Nagu ma eelmise postituse lõpetasin, siis mai kuu algas uues kodus. Praeguseks on kodu juba mitmeid-mitmeid külalisi näinud ning peab ütlema, et mina olen rahul. Eriti tore on palava ilmaga, sest kuna päike päeval tuppa ei paista, siis on hea jahe koht, kus varjus olla olemas. Lisaks on meil ka tore aed, kus nüüdseks on ka pesunöör, mis iga päevaga kasutust leiab käterätikutele.
Kodu juures on veel lahe see, et meil on nii palju kohti, kus olla - diivan, tugitool, köögilaud, kirjutuslaud, teine diivan, voodi jne. Vali mis tahad!
Mai alguses reisisin ka nädalaks ajaks Tallinna. Matu reisis ka, terve oma kursusega. Mina sebisin end kaasa, mis tähendas, et mina olin ühe grupi informaator, mis tähendas ka töötasu. See omakorda tähendas põhimõtteliselt seda, et mulle maksti peale, et ma Eestisse sõidaks. Täitsa tore tunne.
Tallinnas mina elasin Liina juures. Tegelesin päevasel ajal oma grupiga. Õhtusel ajal oli vaja ikka välja minna. Lemmikõhtu oli neljapäeval kui läksime väikese grupiga Laborisse (sest ma tahtsin katseklaasist shotti juua) ja natukese aja pärast oli terve Matu kursus seal. Kõige parem oli see, et kõik joogid oli -50% ja kuna seal põhimõtteliselt kedagi teist väga ei olnud, siis oligi tunne nagu terve Labor oleks meile avatud. Muidugi asjad läksid huvitavaks, kui keegi väike punapea poiss sai mingilt suurelt jõmmilt löögi näkku, sest jõmmi sõbra naine hõõrus end vastu vaeseid hollandi poisse. Pidi isegi veel rohkem kähmluseks minema, aga lõppkokkuvõttes õhtu probleemi lahendas tegelikult Liina, kes jõmmile selgeks tegi, et meie seltskond tüli ei otsi. Kõik lõppes sellega, et terve kursus lahkus jättes Labori jälle tühjaks.
Teine lemmikhetk oli tegelikult neljapäeva päeval, kui meil oli intervjuu ühe parlamendiliikmega (nime enam ei mäleta, keegi Sepp vast). Mina siis helistasin kõigepealt kolmapäeval talle ning rääkisin ära teema, mida intervjuu käsitles. Pidime kokku saama - dum-dum-dum - Hellas Hundis. Kõik hollandlased olid üliüllatunud, et parlamendiliige tahab kokku saada baaris. Sellist asja ei pidavat Hollandis juhtuma, veel enam, kokku saamisi parlamendiliikmetega ei pidavat ka juhtuma.
Jõudiski kätte see hetk, kus me Hella Hundi ees olime. Härra Sepp oli ilusti ülikonnas, minu poisid varbavahede ja surfipükstega. Tsill! Intervjuu läks enamvähem hästi (pidin suht palju tõlkima), kuigi tema kasulikkusest teemale ei olnud ma veendunud. Siiski-siiski, pärast Hundist väljumist tuli küsimus: "Kas te Toompeal olete käinud?" Eemm misasja? Ei ole? Aga lähme!!
Ühel hetkel avastasin, et ma astungi sisse roosasse Toompea majja, täis ajalugu, olevikku ja tulevikku. Olin üpriski erutunud, sest saime privaatse maja ekskursiooni. Käisime nii Riigikogu saalis, valges saalis ja kuulsime naljakaid lugusid, kuidas riigikogu töötab. Näiteks on päevasel ajal liikmetel arutelud väikestes gruppides, aga riigikogu saalis toimuvad hääletused. Siis hakkavad mingid kellad lööma ning siis kõik jooksevad, et õigeks ajaks nuppu vajutada, mis annab siis kas poolt või vastu hääle. Kuidagi nii see süsteem toimis, mis tundub päris naljakas.
Ekskursiooni tippelamus minu jaoks oli kindlasti Pika Hermanni torni külastamine. Nagu ma aru sain, siis sinna niisama tsiviilisikud ei pääse. Ehk sinna pääsevad vaid spets inimesed spets hetkedel, ja ühtäkki olin seal mina. Õnn oli suur, sest see väike ajaloo armastaja minus sai aru, kui kuradima äge see on. Teadmiseks, et ronimine oli päris peadpööritav ning võttis ka võhmale.
