Teine nädal

Esmaspäev

Miskipärast oli linnas turg. Üks mees müüs kõva häälega maasikaid. Samal ajal kui inimesed ostsid maasikaid, ta karjus neile näkku ja nendest üle, et ostke maasikaid. Aga ta müüs häid maasikaid hea hinnaga. Ehk siis 4€ ja kolm suurt karpi ning mitme päeva maasika varu olemas. Sõime kolm päeva maasikaid vahukoorega. Oh kui hea, kuid nüüd ei ole enam maasikaisu välhemalt nädala lõpuni!

Teisipäev

Käisin linnas lihtsalt ühest kohast teise ning küsisin, kas neil on mulle tööd pakkuda. Kellelgi kahjuks ei olnud, sest mu keel pole piisavalt heal tasemel. Samuti tegin endale panka ING konto. Tädi oli tore, tahtis et ma hollandi keelt harjutaksin ning rääkis terve selle aja hollandi keeles.

Kolmapäev

Otsisin internetis tööd. Neil on mingi miljon tööbürood, kuid kriteeriumid on ka muidugi lollakad. Koostasin endale Europassi CV'd. See võttis ikka oodatust rohkem aega. Kuna õhtul oli jalgpall Holland-Saksamaa, siis mingi hetk läksime linna, et midagi oranži osta. Matthijs ostiski endale mingi suure asjakese ning mina sain endale peavõru kroonikesega, mis ütles "Kiss me, I'm Dutch!". Oh, selle irooniast said vaid need aru, kes teadsid, et ma ei ole hollandlane!

Pärast seda me läksime ühte parki, mille nimi on Koningsburgpark. Mina kutsun seda Koningsparkiks, kuid pärast seda käiku, ma arvan, et nüüd on see Negropark. Seal on alati NII PALJU mustanahalisi. Loopisime natuke väikest palli ning kui üks mustanahaline hakkas meid jõllitama, siis läksime tagasi koju mõttega minna päris jalgpalli taguma.

Takistuseks sai kodune ilusalong, kus me tüdrukutega värvisime oma küüned oranžiks. Samuti sõime kõik koos õhtust - sinepi- või kanasupp. Pluss vorstikesed saia vahel.

Igatahes õhtul pidime minema ühe sõbra juurde kogu majarahvaga. Teekond oli umbes täpselt 50m. Kutsutud oli ka muid sõpru, nii et lõpuks oli kuskil 15-20 inimest. Tore oli see üks värav, kuid Saksamaa võitis. Teistkorda näha hollandlaste kurbust - rahvuslik katastroof!

Kiired lõpud õlledele, et matta oma kurbust ning koju tagasi need 50 m.

Kostüüm

Neljapäev

.. on pesupäev. Tegime 3 masinatäit pesu. Käisime ka linnas mingeid asju ajamas, kuid bürokraatiat on nii palju, et enam isegi ei mäleta, mida täpselt tegime.

Õhtul pidin ma minema Tommy juurde jalgpalli vaatama. Tommy on Matthijsi keskkooli ja varasemagi aegne sõber.

Kirjutasin siis paberi peale teekonna, et millal ja kus pöörata kuhu. Jõudsin väikese hilinemisega kohale. Sõime pitsat, vaatasime jalgpalli ja jõime veini. Lõpuks oli päris lõbus ja hakkasime Matthijsile lollakaid sõnumeid saatma. Ta pidi ka meiega ühinema lõpuks ning õnneks täitis ta ka meie palve tuua veel veini.

Vahepeal Torres skooris, kaks korda. Mõtlesime, et kukume hämmastusest pikali. Samas ei kukkunud me pikali nagu üks iiri tüüp, kui teda kohtunik lükkas. Oh, hea mäng!

Lõpuks olime me kõik veidi veinised ning kodutee ootas. Ainult ülesmäge ning me ei peatunud kordagi. Ise ka ei saa aru, kuidas me seda suutsime.

