Sinterklaas ja üldse jõuluaeg

Ma ei tea, kui Hollandi kultuuriteadlikud siin lugejad on, nii et annan parem ülevaate ühest vast kõige Hollandi pärasemast tähtpäevast - Sinterklaas.

Sinterklaas on siis lühidalt öeldes Hollandi jõulud, mida tähistatakse 5. detsembril.

Ajaloost ja traditsioonidest (vikipeedia abiga):

Sinterklaas on vana ja tõsine mees valgete juuste ja pika täishabemega. Ta kannab Jõuluvanale sarnast värvi kombinatsiooni mõningate eranditega. Nimelt on tal seljas preestrirüü ning peas piiskopimüts, käes hoiab ta piiskopisaua ja sõrmes on rubiinpunane sõrmus. Kaasas kannab ta raamatut nimega "Sinterklaasi suur raamat" (Het grote boek van Sinterklaas), kus on siis kirjas iga lapse kohta, kas ta oli eelmisel aastal hea või halb. Halvad lapsed pidavat Sinterklaas kotti panema ning endaga Hispaaniasse viima. Kes ei tahaks Hispaaniasse minna? Ma arvan, et ma oleks väiksena halb laps olnud, et koos Sinterklaasiga Hispaaniasse saada!

Traditsiooniliselt sõidab ta ringi halli hobusega nimega Amerigo.

Sinterklaas ja Zwarte Piet (allikas: Google)

Sinterklaasi abiliseks on Zwarte Piet. Eesti keeles võiks ta nimi olla Must Peetrike. Ta on noor, mustaks võõbatud lokkis juustega tegelane, kes on riietatud värvilisse kostüümi. Igal Mustal Peetrikesel on kindel ülesanne - pea Peetrike ("Hoofdpiet"), navigeerimis Peetrike (see, kes juhib laeva Hispaaniast Hollandisse), pakkimise Peetrike (pakib kinke) ja näiteks akrobaatika Peetrike, kes siis ronib katustel läbi korstnate.

Igal aastal, kui Sinterklaas (mitte see mees, vaid tähtpäev) lähemale hakkab jõudma, siis tuleb muidugi päevakorrale rassismi teema. Üks versioon, et miks Peetrike must on seisneb selles, et ta lihtsalt määrdus kui ta korstnates käis, et lastele kinke viia. See aga ei seleta mõndade arvamuste kohaselt musti lokkis juukseid ja suuri punaseid huuli.

Seel aastal oli rassismi teema eriti uudistes. Nimelt Ühendatud Rahvaste (United Nations) teatud töögrupp ütles ühes telesaates midagi sellist: "Me ei saa selles töögrupis aru, et kuidas Hollandis elavad inimesed ei näe, et see on tagasipöördumine orjastuse juurde. Kui ma elaksin Hollandis musta inimesena, siis ma tahaks selle vastu protestida". See lõi valla ülemaalise "skandaali", sest üldjuhul on Must Peetrike Hollandi inimeste poolt väga armastatud ning seda ei nähta rassistlikult. Keegi tegi Facebooki grupi Musta Peetrikese toetuseks, mida paari päevaga laikis 2 miljonit inimest. See on vist päris hea avaldus rahva poolt.

Igatahes, tagasi Sinterklaasi tähistuste juurde:

Sinterklaas on pärit Türgist, küll aga tuleb ta igal aastal hoopis Hispaaniast suure jahiga ning saabub Hollandisse novembri keskel (üldiselt laupäeval). Tänapäeval on see suur asi, eriti selles linnas, kuhu ta saabub. Siis ta jalutab selles linnas ringi oma halli hobuse Amerigo seljas. Sinterklaasi abilised viskavad lastele kommi.

Sellele eelneval ööl panevad lapsed kas kamina ette või tagaukse ette kinga, laulavad Sinterklaasi laule ning lähevad magama. Kinga sisse pannakse kas porgand või õun hobuse jaoks. Lisaks sellele võib panna ka kinga sisse Sinterklaasist tehtud joonistused. Hommikuks on siis asjad läinud ja kommike on asemel. Väga sarnane meie päkapiku traditsioonile, kuigi meie vist küll midagi päkapikule ei pea panema.

