see varsti nüüd kätte jõudis.
Igatahes ma arvan, et ei ole mõtet kõiki kuid ümber jutustama hakata. Räägin sellest, et kuidas praegu on ja mis vahepeal olulisemat toimunud on.
Esiteks, on mul nüüdseks kaks töökohta. Olen siis postiljon ja koduabiline. Räägin kõigest lähemalt:
Postiljon - posti pean vedama 2x nädalas - teisipäeviti ja reedeti. Eelneva päeva õhtul tuuakse post, mille pean siis tänavate ja maja numbrite järgi sorteerima. Kokku on mul 6 tänavat - 2 üpris suurt (väga palju elanikke) ja 4 väiksemat (siiski aeg ajalt palju posti). Mitte kunagi ei tea, kui palju posti tuuakse. Kilod varieeruvad 10-70 vahel. Õnneks on 70 vaid korra tulnud ja õnneks või kahjuks olin mina sel ajal Eestis ning Matu asendas mind (vaesekene).
Palka saab siis selle järgi, et mitu tükki posti on + mitu aadressi on. Kuus teenib umbes 130€. See on Eesti mõistes suur raha arvestades seda, et vaid 2x nädalas tuleb tööd teha. Hollandi mõistes on see töö, mida teevad 13 aastased, et saada natuke taskuraha. Minu jaoks ei ole töö tegemiseks vajalik vaev ja palk tasakaalus. Nimelt kui sul on ikka 30 kilo posti ratta peal ja veel 10 kilo õlakotis, siis ei ole üldse tore tunne. Ma ei karda tööd, aga eeslit ma ka ei taha mängida. Teine suur miinus aegajalt suurte postikilode kõrval on ilm. Nimelt mitte kunagi ei tea, mis ilm tuleb. Jaan-veebr vedasin siin posti lume ja miinus kraadidega. Oi, kuidas näpud külmetasid. See ei olnud ka üldse tore. Jah ma tean, et Eesti postiljonid teevad seda ka. Olen väga uhke nende üle!
Suht ebameeldiv on ka vihmaga kui post saab märjaks ja käed on märjad ja juuksed tilguvad vihmast ja prillidest ka enam midagi välja ei näe. Siis tahaks ikka kibekiirelt ära vedada posti.
Igatahes olen seda tööd 5 kuud teinud ja natukene leiba on see mulle lauale toonud, tänud selle eest. Küll aga, kui mu teise töökoha sissetulek piisavalt suureks kasvab (või kui leian veel mingi uue töö), siis kavatsen posti vedamise esimesel võimalusel ära jätta.
Koduabiline - oh sellest ma räägin kohe pikemalt. Seda tööd olen ma teinud alates märtsist.
Algas see kõik sellest, et ma lihtsalt guugeldasin "koduabi Nijmegen" ning ma leidsin oma praeguse tööandja. Tegin avalduse ära ning juba järgmine päev helistati. Rääkisime siis head 20 minutit hollandi keeles. Küsiti kõik asjad üle, et mis on motivatsioon ja mida ma täpselt teha oskan jne. Mu koordinaator on lihtsalt nii lahe. Esiteks on tal minu jaoks väga arusaadav hollandi keel. Ta hääldab kõik ilusti välja ning kui ma midagi aru ei saa, siis ei ole see mingi probleem, et inglise keeles üle seletada (seda on juhtunud õnneks vaid mõned korrad).
Igatahes algas kõik proovipäevaga, mis kestis siis 2 tundi. Koristasime ühe paarikese 3 toalist korterit. Alguses natuke värisesin, et kuidas täpselt ma seda vannituba siis pesen nii, et see väga hea oleks jne. Igatahes läks kõik hästi, sest positiivse soovituse ma sain ning oligi aeg minu esimesteks klientideks. Kuna Nijmegenis ei olnud tol hetkel väga palju uusi kliente, siis ma lihtsalt asendasin alguses neid töötajaid, kes ei saanud tööle minna.
Nüüdseks on mul 4 klienti - kahte neist külastan ma iga nädal ning kahte siis üle nädala. Ühel nädalal tuleb 6 tundi tööd ja teisel 12. Äge on see, et ma alustasin ühe pere juures just siis, kui neil oli 5-päevane beebi kodus. Nii et, näen lapse kasvu 2 tundi nädalas (tegelt ei näe väga, sest teen omi asju ju).
Mida ma siis tegema pean? Esiteks ma pean ütlema, et tegelikult on kodud väga puhtad. Ses suhtes, et minu töö ei ole asjade puhtaks küürimine, pigem säilitamine/hooldus. Naljatades ütlen isegi, et käin lihtsalt tolmu võtmas.
