka kaugemal. Etendus koosnes kahest etendusest, kus üks siis rääkis sõja ajast ja teine rahu ajast. Ma pean ütlema, et need tantsijad olid ikka tasemel - TA-SE-MEL! Muusikat mängisid kaks pianisti ning ühe etenduse muusika oli loodud millalgi 30ndatel. Samuti vist koreograafia. Ülimõnus kingitus Matult ning haigus läks ka isegi korraks meelest ära.

Etenduse treiler

Septembri teises pooles otsustasime enda kulutusi toidule vähendada. Selleks võtsime ette 5 km'se jalgratta reisi Lidl-isse, mis siis teatavasti on Saksamaa odavate supermarketite kett. Tegime natuke pikema ostunimekirja ka, et kohe pikemaks ajaks mõned asjad ära osta. Näiteks maisihelbed, gluteenivaba pasta, riis jne. Lõpuks maksime vist 30€, mille eest saime nii palju asju, et meie nädala eelarve igatahes vähenes 15% võrra.

Kuna me olime liitunud tantsuorganisatsiooniga, siis muidugi toimuvad iga kuu mingid üritused. Kuna oli õppeaasta algus, siis esimene üritus oligi nö intropäev. Jagati meid siis gruppidesse ning anti 3,5 tundi aega, et täita erinevaid ülesandeid ning kõik see piltide/videodena salvestada. Muidugi olime me Matuga erinevates gruppides. Mõtlesin, et ma olen kaval ning ei ütle kohe, et ma ei pruugi kõigest aru saada ning lõpuks siis ma 3 tundi kõigiga hollandi keeles rääkisin. Mingi hetk üks noormees lampi küsis, et kust ma pärit olen, sest mul pidavad väike aktsent olema. Siiski pidasin vastu ning rääkisin hollandi keeles.

Fotojaht ise oli natuke mõttetu. Ülesanded olid näiteks: tee pilt klassikalise balletti poosis, tee pilt 2 kiilaka mehega, tee pilt kus 2 inimesel on 2 friikartulit ninas jne. Selle aja jooksul me enamjaolt rääkisime ülesannetest ning tegelikult ei õppinud üksteist väga tundma. Nüüd ka kui ma kedagi tantsutunnis näen, siis ega peale tere ütlemise ei ole meil väga midagi rääkida. Arutasime Matuga ka pärast, et sellise ürituse kasutegur on ikka väga madal. Lõpuks olin endaga rahul, et sain kõik hollandi keeles tehtud, kuid tundsin, et päev oli raisus, sest esiteks oli IMEILUS ilm: päike paistis ja oli soe ja tuult ei olnud! Ja teiseks... mu sotsiaalellu küll see üritus mingit muutust ei toonud.

Õnneks järgmine päev oli ka ilus ilm! Arnhemis toimusid maailmameistri võistlused kivikujuks olemises (living statues) ning meie läksime ka seda vaatama. Matu pere ka liitus meiega. (Või meie liitusime nendega?)

Osad kujud olid täiega ägedad, sest nad tegelikult olid ka nagu kivikujud! Mõned olid väga leidlikud! Mõni oli lihtsalt liigutav inimene poodiumi peal. Vahepeal nägin mõnda täiega head kivikuju ja siis tuli välja, et see oligi päris kivikuju!

Lastele anti ka võimalus osa võtta ning minu arvates mõned lapsed olid isegi paremad kui täiskasvanud (ja professionaalid!). Lapsed on ikka leidlikud. Küll nägi jalgpalli fänne, printsesse, kalamehi, politseinikke jne. Ikka väga palju vaeva olid osad näinud!

Lõpuks me vist jalutasime ettemääratud rada pidi umbes 4 tundi, mille sisse mahtus ka 2 kohvipausi. Kuna ma alguses väga pilte ei teinud, siis lihtsalt mõned näited lõpust.

Kukkuv kelner

Seisev kelner

Nagi otsas rippuv naine

Kariibi mere piraat? Või Somaalia piraat?