5nda detsembri õhtul on Pakjesavond  või Sinterklaasavond, mis eesti keeles võiks olla kingituste õhtu. Kuidagi ilmuvad kingitused või leitakse sildike vihjega, kust kingitused leida. Samuti võidakse ära kasutada naabrite lahkust ja paluda naabril uksele koputada ning kotike ukse taha jätta. Terve õhtu on muidugi tegemist täis. Järgmisel päeval Sinterklaas läheb ära ning kõik pidustused on läbi.

Kui lapsed kasvavad suureks, siis Sinterklaasi tähistusi kohandatakse. Üldiselt (kuigi Hollandis ei ole vist midagi sellist, mida kõik inimesed teeksid) tehakse pere keskel surprise (üllatus). Tähendab see seda, et võetakse loosi ning siis vastavalt tulemusele pead sa sellele inimesele kingituse tegema. Võib kasutada ka soovide nimekirju või siis niisama improviseerida. Kingitus peab olema üpris personaalne ning lisaks ilusa kingituse tegemisele peab kingi tegija ka luuletuse kirjutama. Selles luuletuses peaks siis sõbralikult tögama kingituse saajat, et mis too eelmine aasta tegi ja mida uuel aastal paremini võiks teha. Paremad kirjasuled võivad ikka päris toredasti naerma ajada. Kokku saadakse kas siis 5ndal või siis selle läheduses, olenevalt pereliikmete ajakavadest.

Kujutate ette, kui raske oli eelmine aasta luuletust kirjutada? Võid mõelda küll, et ah mis see ära ei ole kirjutada.. ee see on ikka täiega raske. Eriti veel keeles, milles sul ei ole tunnetust või mida sa korralikult ei halda. Õnneks üks mu sõbranna siin tuli appi ning tema abiga sain päris korraliku luuletuse tehtud Matu emale.

Toidu koha pealt pean mainima kolme asja - pepernoten, speculaas ja enda nimetähega šokolaad.

Pepernoten on siis väikesed küpsise-piparkoogi laadsed pallikesed. Neid saab tänapäeval kas šokolaadi kattega, trühvli laadseid, klassikalisi, ökoloogilisi ja isegi gluteenivabu. Need tulevad müügile juba oktoobri paiku ning muidugi detsembri esimesel nädalal on need igas peres laual. Maitselt meenutavad õrnalt väga kuiva piparkooki ning rohkem ma ei oskagi seda maitset kirjeldada.

Pepernoten. Allikas: Google

Teine väga Sinterklaasi-aegne söögipoolis on Speculaas. Peamised komponendid on jahu, pipar, kaneel, ingver, nelk, kardemon ja muskaat. Minu jaoks on see jällegi kuiv küpsise-piparkoogilaadne maiustus natukese jõulu hõnguga. Neid on mitu erinevat varianti, kõik maitsevad üpris hästi ning sobivad hästi kohvi-tee kõrvale.

Speculaas. Allikas: Google

Kolmas maiustus on lihtsalt šokolaad, mille teeb eriliseks see, et see on su enda nimetäht. Muidugi saab valida erinevate šokolaadide vahel - piima, tume, valge, öko jne. Ma ei pea kartma, et Inna saab rohkem šokolaadi - kõik tähed kaaluvad sama palju. Hea maiustus!

Allikas: Google

Täna (pühapäeval 8. detsembril) tähistasime Matu perega Sinterklaasi. See aasta ei teinud me "surprise" kingitust vaid hoopis täringumängu. See tähendas siis seda, et igaüks pidi tegema kaks anonüümset kingitust, mis sobiks igaühele. Kuna meile kõigile meeldib kas süüa või kokata, siis teemaks oligi kokkamine. Uskumatu, kui raske oli ikka mõelda, mida kinkida! Lõpuks läksime Matuga koos linna ning saime kingid tehtud.