Aga mu tööülesanded on siis vastavalt kliendi soovile järgmised:
- WC pesemine
- Vannitoa pesemine (mõnedel on palju lupja, millega tuleb siis vaeva natuke näha)
- Riiulitelt tolmu võtmine
- Tolmuimejaga põrandate tõmbamine
- Mopiga põranda pesemine (osadel puidust põrandatel on spets vahend, millega tuleb ettevaatlikult ümber käia)
- Pesu triikimine (ainult ühes peres)
Varsti saan ma endale ka ühe aia, mida korrastada. Peamiselt tähendab see lihtsalt heki pügamist ja muru niitmist. Pärast aastaid harjutamist kodus, peaks see tehtav olema!
Mis ma veel öelda tahan on see, et mulle meeldib oma töö. Tavaliselt ei ole kedagi kodus (v.a see väikese beebiga pere), mul on oma võtmed ning olen iseenda peremees. Saan muusikat kuulata, omi mõtteid mõelda ning rahulikult tööd teha. Keegi ei sega. Nii mõnus. Ja mis on veel väga suur pluss, mille ma nüüd viimasel ajal avastasin on see, et tegelikult iga kord, kui ma tööle lähen, siis ma tegelikult lähen nagu trenni! Te ei kujuta ette, kuidas tolmuimejaga tõmmates mul kõhulihased tööle hakkavad. Lisaks ma ju koguaeg liigutan end. Käin trepist üles-alla jne.
Täna olin just 4 tundi tööl ja selline tunne oli lõpuks, et nagu olekski reaalselt trenni teinud ja veel sellisel mõnusal madalal pulsil. Oh, nii hea! :)
Selle aja suur sündmus on kolimine - lõpuks ometi.
Kolisime Matuga siis 32 ruutmeetrisesse tuppa. Asub see ühes vanas kloostris, mis on siis ümber ehitatud selleks, et siin elada saaks. Kokku elab siin 120 inimest. Enda toas on meil kraanikauss ja külmkapp ehk siis hommikust-lõunat saab toas teha. Pliiti-ahju peab kasutama siis suures köögis. See on ka suht tsill tegelikult.
Praeguseks ma lõpetan. Vaadake nüüd pilte! :)
Igatahes ma arvan, et ei ole mõtet kõiki kuid ümber jutustama hakata. Räägin sellest, et kuidas praegu on ja mis vahepeal olulisemat toimunud on.
Esiteks, on mul nüüdseks kaks töökohta. Olen siis postiljon ja koduabiline. Räägin kõigest lähemalt:
Postiljon - posti pean vedama 2x nädalas - teisipäeviti ja reedeti. Eelneva päeva õhtul tuuakse post, mille pean siis tänavate ja maja numbrite järgi sorteerima. Kokku on mul 6 tänavat - 2 üpris suurt (väga palju elanikke) ja 4 väiksemat (siiski aeg ajalt palju posti). Mitte kunagi ei tea, kui palju posti tuuakse. Kilod varieeruvad 10-70 vahel. Õnneks on 70 vaid korra tulnud ja õnneks või kahjuks olin mina sel ajal Eestis ning Matu asendas mind (vaesekene).
Palka saab siis selle järgi, et mitu tükki posti on + mitu aadressi on. Kuus teenib umbes 130€. See on Eesti mõistes suur raha arvestades seda, et vaid 2x nädalas tuleb tööd teha. Hollandi mõistes on see töö, mida teevad 13 aastased, et saada natuke taskuraha. Minu jaoks ei ole töö tegemiseks vajalik vaev ja palk tasakaalus. Nimelt kui sul on ikka 30 kilo posti ratta peal ja veel 10 kilo õlakotis, siis ei ole üldse tore tunne. Ma ei karda tööd, aga eeslit ma ka ei taha mängida. Teine suur miinus aegajalt suurte postikilode kõrval on ilm. Nimelt mitte kunagi ei tea, mis ilm tuleb. Jaan-veebr vedasin siin posti lume ja miinus kraadidega. Oi, kuidas näpud külmetasid. See ei olnud ka üldse tore. Jah ma tean, et Eesti postiljonid teevad seda ka. Olen väga uhke nende üle!
Suht ebameeldiv on ka vihmaga kui post saab märjaks ja käed on märjad ja juuksed tilguvad vihmast ja prillidest ka enam midagi välja ei näe. Siis tahaks ikka kibekiirelt ära vedada posti.
Igatahes olen seda tööd 5 kuud teinud ja natukene leiba on see mulle lauale toonud, tänud selle eest. Küll aga, kui mu teise töökoha sissetulek piisavalt suureks kasvab (või kui leian veel mingi uue töö), siis kavatsen posti vedamise esimesel võimalusel ära jätta.