Reede

Kell 11 oli Matthijsil oma jalgpalli asjakese koosolek. Mõtlesin, et ühinen ning pärast siis lähme linna, sest igal pool on soodukad. Me olime õigel ajal kohal. Ilm oli kohutav, vihma sadas väga tihedalt ja tugevalt!

Üks noormees jõudis ka enam-vähem täpselt ja siis 25 minutit hiljem saabus üks neiu. Ta ei öelnud ühtegi sõna, et miks ta hiljaks jäi ning samuti ei tulnud tema suust ka mitte ühtegi vabandust. Ning milline oli tema olek ja kõnemaneer. Meie selja taga sõid kaks vanemat inimest ja mul hakkas neist lausa kahju. Nimelt see neiu rääkis NII valju häälega, kuigi kõik olid temast käe pikkuse kaugusel. Ja ta rääkis nii segaselt ja üldsegi ta mulle ei meeldinud. Ja mis te arvate, kas me saime pärast koos linna minna? Ei! Sest nad pidid mingeid asju korraldama ning autoga kuskile sõitma (mida tark inimene oleks teinud ennem kooslekut) ehk ma siis läksin üksinda.

Lõpuks Matthijs jõudis tagasi linna ning seletas, et see neiu on ikka suht lammas ja et tema kannatuste piir temaga on ammu ületatud, et ta isegi ei viitsi enam ärrituda. Noh, mina viitsisin! :D

Reede oli hea päev, sest Roald Utrechtist oli kooliga seoses Nijmegenis. Saime kell 4 kokku, jalutasime linnas, jõime õlut. Nii hea on rääkida juttu inimesega, kes on normaalne! (Normaalsus on pikem jutt ühiskonna kohta, mida ma ei viitsi siin kirjutada). Lõpuks läksime koju, kus Matthijs valmistas juba meile kõigile õhtusööki. Sõime tartellini pastat seente ja lihaga. Hea elu!

Laupäev

.. on turupäev ning kui lisada soodukad igalpool, siis võib arvata, et linnas oli hullumaja. Jalutasime ka ühest kohast teise ning Matthijs ostis endale särgi ja päikeseprillid.

Pärast õhtusööki tuli meil mõte minna jooksma. See mõte on meie peades kaua settinud kuid tegudeni me ei olnud jõudnud. Nüüd siis oli see aeg.

Panime jooksuriided selga, jooksutossud jalga ja peitsime võtme kivi alla. Pidime jooksma üle raudtee silla ja tagasi üle autosilla, mis oleks olnud kuskil 7 km.

Jooksu käigus muutsime marsruuti ning üle jõe üldsegi ei läinudki ja jumal tänatud. Mis siis juhtus? Jooksime ülesmäge, samal ajal oli vastutuul ning vihma tibutas. Mõtlesin, et pole hullu. Pärast on allamäge ja vihm jääb järgi ja olemegi juba kodus. Kuna me mõlemad ei olnud väsinud, siis mõtlesime ikkagi ringiga koju joosta. Oi seda imet kui vihma hakkas kõvemini sadama. Ja kõvemini. Ja kõvemini. Ja siis lõi juba välku. Ja siis juba valas keegi pangega vett alla. Nagu reaalselt! See oli meeletu! Jooksmine tervise nimel asendus jooksmiseks tarides kaasa vett enda riietes. Ja inimesed akendes vaatasid, kuidas me jookseme kodu poole, ise täiesti läbimärjad ja naerdes, sest see oli lihtsalt nii lollakas. Koju jõudes ei olnudki üllataval kombel lihased nii väsinud. Kokku tuli 5 km. Hea alustus!

15 minutit hiljem paistis taevas päike.

Pühapäev

.. on pannkoogipäev. Tegime hommikusöögiks pannukooke. Sõime nii juustu ja singiga kui ka moosiga. Maitsev! Ikka olen üllatunud, kuidas oskan niimoodi pannkoogi retsepti improviseerida. Või noh mälu järgi panna komponente nagu pannakse sinna Tupperware sheikerisse.

Päev oli pühendatud Matthijsil õppimisele ning mulle tööotsimisele. Saatsin laiali mitmeid kirju. Ja nüüd mu lemmiktegevus - ootamine.