Jõudsimegi umbes kella poole 2 ajal Matu tädi juurde. Esimese asjana pakuti muidugi kohvi ja Speculaasi. Laual - Pepernoten. Kõik on olemas! Pärast natukest istumist hakkasimegi kohe täringumängu mängima. Panime kõik kingid ühte kotti ning hakkasime veeretama. Mängu jooksul muutsime täringu numbrite tähendusi nende variantide vahel olenevalt millises staadumis mäng oli: a) Võta kotist kink, b) Võta kaart ülesandega (spetsiaalsed kaardid), c) Tee kingitus lahti, d) Varasta kellegi kingitus, e) Vali endale üks kink, mille jätad endale. Kingituse saigi endale ainult siis, kui sul oli vastab kaart, mis seda ütles või siis veeretasid täringul vastava numbri. Mängisime vist kokku 1-2 tundi, ei pannud väga tähele, sest väga lõbus oli. Näiteks ei olnud mul mitu ringi mitte ühtegi kingitust, samal ajal Matul oli 6! Lõpuks läbi kellegi kaardi vahetasime mina ja Matu ema kohad ning mul oli ühtäkki jõle palju kinke. Mängu lõpuks sain mina endale 3 veinipokaali ja 2 suure šokolaadi otsaga lusikat, mis tuleb panna kuuma piima sisse ning siis sellest saab kakao. Nii hea!

Matu sai endale (ehk siis mina saan ka kasu lõigata) lillepoti, mis ise niisutab taime vastavalt vajadusele/andurile ning kaks teravat nuga. Jällegi täiega kasulik, sest meie saatus taimedega ei ole kiita (üks kord tädi poes ütles, et iga paari päeva tagant kasta taime, Matu usinasti kastiski ning taim lõpuks uppus ära. Rumal müüja, kes annab selliseid soovitusi!) ning kui pott ise niisutab taime, siis see on ju eriti mugav! Lisaks on see kasulik sellistel aegadel, kui me näiteks oleme pikemalt kodust ära. Ja noad! Meil oli üks hea nuga siiamaani, nüüd on siis loodetavasti kokku 3!

Muidugi olid Matu ema ka kõigile lisaks kingituse ja luuletuse teinud. Ma ei hakka siinkohal oma luuletust kirjutama, sest niikuinii paljud sellest aru ei saaks. Sain endale 2 paari ülipehmeid sokke ja see on täpselt nagu rusikas silma auku, sest viimased neli ööd olen üles ärganud, sest mul jalad on külmad. Mõtlesingi hommikul, et kuidas õhtul selle probleemi lahendan, sest villased sokid on mul praegu ikka käreda külma jaoks ning magamiseks on nad liiga soojad. Aga need sokid nüüd lahendavad selle probleemi ideaalselt! Lisaks saime Matuga loterii-kalendri, mis on Matu peres kombeks igal aastal igale "leibkonnale" kinkida. Vaatame, kas see aasta näkkab õnnega või mitte!

Edasi ootas meid õhtusöök, milleks oli kanasupp ja isetehtud pitsa. Väga kerge ning nutikas, sest ei pea liiga palju mässama. Lisaks pakuti veel aedvilja quiche-i (mis see eesti keeles on? pirukas?) ning jäätist marjadega. Pikka pidu ei olnud, võtsime asjad ning tulime koju.

Nüüd on Sinterklaas läbi ning hollandlased mitme miljoni euroga erinevaid ettevõtteid toetanud. Praegu ei jäägi muud üle, kui natuke tööd teha ning siis juba päevi lugeda, et Matule päris Eesti jõule tutvustada! Hüüdlause "Yupi-yupi-hapukapsas!" on juba selgeks saadud!

Holland on ka ilus

Kuskilt leidsin lingi piltidega Hollandist ning ma pean seda lihtsalt jagama. Need vaated tulbiväljadele on lihtsalt niiiiiii ilusad! Muidugi see ei võistle üldse nende lumiste-jõulu piltidega Eestist, mida ma igal pool hetkel näen, aga miskit ilusat siiski. :)

http://onebigphoto.com/the-land-of-tulips-most-beautiful-photos-of-holland/

Pean ikka seal tulbiväljadel ära käima kevadel! Eriti oluline, sest tulbid on ühed mu lemmiklilled! :)


Parandus: Link ei ole niisama kuskilt leitud, vaid hea sõbranna Kadri jagas seda. Kõik au ja kuulsus kuulub temale! ;)

Sügis Agora Zaragozas

Nagu lubatud, siis kirjutan oma kogemusest AEGEE-Euroopa üldkogul, mis toimus 30. oktoober kuni 3. november Zaragozas, Hispaanias.