Koduabiline - oh sellest ma räägin kohe pikemalt. Seda tööd olen ma teinud alates märtsist.
Algas see kõik sellest, et ma lihtsalt guugeldasin "koduabi Nijmegen" ning ma leidsin oma praeguse tööandja. Tegin avalduse ära ning juba järgmine päev helistati. Rääkisime siis head 20 minutit hollandi keeles. Küsiti kõik asjad üle, et mis on motivatsioon ja mida ma täpselt teha oskan jne. Mu koordinaator on lihtsalt nii lahe. Esiteks on tal minu jaoks väga arusaadav hollandi keel. Ta hääldab kõik ilusti välja ning kui ma midagi aru ei saa, siis ei ole see mingi probleem, et inglise keeles üle seletada (seda on juhtunud õnneks vaid mõned korrad).
Igatahes algas kõik proovipäevaga, mis kestis siis 2 tundi. Koristasime ühe paarikese 3 toalist korterit. Alguses natuke värisesin, et kuidas täpselt ma seda vannituba siis pesen nii, et see väga hea oleks jne. Igatahes läks kõik hästi, sest positiivse soovituse ma sain ning oligi aeg minu esimesteks klientideks. Kuna Nijmegenis ei olnud tol hetkel väga palju uusi kliente, siis ma lihtsalt asendasin alguses neid töötajaid, kes ei saanud tööle minna.
Nüüdseks on mul 4 klienti - kahte neist külastan ma iga nädal ning kahte siis üle nädala. Ühel nädalal tuleb 6 tundi tööd ja teisel 12. Äge on see, et ma alustasin ühe pere juures just siis, kui neil oli 5-päevane beebi kodus. Nii et, näen lapse kasvu 2 tundi nädalas (tegelt ei näe väga, sest teen omi asju ju).
Mida ma siis tegema pean? Esiteks ma pean ütlema, et tegelikult on kodud väga puhtad. Ses suhtes, et minu töö ei ole asjade puhtaks küürimine, pigem säilitamine/hooldus. Naljatades ütlen isegi, et käin lihtsalt tolmu võtmas.
Aga mu tööülesanded on siis vastavalt kliendi soovile järgmised:
- WC pesemine
- Vannitoa pesemine (mõnedel on palju lupja, millega tuleb siis vaeva natuke näha)
- Riiulitelt tolmu võtmine
- Tolmuimejaga põrandate tõmbamine
- Mopiga põranda pesemine (osadel puidust põrandatel on spets vahend, millega tuleb ettevaatlikult ümber käia)
- Pesu triikimine (ainult ühes peres)
Varsti saan ma endale ka ühe aia, mida korrastada. Peamiselt tähendab see lihtsalt heki pügamist ja muru niitmist. Pärast aastaid harjutamist kodus, peaks see tehtav olema!
Mis ma veel öelda tahan on see, et mulle meeldib oma töö. Tavaliselt ei ole kedagi kodus (v.a see väikese beebiga pere), mul on oma võtmed ning olen iseenda peremees. Saan muusikat kuulata, omi mõtteid mõelda ning rahulikult tööd teha. Keegi ei sega. Nii mõnus. Ja mis on veel väga suur pluss, mille ma nüüd viimasel ajal avastasin on see, et tegelikult iga kord, kui ma tööle lähen, siis ma tegelikult lähen nagu trenni! Te ei kujuta ette, kuidas tolmuimejaga tõmmates mul kõhulihased tööle hakkavad. Lisaks ma ju koguaeg liigutan end. Käin trepist üles-alla jne.
Täna olin just 4 tundi tööl ja selline tunne oli lõpuks, et nagu olekski reaalselt trenni teinud ja veel sellisel mõnusal madalal pulsil. Oh, nii hea! :)
Selle aja suur sündmus on kolimine - lõpuks ometi.
Kolisime Matuga siis 32 ruutmeetrisesse tuppa. Asub see ühes vanas kloostris, mis on siis ümber ehitatud selleks, et siin elada saaks. Kokku elab siin 120 inimest. Enda toas on meil kraanikauss ja külmkapp ehk siis hommikust-lõunat saab toas teha. Pliiti-ahju peab kasutama siis suures köögis. See on ka suht tsill tegelikult.
Praeguseks ma lõpetan. Vaadake nüüd pilte! :)
 |
| Posti sorteerimine |
 |
| Uue tühja toa panoraam |
 |
| Pakkimine alaku! |
 |
| Vana tuba sai tühjaks |
 |
| Uus tuba sai täis |
 |
| Ainult 1/3 toast |