Huvitav fakt #1: Kas teadsid, et vanu lippe ei visata ära vaid antakse olümpiavõitjatele või muudele tähtsatele võitjatele?
Huvitav fakt #2: Kas teadsid, et igal hommikul mängitakse tornist Eesti hümni Tallinna linnale (pigem vanalinnale)?
Sellega ka ekskursioon lõppes. Mälestus jääb.
Kolmas lemmikhetk(päev) oli laupäev. Nimelt hommikul sõitsid emme-issi Pärnust Tallinna, kus me pidime siis mõnusasti perega tsillima. Helistasime kella 10-11 ajal siis tulijatele ning andsime mõista, et nad võiksid mõned pirukad kuskilt kohvikust kaasa haarata, sest meie hommikusöögi varud olid otsakorral. Ise veel naljatlesime Liinaga Matule, et tahad näha, mida paar pirukat meie vanematele tähendavad. Ja meil oli õigus. :D
Paari piruka asemel said igaüks 4 pirukat + kooki + viinamarja + banaani + teed + kohvi. Vähemalt kõhu sai õhtuni täis.
Edasi viis meid tee linna peale, kus natuke shoppasime Liinale uusi prille. Kõige lõpuks tahtsime minna Rauno Pella ja Karl-Kristjan King tasuta kontserdile Pokaalis. Läksime siis F-hoone juurde ning otsime ja otsime ja üldse ei leia. Küsime ka, ning ikka ei leia. Siis tuli mõte, Liina vaadaku oma telefonist järgi, mis facebookis nende aadress siis on. Ükshetk Liina küsib/ütleb: "Mayri, sa võitsid mingi veinibuffee seal!" Jaaaaa, ma jagasin nende pilti ning andsin õnnele võimaluse. Juhhuuuu, ma võitsin! Võiduks oli siis 3h tasuta kõike veine, mis neil seal olid. Ütleme nii, et kõik said parajalt ning kontsert otsa oli ka suurepärane. Täiega mõnus!
Mai kuusse mahtus ka TEDxRadboud üritus. Vahe vist lihtsalt Nijmegeni omaga oli see, et seal oli rohkem tudengeid. Siiski, kõned olid endiselt lühikesed ning mitte maailma kõige ägedamad, kahjuks. Päeva tipphetk oli see, et Matu sai ka seekord seda suurepärast lõunat proovida!
Mäletan veel, et samal õhtul tulid ka sõbrad külla, kellega head maitsvat ise tehtud sushit sõime.
Oma 2-aasta koosolemise tähistamiseks oli Matul mulle üllatus kingitus. Nimelt pärast väikest kohvrite pakkimist, istusime me pärastlõunasel ajal rongi ning hakkasime kuskile sõitma. Igas peatuses ma küsisin: "Noh, see peatus? Lähme nüüd või?" Aga ei, pidin ootama 1,5 tundi ja peatus, kus me väljusime ei olnud miski muu kui Amsterdam. Viisime oma kotikesed ööbmise kohta, milleks oli üks majutusasutuseks tehtud paat. Neid kusjuures on ikka väga palju A'damis. Kuna me pidime kuskile "etendusele" minema, siis haarasime kuskilt mingi söögi ning asusime teele. Ja oi minu õnne, kui tuli välja, et me läksime improteatrit vaatama. Kõige parem oli see, et see oli inglise keeles ning tegijad ei olnud ainult hollandlased. Ja see oli nii hea! Ma naersin ikka täiega! Ükshetk paluti publikust laulu nime, mis pole veel kunagi olemas olnud ning ma hõikasin "My boobs tried to kill me" (mu rinnad üritasid mind tappa). Selle peale pidi üks väga andekas ja äge neiu laulu tegema ja see laul oli nii geniaalne ja äge. Ma olin täiesti sillas sellest kõigest! Pärast etendust otsustasime, et peaksime rohkem oma jalga A'dami tõstma, eriti sellistele üritustele.