Jätkan sealt, kus pooleli jäin - jõudsin Gironasse. Ega seal lennujaamas mul palju polnudki teha, läksin otsejoones Barcelona shuttle busside peatusesse, ostsin pileti ning jäin ootma. Bussis istusin veel 30 minutit, sest buss ootas vist järgmise lennu inimesed ka ära. Sõit kestis natuke üle tunni aja ning enamuse sellest ma lihtsalt magasin. Barcelona bussijaama jõudes leidsin väikese tiiruga ka metroo ning 5 minutiga olingi soovitud peatuses. Muidugi kõike seda tehes oli mul kullipilk enda asjadele, sest olin selleks ajaks kuulnud juba liiga palju taskuvaraste lugusid.

Kõige parem nali oli see, et ma üldse ei mõelnud kodus selle peale, et metroojaamast väljumiseks on mitu võimalust. Mina lihtsalt vaatasin kaarti, et kuhu kõndima peab ning tundus, et "näe kui lihtne, lihtsalt vaja ümber nurga minna!" Muidugi kui ma maapeal olin, siis neid tänavanurki oli väheke rohkem. Lisaks sellele olin ma piisavalt arukas, et mitte vaadata, mis tänaval mu hostel asub. Naersin enda üle mõnuga. Õnneks ööbis see sama sõber Emmerichist minuga samas hostelis ning ta tuli mulle vastu, pärast väikest telefonikõnet.

Ööbimine hostelis oli vaid 9 eurot, uskumatult soodne. Sain endale nari ülemise koha! Pärast lühikest sisse elamist läksime Benjaminiga õhtusöögi jahile. Tahtsime mida soodsat ning lõpuks leidsime ühe kohalike isetehtud burgerite koha. Isetehtud selles suhtes, et liha oli kohalik ja ise burgeriks tehtud jne. Pärast õhtusööki läksime tagasi hostelisse, kus mina siis tahtsin oma Health4Youth workshopi ära lõpetada ning Benjamin läks AEGEE-Napoli poistega peole. Kell 23 saan Benjaminilt sõnumi: "Mayri aita! Nad söövad ikka veel õhtust ja me pole veel peole jõudnud!" Itsitasin oma voodis ning tundsin hea meelt, et olin otsustanud "koju" jääda.

Järgmine päev oli meil check-out kell 10. Õnneks saime oma kotid tasuta hostelisse jätta kuniks pidime bussi peale minema. Plaan oli jalutada niisama ringi ning ka turule jõuda. Peakiriku juures kohtasime ühte naist Singapurist, kes meiega juttu hakkas rääkima. Rääkisime vist päris 10 minutit kuni lõpuks otsustasime oma teed jätkata. Kultuuriline erinevus - mind ta kallist, Benjaminil surus vaid kätt.

Lõpuks me jõudsime siis turule, kus me olimegi tegelikult kogu ülejäänud aja. See oli lihtsalt nii äge! Sealt sai värskeid puuvilju, värskeid mahlu, värsket kala, värsket liha, oliive, õlisid, maitseaineid - ehk siis kõike! Jalutasime ringi ja ostsime mõned puuviljad ja värsket mahla (1 euro, 200 ml). Ei pannudki tähele, et aeg seal niimoodi lendas.

Kell 14 pidi minema organiseeritud buss Zaragozasse koos teiste aegeekatega. Metroos kohtasime sõpru Saksamaalt, jätkasime teed koos. Buss jäi muidugi väljumisega hiljaks, ma ei olnud isegi üllatunud. Istusime miskipärast viimases reas, mis tegelikult oli tore, sest meid oli seal ainult kolm. See tähendas mõnusat ruumi, sest reis oli 4 tundi. Üritasime siis kolmekesi seal taga meeleolu üleval hoida - laulsime ja hüüdsime asju. Kahjuks ei läinud miski väga läbi, sest inimesed peamiselt magasid. Üks asi, mille ma alustasin, töötas - plaksutamine tunnelites! Alguses plaksutasime seal taga ja siis hüüdsin, et plaksutage kõik, sest tunnelites peab plaksutama. Pärast 2-3 tunnelit plaksutaski terve buss. Hea näide massipsühhoosist - vaevalt, et esimesed read teadsid, miks terve buss plaksutab.

