Oktoobri esimene pool

Oi, vahepeal on blogi pidamine täitsa unarusse jäänud. Püüan olla parem, sest endal ka hea pärast asju mäletada.

Kui kellelgi tekib küsimus, et kas ma tööd ka otsin, siis otsin küll. Mu igapäev näeb välja umbes selline: dush, hommikusöök, postkast, tööpakkumised, projekt, hollandi keel jne. See tähendab, et ma ei too välja igapäevast töö otsimist, sest see on suht igav. Pigem toon välja kõik normaalist kõrvalekalded ehk siis korrad, kus me midagi põnevat teeme, miskit naljakat juhtub või head süüa saab.

PS. kui kellelgi on ükskõik mis tööd pakkuda, mida saaksin näiteks läbi interneti teha, oleksin huvitatud! :)

Uus lauamäng - Ticket to Ride

Viimati kirjutasin sellest, kuidas ma Eestis käisin. Mis on siis saanud pärast seda?

Ostsime endale lauamängu "Ticket to Ride". Mu lemmikmäng! Mängulaud on siis Euroopa (või mõne muu piirkonna) kaart ning eesmärgiks on palju raudteid ehitada. Ülilahe mäng! Kui Eestis leiad, siis osta!

Kohe pärast Eestit majutasime me kahte lätlast, kes meiega läbi Couchsurfi ühendust võtsid. Olid toredad poisid ning rääkisime nendega mõnusalt juttu ka. Kuna nad tulid Hollandisse Lätis keelatud mõnusid nautima, siis enamuse ajast olid nad oma mõtetes kuskil mujal. Õhtul läksid nad peole ning öösel tuli üks tüüp üksinda tagasi. Olin mures, et teine ei tulegi tagasi, aga õnneks ikka tuli. Naljakas oli veel see, et ta tuli tagasi vale jakiga.

Tänu lätlastele avastasime ka sellise mängu nagu "geopeitus". Seisneb see selles, et üle kogu maailma on erinevatesse kohtadesse peidetud asju, mida siis läbi koordinaatide või mõistatuste otsida saab. Septembri lõpu päev oli siin vägagi ilus nii et meiega läksime siis Matuga geopeitust mängima. Leidsime isegi ühe üles, teine oli liiga raske mõistatus, mis jäi siis tulevikku ootama. Kahjuks on geopeitus kuidagi unarusse praegu jäänud. Muidu, kes nüüd huvi hakkas tundma ja enda kodu lähistel ka tahaks midagi otsida, siis infot leiab siit: http://www.geocaching.com/

Linnas jalutades näeb ikka väga palju erinevaid poode. Stan, vaata kui suured potsikud vaateaknal on?!?!! :D

Stan - pood sulle?

5. oktoober oli meil majas kijkavond (külastusõhtu), kus me otsisime ühte tuppa uut poissi elama. Terve õhtu oli hollandi keeles, mis eeldas ka minult enda hollandi keelset tutvustamist. See oli lihtne. Küll aga konstantne keskendumine väsitas väga. Korra mõtlesin isegi poole pealt ära minna, aga õnneks istusin ikka lõpuni, sest viimane poiss sai valituks. Tegemist on muusikuga ning ta elab meie toa üleval, nii et õhtuti vahest kuuleb teda mängimas elektrikitarri (tegelt päris tihti). Tore poiss on.

Staaaaadion

Järgmine päev helistas Matu isa ning kutsus meid Arnhemisse jalgpalli vaatama. Nimelt on Matu ja ta isa jalgpalli hullud ning Arnhem Vitesse on nende fännatav klubi. Praegu teevad nad Hollandi turneel väga hästi (hetkel 2. kohal) ning mäng tõotas tulla väga erutav. See oli minu esimene staadioni jalgpalli vaatamine nii et ma olin ka ikka suht erutatud. Vitesse maskott/logo on kotkas ning neil on PÄRIS kotkas, kes iga mängu alguses teatud trajektooril lendab. See oli ikka päris lahe! Terve mäng oli päris lahe ikka. Tavaliselt kui mina spordile kaasa hakkan elama, siis see kelle poolt mina olen kaotab. Õnneks seekord jäid nad viiki.

Hollandi paralümpia meeskond. Ühejala jalgpall.

Oktoobri esimesse poolde jäi ka väga ilus sündmus - Matu onupoja pulmad. Mina olin ka kutsutud, jee-jee! (kuigi pruutpaar ei olnud mitte kunagi päriselus näinud, ei tea kas isegi pildi pealt)

Läksime juba eelnev õhtu Matu vanemate juurde, sest pulmad võtsid terve päeva ning muidu me oleks pidanud kell 6 juba ärkama, et siis teele asuda Nijmegenist.

Hommikul sättisime end valmis ning sõitsime kuskile väikelinna (või külla?) nimega Pannerden. Seal oli siis ainult perekond (ehk kõik onud-tädid, vanaemad-vanaisad) ja pruutneitsid ja mõned lähedased sõbrad. Pakuti kohvi/teed ning võileibu hommikusöögiks. Kuna olin uus nägu, siis pidin end tutvustama IGALE INIMESELE: Tegin seda ilusti hollandi keeles ja sain ilusaid komplimente. Jee!

Peaaegu sama ilus kui pruut! ;)

Matu vend ja tema tüdruk hoiatasid mind vanaisa eest, kellele meeldivad noored tüdrukud. Umber 10 minutiga sai see väide tõestust kui juba vanaisa oma sammud minu poole seadis. Väga tore vanaisa on.