 Septembris sain ma endale ka ühe uue kliendi. Temaga on see asi, et iga nädal ta kirjutab mulle, et mida ekstrat lisaks tavapärasele ma peaks tegema. Lisaks ma pean kõik üles kirjutama, et mida ma tegin. Selletõttu on meil selline kirjavahetus ning pikkade kirjade kirjutamine hollandi keeles on täiesti normaalne! :D

Iganädalane kiri hollandi keeles

Nii oligi!

Augustis ma ...

... käisin Eestis puhkamas. Lausa 2 nädalat. Ja mida kõike jõudis teha ja näha. Märksõnadega on lihtsam.

PS. Kuna Matu oli ka koguaeg minuga, siis lihtsalt lugedes arvestage tema ka enamvähem sisse. Ei viitsi koguaeg kirjutada, et mina ja Matu või meie. Küll te aru saate.

Tartu

Esimene õhtu Naiivis. Head õlled. Palav uni.

Teise päeva algus Genis Mihkli ja Eeroga. Apteekide tuur. Hambavalu. Hedvyga kvaliteetaeg. Matu käis jooksmas. Lisanduvad Mirja ja Kadri. Veel kvaliteeti. Veel Naiivi. Armastusfilmide festival Raekoja platsil. Prantsuse keelne film. Matu ei saa aru, sest subtiitreid pole sobivas keeles. Läheb parem koju magama.

Kolmanda päeva hommikusöök koos Sillu ja Katiga. Veel üks jalutuskäik linnas. Rong Tallinna koos Hedvyga.

Tallinn

Tallinn tervitab

Võti on peidukas. Liina kodu on nunnu. Õhtusöök Hedvyga. Veinike Katrega. Liina jõuab koju kell 8 hommikul. Kuigi Liina peaks magama, siis terve hommikupooliku heliseb tal telefon. Maga juba!

Valmistume terve päeva õhtuseks sünnipäeva eel-peoks. Oodates teeme diip-arti. Pakume viinereid ja kartuleid. Porgandit ja muud head paremat ka. Alt ukse lukk läks katki. Mirja ei saanud sisse, keegi ei saanud välja. Lukuabi aitas, nagu nimi lubab.

Kaks Tiidot tähendab kaks korda rohkem nalja.

Õhtusöök Hedvyga

Diip-art

Küpsetamine

Pühapäeval lähme teeme bagjumpi ehk suure koti peale hüppamist. Tõnis ja Tambet tulevad ka kaasa. Helen oleks ka tahtnud tulla, aga mul ei tulnud pähe kutsuda. Kõnnime mitukümmend minutit. Ei ole veel kindel kas tasub end ära. Mina täis elevust, Liina täis hirmu. Kohale jõudes rollid vahetuvad - mina värisen kui haavaleheke, Liina hulljulge naine. Hüppame hüppamised ära. Kaasa sai adrenaliini. Jalutamine tagasi koju. Comarket nurga peal pakub erinevaid emotsioone. Venelannast müüja lõhub pooleliitrise viina pudeli. Ta ei ole õnnelik ning ei karda ka seda välja näidata. Maja ees tuigerdab purjus mees. Liina teeb salaja filmi. Küpsetame koos kana-juustu pastat. Pärast kõik koos ägiseme. Teeme veel diip-art pilte.

Näide number 1

Näide number 2

Õhtul läksime Kalasadamasse. Kadri tuli ka. Kauaks ei jäänud, sest oli juba külm. Jõime hoopis Tõnise juures teed. Olin kade, sest Tõnis oskab hästi pilti teha. Mina veel ei oska. Saime tee peal Liinaga kokku ning läksime koju.

Minu graatsiline maandumine

Matu hüppab

Liina hüppab

Tõnis hüppab (ps: minu tehtud pilt)

Pärastine arbuusi piknik pargis

Pärnu

Esimese asjana mitmekesiselt kaetud laud. Hambaarst. Tuimestus. Poole suu naeratamine. Pseudo arvuti parandus, sest arvuti ei olnud päriselt katki. Laura tervislike retseptide õhtu.