Kohale jõudes pidime ülikiiresti end ära registreerima, koha leidma, pidulikud riided selga panema ning end korda seadma. Samal ajal muidugi kõik sõbrad-tuttavad läbi kallistama ning küsitlema, kes millal millega jõudis. Enim meeldis mulle neidude "leidlikkus" minna WC kabiini riideid vahetama, samal ajal kõik kes tahtsid seda kabiini otstarbekalt kasutada pidid ootama. Mina ei suutnud muidugi oodata pärast 4 tunnist bussisõitu (kuigi pissipeatus oli ka) seda tüdrukute järjekorda ning käisin poiste vetsus. Etteruttavalt võin öelda, et järgmine päev (või ka ülejärgmine?) käisingi ma hommikuti ja õhtuti tipptunni ajal vaid poiste vetsus, sest tüdrukute omade järjekorrad olid lihtsalt liiga pikad.

Mulle oli see üpriski kiire Agora. Nimelt oli vaja väga palju asju vaja esitleda, töötuba juhtida, laadal Health4Youth projekti promoda jne. Lisaks veel kohtumised küll ühe või teise meeskonnaga. Kuigi kõik oli väga väsitav, siis ma püüdsin tubli olla oma tervise seisukohast - jõin igapäev vähemalt 1-1,5 liitrit vett, sõin C-vitamiini ja vähemalt 2 puuvilja päevas. Seda saab lugeda isegi väga tubliks, sest toit oli lihtsalt kohutav. Nimelt saime hommikusöögiks valget saia (tükike baguette'st), salaamit, muffineid, küpsiseid, vahvleid ja kohvi. Kui sa tahtsid teed, siis pidid selle ise ostma. Igatahes hommikusöök koosnes suhkrust, ei mingit toiteväärtust kahjuks. Võib arvata, et ma ei rõõmustanud mitte ükski hommik. Jumal tänatud, et Barcelona turult endale banaane kaasa ostsin. Samas olid korraldajad teinud head tööd ning saanud Lindt šokolaadi sponsoriks. See tähendas 400 kilo šokolaadi ehk pool kilo igale osalejale. Ütleme nii, et seda võimalust kasutasin ma küll ning sõin mõnuga seda väga kallist shokolaadi (200g maksab poes 3-4 eurot). Lisaks sain endale ka terve karbi (500g) koju kaasa võtta. Jessikas! (Kuigi mitte nii väga tervisliku elu seisukohalt)

Lõuna- ja õhtusöögid ei olnud kahjuks üldse paremad. Natukene rohkem seal võibolla toiteväärtust oli, aga mitte oluliselt. Mina olin võtnud vegetaar menüü lootes, et siis saab rohkem juurvilju. Pidin pettuma, sest saime mingeid imelikke toite ning "liha" toiduliste road tundusid ikka palju maitsvamad. Üks hetk rääkisin ühe oma korraldajatest sõbra ära, et ta mulle vorstikesi ja kartulit nihverdaks. See päästis minu eine. Siin aga ühe eine näide. Kui keegi mõtleb, et mis see valge supp/vedelik on, siis ma ausalt ei tea. See oli külm ning selle maitsest ei saanud aru, et mis asi see on!

Selline söök 

Selle Agora juures väga imelik oli see, et väga vähesed küsisid küsimusi. Kuna mina küsin alati küsimusi, siis väga tihti olingi ma ainuke, kes suurel laval küsimusi küsis. Hiljem kuulsin, et mind kutsuti "the girl who asks all the questions" (tõlk. tüdruk, kes küsib kõik küsimused).