Pulma korraldas peiu vend. Väga armas temast. Huvitavaks tegi selle pulma ka asjaolu, et see oli Hollandi-Hiina pulm. Nimelt pruut oli hiinlanna. Kogu pulm toimus inglise keeles (jee!) ja pruudi vanematele oli tõlk tellitud, kes kõik hiina keelde tõlkis, sest nad ei oska inglise keelt.

Üks hetk paluti meil külalisteraamatusse kirjutada ning siis suurele lõuendile joonistatud puule oma sõrmejälg panna. Alustasime siis oma juttu "Kallid Tom ja Lina, " (pruutpaar). Mõtlesime tükk aega, mida kirjutada ning lõpuks Matu asus kirjutama. Mõne minuti möödudes hüüab, VALMIS! Peiu vend vaatab ning küsib: "Matthijs ja Lina?" Appi kuidas me naersime! Matthijs oli minu nime asemel Lina kirjutanud! PLUSS mul on ju oma LIINA! Võite arvata, et Matu sai ikka head tunnid tögada! :)

Aga pulm siis edasi. Pärast kodust vastuvõttu läksime kohalikku valitsus asutusse. Linnavalitsus see kindlasti ei olnud, sest tegu ei olnud linnaga. Igatahes seal toimus siis meie mõistes registreerimine. Istusime siis kahel pool pruutpaari ja kuulasime tädi rääkimist. Huvitav on see, et too tädi käis pruutpaaril külas ning küsis, et miks nad abielluvad jne. Tal oli päris pikk kõne valmistatud, kuidas nad kohtusid jne. Kahjuks oli seal kõnes väga valusaid inglise keele vigu. Kahju, et see tädi kellelgi kontrollida ei lasknud seda kõnet. Ja veel väga põnev asi Hollandis abiellumise juures on see, et pärast ise paberile alla kirjutamist peavad ka 2 tunnistajat alla kirjutama, et nad tunnistavad, et need kaks inimest armastavad teineteist. (Samal ajal on lahutuste määr ikkagi kõrgem kui abiellumiste määr)

Pärast seda väikest registreerimist tuli mulle kõige vähem lemmikum osa - kiriklik laulatus. Õnneks seal kirikus oli küte, nii et külma ei pidanud kartma. Lugesime "Meie isa palvet", laulsime jne. Matu käis 16 aastat kirikus ning nüüd ta enam ei salli midagi seoses kirikuga, siiski oskas ta neid laule väga hästi ja valjult kaasa lõõritada. Olin hämmingus. Kirkus pakuti ka torti, mis oli nii magus, et mul peaaegu kukkus hammas välja. 

Selleks ajaks olime me juba VÄGA näljased. Õnneks järgmine peatus oligi õhtusöök. Tee sinna oli suht "kiirenda-pidurda-kiirenda-pidurda". Nimelt on väikesed asulate vahelised teed täis lamavaid politseinikke või noh pigem selliseid väga pakse 'künka' politseinike. Kuna nälg oli suur ja juba väike väsimus ka peal, siis meil mõlemal Matuga läks süda suht pahaks. Kohale jõudes võtsime hea 5 minutit värskes õhus. Kahjuks nägime ka Lina vanemaid tülitsemas. Ei olnud nii tore.

Aja peletuseks pakuti kõiksugu jooke. Alustuseks võtsin apelsinimahla, et natukene parem hakkaks. Kuidagi juhtus nii, et terve ooteaja toodigi mulle ainult apelsinimahla. Lõpuks saime ka laua taha istuda. Kõigepealt muidugi käisime terve saali läbi, et leida oma nimesilt, mis oli nii ladina tähestikus, kui ka hiina omas. Süüa oli oi kui palju. Toodi hästi palju erinevaid asju väikestes kogustes. Mõtlesin, et seda küll ei jätku, aga jäi veel ülegi. Muidugi samal ajal veel lõputult juua ka. Selleks ajaks oli minu hollandi keel juba päris sujuv, et naasedes tualetist rääkisin isegi vanaisaga hollandi keeles. Juhhuu. Muidugi kuna olime terve päeva ainult oodanud ja oodanud, siis selleks ajaks olime mõlemad Matuga juba päris rahutud. Nii palju energiat oli lihtsalt.

Põlev magustoit

Energia saime me ära kulutada järgmises punktis - vabam koosviibimine suures tantsusaalis. Sõbrad tantsisid pruutpaarile tantsu, näitasid videot, pakuti snäkke ja oli elav muusika. Seda hetke olime me oodanud - hakkasime nagu hullunud tantsima. Improviseerisime kogu aeg ning mõtlesime, et miks me kuskil tantsutunde ei võta. Mina igatsen, et keegi tõeline mees mind juhiks ning Matul on rütmitunnetus olemas, nüüd vaja lihtsalt ta liigutused koordineerida! Ühel hetkel kui lugu läbi sai ning me tantsuplatsi kõrvale seisma asusime, saime suurepärase komplimendi: "Tantsisite seal väga head dzaivi!" - "Möh, tantsisime või?!" Meil Matuga nägu naeru täis, sest noh, meil ei olnud õrna ainugi, et seal nii usinasti dzaivisime! :D

Ilus paarike

Kahjuks pidime juba enne kella 23e lahkuma, et viimane rong Nijmegeni püüda. Jõudsime koju vist poole 1 ajal. Oh, milline väsimus ja milline rõõm, et selline tore päev sai veedetud.

Järgmine päev viis mind Sloveeniasse, millest ma kirjutan pikemalt järgmises postituses. Ausalt, see tuleb ennem kui 2 kuu pärast! :D