Issi tuli koju. Üllatus. Muuli peal jalutamine. Grillimine nädal aega järjest. Liiga head kodu toidud.

SÜNNIPÄEV. Nii palju õnnitlusi. Natuke lilli. Mõned armsad kingitused. Õhtu sõbrannadega aias. Elulised vestlused. Youtube'i videode lood. Steffani. Ranna jalutuskäik. Rulluiskudega sõitmine. Paduvihma kätte jäämine. Ratastega sõitmine. Vihma kätte jäämine. Ujumine jões. Ujumine meres. Saun. Änniga kodu mängimine, sest "meil ju ei ole lapsi, kellega päris kodu mängida". Puude ladumine. Kaks korda. Shoppamine sügis-kevad jopeks - võit! Lapsepõlvesõbrannadega hängimine - võit!

Jaana tuli külla ning tegi tõsist nägu.

Kas me võime ujuma minna? oli põhiküsimus

Vähk ja kala saidki vette. Olid omas elemendis.

Mõni sai kivi peale ka.

Külmetaja läks ilmselgelt pikkade pükstega randa.

Sünnipäeva traditsioon - see kleit! Kahjuks oli liiga külm, et terve päeva kanda.

Midagi naljakat kindlasti oli, sest shampus on ju laual!

Magustoit! (külmetajal juba uus jope seljas)

Üldiselt pakkus kodus olemine ülimalt meeldivaid elamusi. Eriti meeldis toitumise pool, mis tundus palju looduslikum ja tervislikum (kuigi nädal aega grillimist ei ole parim näide). Matu on ka ikka ülirahul sellega, et aegajalt Eestisse saab minna.

***

Emme: Näe, vaata! Siin on mingid püksid, äkki lähevad Matule jalga.

Mayri: Mis püksid need on? Tule näita lähemalt! Siin on ju mingid plekid?!?

Matu (kõiketeadja häälega): Pissiplekid!

Võib arvata, et järgmised 10 minutit naersime kõht kõveras!

***

Tagasi koju lendasime läbi Bremeni. Saime Saksamaal rongidega trippida. Rongid on mõnusad.
Järgmine päev läksin kohe tööle. Sellest järgmine päev asendasin kedagi 3 tundi. Need 3 tundi on minu töötamise aja ühed kõige pikemad tunnid olnud. See korter oli nii tolmune ja must. Lisaks sellele oli see sisustatud mööbliga eelmise sajandi algusest. Tundus nagu ma oleks ajas sajandi tagasi lennanud. Kõige hirmsam oli elusuuruses naise nukk valges kleidis, mis väga meenutas pulmakleiti. Õudne!

Augusti viimane nädal tõi palju kohtumisi sõpradega. Päris tihe oli. Sellel ajal olid mul ka suhteliselt suured kõhu probleemid - peamiselt kõhuvalu pärast söömist. 29 august otsustasin nädal aega gluteenivabalt süüa.

Ahjaa, augusti alguses käisime teisel pool Hollandit ühte sõpra külastamas. Nimelt läheb ta pooleks aastaks Norrasse vahetusüliõpilaseks ning me tahtsime ka natuke temaga veel aega veeta. Elab ta sellises maakonnas nagu Zeeland, mis on siis koht, kus on palju tamme ja ka näiteks jõe/merekarpide kasvandused. Niisiis seal ma ka siis esimest korda elus proovisin merekarpi. Täiega hea oli tegelikult. Nägin ka suurt deltawork'i, ehk siis meeletut tammide ehitust, et kaitsta maad mere eest. Ja merd nägime ka loomulikult. Ja õhtul läksime pidusse ka. Tänu minu šarmikusele saime kõik tasuta shoti. Ei olnud väga hea, aga siiski tasuta! Öösel oli MEELETU torm. Ärkasin hommikul üles ja toas ja õues oli nii pime, et mõtlesin, et kell on alles varahommik. Ei olnud. Kell oli 10.

Põhjamere ääres

Karbid said söödud

Ilus linn oli

Näed, lubasin küll ainult märksõnu. Lõpus läks ikka jutuks.