Järgmisel päeval sõime piknik hommikusööki ning plaan oli minna Anne Franki muuseumisse. Jõudes muuseumini mõistsime, et järjekord on 30m ning nii suured fännid me ka ei ole, et selle ära ootame. Alternatiivina tsillisime niisama ning nautisime Amsterdami õhku, inimesi ja ilma.
Mai lõppes töötades ning kätte jõudiski juuni. Minu päevitus (ja õudne T-särgi rant) on pärit 7. juunist, kui sain sõbraga kokku ning me 3 tundi päikese käes terrassil istusime. Tagantjärgi mõtlen, kui naiivne võisin olla, et mitte aru saada, et sealt saan päevituse.
Juuni sisse mahtus ka minu ja Matu soolaleiva pidu. Selleks puhuks sõitsime jalgratastega 5 km kaugusel (1 km kauguse asemel) asuvasse Lidl'isse, mis teadupärast on palju soodsam kui Hollandi supermarketid. Saime sealt väga palju süüa ning kokku läks vaid 42€. Mõtlesime õnnelikult kuid samas natuke hirmunult, kui palju see kõik oleks maksma läinud kuskil tavalises Hollandi supermarketis. Üks on kindel - kõvasti rohkem.
Soolaleiva peo juurde käis grillimine ning muu söök. Plaanis oli pakkuda midagi väheke erilisemat kui Hollandi traditsioonilist kartulisalatit (see tegelikult ongi vaid kartul, majonees ja sibul). Tegime natuke ajurünnakut ning lõpuks pakkusime täidetud mune, viineripirukaid, melonit, kaetud kurke, lavašširulle ning magustoiduks šokolaadikooki.
Kokku tuli meile külla umbes 14 inimest (kui ma õigesti mäletan) ning õhtu sai väga tore. Inimesed ei jõudnudki kõike ära süüa, nii et järgmised kaks päeva polnud meil poes vaja käia. Saime ka päris ägedaid kinke. Näiteks juurvilja noa (appi kui hästi see ikka esimestel päevadel lõikas), uhmeri (siimaani pole veel pähe tulnud, et kasutada), spets õllet, mida me peaks alles 2015 jooma ning kaks õhtusöök+kino kinkekaarti.
Kõige suurem üllatus tuli siis, kui me käisime niisama jalgratastega ringi sõitmas ning jõudsime jõe äärde - seal oli tsirkus. Mitte, et mulle tsirkus meeldiks, vastupidi - miks ma peaksin maksma, et näha kuidas loomad on piinelnud, et õppida selgeks mõni trikk? See selleks. Üllatus oli selles hoopis, et loomad olid "õues" ning vabalt vaatamiseks. Võiks öelda, et see oli justkui tasuta loomaaed, sest näha sai vähemalt 10 hobust (mõnusa lõhnaga muidugi), kaelkirjakut ning tiigreid (nii täiskasvanuid kui ka kutsikaid). Kuna ma täiega fännan kaelkirjakuid, siis seisime seal ikka tükk aega ning muidugi tulime ka mitu päeva tagasi, et ikka uuesti ja uuesti ja uuesti vaadata ja imetleda. Kõige lahedam oligi see, et loomad olid ikka väga lähedal. Nagu kaelkirjaku pildi pealt näha on, siis hoidis teda minust eemal vaid üks väike nöörike.
Juuni sisse mahtus ka minu ja Matu väike terviseprojekt - nädal aega toitumist ainult värskelt pressitud mahladest. Olime juba jaanuaris selle peale mõelnud, kuid kuidagi ei jõudnud tegudeni. Too hetk tundus hea ning mõtlesime, et miks mitte. Selleks ajaks olime juba mitmetest kohtadest lugenud, et mis kõike imeasju mahlade joomine teeb, ning tahtsime teada, et kas siis on hea või ei ole. Lõpliku otsuseni viis ka dokumentaalfilm "Paks, haige ja peaaegu surnud" (Fat, sick and nearly dead), mis räägib ühest mehest, kes on väga ülekaaluline ning hädas mitmete väga haruldaste ja vähem haruldaste haigustega. Igatahes miski ta elus viib selleni, et ta hakkab mahladieeti pidama. Alguses pidi ta seda tegema vaid 30 päeva, lõpuks tegi ta 60 päeva! Kujutad ette, 60 päeva vaid elada mahladest! Point on selles, et lõpuks see mees oli kui uuesti sündinud, peaaegu kõik ta hädad olid kadunud (ka lisakilod) ning elu oli jälle värvilistes toonides. Kuigi ma suht ütlesin ära, et mis lõpus juhtub, siis tasub seda filmi siiski vaadata!
