Kõige pimedam

.. on ikka enne koitu.

Olen üldiselt täheldanud, et november kipub olema kuidagi väga pime ja tõsine kuu. Esiteks hakkab pimedaks minema juba üsna varakult ning kipub ka külma poole.

Selle aasta november mulle väga ei meeldinud, sest me mõlemad Matuga olime haiged. Algas see kõik kuskil novembri keskel kui Matul olid lihtsad külmetuse nähud nagu palavik, väsimus, paistes lümfisõlmed. Asi hakkas tõsisemat tooni andma kui palavik ei läinud enam alla vaid aina kerkis sinna 39 lähedale ning möödas oli juba peaaegu nädal. Üks öö ma ärkasin selle peale üles, et Matu lihtsalt meeletult värises mu kõrval ning ütles, et tal on väga külm. Panin talle kaks tekki peale ja tal oli ikka külm. Nimelt tõusis tal palavik meeletu kiirusega ning keha ei osanud sellega kuidagi toime tulla kui lihtsalt väristades seda soojust ära. See oli üks väga õudne öö. Järgmine päev käis ta arsti juures, andis vereproovi ning tuleb välja, et tal oli uhke nimega haigus - infektsioone mononukleoos (ing. k Pfeiffer disease). Kõik 'külmetuse' sümptomid olid tegelt selle haiguse omad ning kuna see haigus levib sülje teel (ja ma vahel ikka Matule teen musi), siis umbes 90% tõenäosusega põdesin ka mina seda. Kuna selle haiguse esinemine varieerub, siis tuligi nii välja, et minul oli lihtsalt kergem versioon, mis tähendas seda, et ma väsisin ära ülilihtsalt. Näiteks pärast poes käimist pidime mõlemad 15 minutit puhkama või siis pärast nõudepesemist pidi puhkama või siis pärast 10 tunnist und oli selline tunne nagu polekski üldse maganud. Muidu pärast arsti juures käimist jäime õhtul kell 8 magama ning ärkasime hommikul kell 8.

Selle haiguse teeb veel 'toredaks' see, et sellele ei ole ravimit. Ainus ravi ongi oma keha kuulamine, mitte üle pingutamine ning puhkamine (sest väsimus on üks peamisi asju, mida haiguse ajal tunda). Kui keha õigesti kuulata, siis kuskil 6 nädalaga peaks juba parem hakkama. Väsimuse tõttu ei läinud Matu enam kooli loengutesse ja üldse me tõmbasime oma käikude ja asjadega nii palju kui võimalik tagasi. Nüüd poole jaanuari pealt tuleb juba eluvaim tagasi, mis teeb ainult rõõmu!

Muidu novembris käisin ma usinasti oma keeletundides, töötasime projekti kallal ja käisime ka Ewert and the 2 Dragonsi kontserdil siinsamas Nijmegenis. See oli päris tore! :)

Detsembri alguses tähistasime Sinterklaasi, mis on siis Hollandi jõulud. Nimelt neil ei käi Jõuluvana vaid Sinterklaas. Ta tuleb novembri lõpus jahiga Hispaaniast ning siis käib Hollandis ringi oma valgel hobusel. Tal on ka abilised, keda kutsutakse 'Zwarte Piet' ehk eesti keeles võiks nad olla Mustad Peetrid. Lapsed panevad oma kinga sisse porgandit ja heina hobusele (kelle nime ma ei mäleta) ja siis kui nad on halvad lapsed olnud, siis Sinterklaas viib nad koti sees Hispaaniasse. Mina ikka mõtlen, et miks üldse mõni laps peaks seda kartma? Seal on ju soe! :D

Kui lapsed suureks saavad, siis muutub ka Sinterklaasi õhtu natuke. Näiteks Matu peres võetakse loosi ja siis tuleb sellele inimesele kink teha ja luuletus kirjutada. Aga see ei ole mingi suvaline luuletus, vaid see peaks tögama sõbralikult selle isiku eelmist aastat ning andma ka soovitusi, et kuidas see inimene saaks ennast parendada. Saatuse tahtel sain mul valituks Matu ema. Käisin "niisama juttu ajamas" ühe sõbrannaga, kes aitas mul selle luuletuse valmis teha. Tuli täiega lahe luuletus, aga kuna see on hollandi keeles, siis ma arvan, et siin jagamisel ei ole väga mõtet! :D

Sinterklaasi õhtu oli tore. Matu sai endale Coldplay LIVE 2012 dvd, mis on superlahe. Eriti veel selle tõttu, et me nende kontserdil septembris käisime. Dvd vaatamine oli puhas kontserdi uuesti elamine! :)

Mina sain endale kaks kokaraamatut ja muffinipanni. Mulle täiega meeldib siin igast asju küpsetada, nii et täiega asja ette kingid! Muffineid olen juba mitmeid kordi teinud ka, kuid igakord ei ole need välja tulnud, sest ma olen liiga aldis improviseerima! :P

Detsembris oli mul ka suurepärane võimalus läbi viia improvisatsiooni õpituba Utrechtis. AEGEE-Utrechti juhatus palus mu abi ning kuskil 2 tundi me siis impromänge ka mängisime. Olin meeldivalt üllatunud kui vabad nad minuga olid ning meil sai päris palju nalja. Kui Utrechti rongiga sõitsin, siis juba sadas esimest lund ning järgmiseks hommikuks oli päis suur vaip maha tulnud.