Vahepeale mõned pildid ja siis jutuga tagasi Barcelonasse:

Promon Health4Youh projekti 

Ootan härra Presidendiga küsimuste järjekorras  (esimest ja viimast korda sellel Agoral)

Seisan laval - üks näide vähemalt kümnest

Küsin küsimust - üks näide kümnest

 Üks mu lemmikasi selle Agora juures oli see, et kohal oli ka kolm AEGEE-Tartu juhatuse liiget. Nad olid nagu nii ägedad! Istusid minu kõrval, küsisid küsimusi, mõtlesid kaasa. Viskasime suht koguaeg nalja mõne naljaka keele kasutuse kohta, õhtuti istusime nende nurgas ning viskasime seal nalja. Janely külje alla puges igaöö mingi idamaalane, lisaks selle sama idamaalase kõrval oli kõige karvasem mees, keda ma kunagi näinud vist olen - pikad lokkis juuksed, suht pikk habe, karvane rind, karvane selg, karvased jalad. Lisaks selle ikka väga pikad küüned meesterahva kohta, no ikka sellised, mis mõnel kunstküünte omanikul on. Hendrik ütles hästi (mis mind ka mitmeks minutiks pisarateni nutma ajas) - libahunt noh! Ja nii tore oli eesti keelt rääkida! Ja nad tõid mulle šokolaadi, mis tähendas, et koos Lindti šokoga läksin ma koju 800 grammi šokolaadiga!!! Saate aru!!! Aga aitäh Janely, Hendrik ja Hanna, et olite, nägite ja võitsite! :)

Tavaline olek Tartuuniansitele

Pilt ka hära Presidendiga Luis

Pärast Agorat toimus veel Euroopa tasandil seotud inimestega kahe päevane kohtumine, kus mina võtsin osa vaid pühapäevase päeva, sest esmaspäeval ootas Barcelona. Arutasime mitmeid olulisi asju ning mis kõige parem, saime magada voodis ning hommikul korraliku söögi! Selline räsitud nägin ma välja (kuigi enesetunne oli täiega hea ning mul ei olnud aimugi, et ma selline kapsas paistan!).

Õnnelik, et saab värsket mahla ja puuvilja ja sinki!

Barcelonasse läksin koos Maria ja Sygritiga. Kõigepealt läksime oma ööbimispaikadesse. Mina läksin Mariaga tema sõbranna juurde (teeb Erasmust) ning Sygrit hostelisse. Pärast pisikest puhkepausi otsustasime Sagrada Familia juures kokku saada. Kui juba Barcelonas olla, siis pidi ikka ka selle ime ära nägema. Kuigi see oligi väga võimas, siis ma nagu ootasin midagi muud. Samas võin teinekord jälle minna ning ennem uurida võibolla, et vaimustuda rohkem. Pärast seda saime kesklinnas tartukatega kokku ning läksime kohta nimega 100 Montatitos õhtust sööma. Nimelt saab sealt väikeseid saiakesi erinevate asjadega. Mis kõige parem - üks saiake maksis 50 senti. Pärast nuumamist läksime saime veel mõnede aegeekatega kokku ning istusime kuskile Aafrika baari ning jõime mohhiitosid. Kuna ma pidin järgmine hommik kell 5 juba ärkama, siis pärast seda suht läksimegi oma kodudesse magama.

Uhkelt Sagrada Familia juures

100 Montatitos, kutsuti nimeliselt toidule järgi. Janelyst sai Loneli :D

Natuke udune pilt, aga sellised need saiakesed olid

Hommikul kartsin kahte asja - 1) magan sisse ja jään bussist-lennukist maha; 2) tänaval on vara taskuvargad. Mõlemad kartused ei läinud täide. Sain ilusti bussi peale ja ka lennukisse ilma probleemideta. Natuke kartsin, et kott palutakse suruda sinna Ryanair'i asjandusse, aga õnneks mitte! Mul oli nimelt 3 (?!?!) lisakilo! Pole kunagi nii palju kilosid sinna kotti suutnud suruda! Koju jõudsin õhtusöögiks suht väsinuna, aga rõõmsana!

Kirjutamiseni!

PS: Kui keegi tunneb AEGEE vastu nüüd huvi, siis võin sellest hea meelega midagi rääkida! :)