ELUIROONIA. Sellel ajal üldselt veetsime me päris palju aega kodus. Järgmine päev pärast lume tulekut oli väga ilus päikseline laupäev. Läksime korraks turule ning naasesime koju 1,5 tunni pärast. Vestlus maja ees:

- "Matu, kus su jalgratas on? Kas sa panid selle kuskile mujale?"

- "Ei, see on seal samas."

- "Seal ei ole ühtegi jalgratast!"

Ehk siis lugu sellest, kuidas keset päevavalgust Matu jalgratas ära varastati. See lohistati kaubikuni ja tõsteti sisse ja läinud ta ongi. Kaks päeva hiljem oli minu jalgratta rehv tühi. Ma olin veendunud, et mõni tige rattaröövel suskas läbi! :D

Kandideerisin ka sel ajal väga paljudele töödele. Sain ikka tobedaid vastuseid nagu "Sa ei räägi perfektset hollandi keelt", "Sa ei ole vanuses 16-18" jne, siis oli meel päris mustaks tõmbunud. Küll aga ma ei oska käed rüpes istuda ning hakkasin oma loomingulist poolt uuesti elustama. Kokkasingi ükspäev siis Twix-i shokolaadi. Siis tegime veel Matuga purjeriide peale pildi ning minu suurprojekt oli nullist ise oma märkmiku tegemine, mille ka valmis sain. Olen enda üle väga uhke. Nüüd vast ootan tellimusi! :D

Jõulud olime Matu vanemate juures loomulikult, kuigi 24nda õhtul olime kahekesi ning sõime kalkunit.

Igatahes jõulud olime ta vanemate juures. Meie vastutada oli magustoit ja muidugi tegime me seda maailma kõige shokolaadisemat torti. Tegime köögis paraja segaduse, aga õnneks see sai kergelt likvideeritud. Kuna olime seal 3 päeva, siis minu hollandi keel sai ikka parajat vatti ja vilet. Ikka väga palju tuli seda mu suust nii et ise ka ei usu.

Juba ennem jõule oli mingi number mind üritanud kätte saada, kuid mingitel põhjustel olin ma sellest kõnest alati ilma jäänud. Helistasin ükspäev tagasi ka, aga öeldi, et kui on oluline info, siis nad ise helistavad mulle tagasi. Samal ajal me Matuga valmistasime mulle ette näidisvastuseid, kui keegi peaks tööd pakkuma. Et siis hollandi keel sujuvalt suust tuleks ja et ma mingeid vigu ei teeks. 

28nda detsembri õhtul helises mul telefon ning helistatigi ühest ettevõttest. Tööks oli posti vedamine 2 korda nädalas naabruskonna tänavatel. Ei mingit probleemi mu keelega, ei mingit probleemi mu vanusega. 8ndal jaanuaril oli vestlus, kuidas töö käib. See kestis poolteist tundi ja ainult hollandi keeles. Ma sain kõigest aru, välja arvatud üks koht, mille Matu mulle pärast ära seletas. 11. jaanuaril oli mu esimene tööpäev!

Ja ma olengi tööl, lõpuks ometi! Post tuuakse mulle eelneval päeval koju, kus ma seda siis sorteerima pean (mis on täiega lahe, sest mulle meeldib asju organiseerida) ja siis iga teisipäev ja reede on mul hommikul kella 8st õhtul kella 6ni aega, et post kohale viia. Maksimaalselt tuuakse mulle 30 kilo, kuigi siiamaani olen ma saanud vaid 22, 10 ja 11 kilo. Teised postiljonid teretavad ja inimesed niisama ka. See on tore. Vedamine võtab mul aega umbes poolteist tundi. Nüüd ma saan selle CV'sse panna ja edasi tööd otsida. Ikka tähtede poole!

Kompromiss

Kunst on teel

Kunst sai valmis

Matu teeb oma Sinterklaasi kinki isale

Piparmündi tee päikesega

Jalgpalli fännile staadion

Suurprojekt "märkmik" algus

Minu märkmik!

Esimene lumi

Ise tehtud Twix

Isetehtud hapukapsas (ei olnud päris see)

Kalkunipraad

24. detsember oli 12 kraadi sooja

Küpsiste kaunistamine ei ole minu teema

See kõne tegi mu tuju nii heaks. Järgmisel päeval pakkisime kotid ning hakkasime Eesti poole asuma. Enam paremat ajastust ei saanud olla! :)