Igatahes me siis läksime juurvilja poodi koos nimekirjaga, et mida vaja osta ning tegime ostud esimeseks 3ks päevaks. Esimese päeva lõuna ajal läksime linna jalutama, kuid linna jõudes pöörasime otsa kohe ringi. Mõistsime, et peaaegu kõik linnas on suunatud söömisele ja tarbimisele ning meil ei olnud sinna asja. Teine päev läks ka hästi. Tegime õhtul sõpradega Sõrmuste Isanda maratoni ning pakkusime neile ka mahlu. Pidasime isegi vastu kui nad meie kõrval krõpsu ja kommi sõid. Kolmas päev möödus ka libedalt. Neljandal päeval oli Matu terve päeva tööl. Tal võttis mahlad küll kaasa, kuid siiski sõi seal midagi muud ka, sest ta oli reaalselt 11 tundi väsitaval tööl. Viiendal päeval otsustasime, et sööme ühe eine päevas midagi kerget nagu näiteks värske salat. Lõppkokkuvõttes toitusime ainult mahladest 3 päeva (mina 4) ning mahlad + 1 kerge eine 3 päeva. Mõned tähelepanekud:
Mai alguses reisisin ka nädalaks ajaks Tallinna. Matu reisis ka, terve oma kursusega. Mina sebisin end kaasa, mis tähendas, et mina olin ühe grupi informaator, mis tähendas ka töötasu. See omakorda tähendas põhimõtteliselt seda, et mulle maksti peale, et ma Eestisse sõidaks. Täitsa tore tunne.
Tallinnas mina elasin Liina juures. Tegelesin päevasel ajal oma grupiga. Õhtusel ajal oli vaja ikka välja minna. Lemmikõhtu oli neljapäeval kui läksime väikese grupiga Laborisse (sest ma tahtsin katseklaasist shotti juua) ja natukese aja pärast oli terve Matu kursus seal. Kõige parem oli see, et kõik joogid oli -50% ja kuna seal põhimõtteliselt kedagi teist väga ei olnud, siis oligi tunne nagu terve Labor oleks meile avatud. Muidugi asjad läksid huvitavaks, kui keegi väike punapea poiss sai mingilt suurelt jõmmilt löögi näkku, sest jõmmi sõbra naine hõõrus end vastu vaeseid hollandi poisse. Pidi isegi veel rohkem kähmluseks minema, aga lõppkokkuvõttes õhtu probleemi lahendas tegelikult Liina, kes jõmmile selgeks tegi, et meie seltskond tüli ei otsi. Kõik lõppes sellega, et terve kursus lahkus jättes Labori jälle tühjaks.
Teine lemmikhetk oli tegelikult neljapäeva päeval, kui meil oli intervjuu ühe parlamendiliikmega (nime enam ei mäleta, keegi Sepp vast). Mina siis helistasin kõigepealt kolmapäeval talle ning rääkisin ära teema, mida intervjuu käsitles. Pidime kokku saama - dum-dum-dum - Hellas Hundis. Kõik hollandlased olid üliüllatunud, et parlamendiliige tahab kokku saada baaris. Sellist asja ei pidavat Hollandis juhtuma, veel enam, kokku saamisi parlamendiliikmetega ei pidavat ka juhtuma.
Jõudiski kätte see hetk, kus me Hella Hundi ees olime. Härra Sepp oli ilusti ülikonnas, minu poisid varbavahede ja surfipükstega. Tsill! Intervjuu läks enamvähem hästi (pidin suht palju tõlkima), kuigi tema kasulikkusest teemale ei olnud ma veendunud. Siiski-siiski, pärast Hundist väljumist tuli küsimus: "Kas te Toompeal olete käinud?" Eemm misasja? Ei ole? Aga lähme!!
Ühel hetkel avastasin, et ma astungi sisse roosasse Toompea majja, täis ajalugu, olevikku ja tulevikku. Olin üpriski erutunud, sest saime privaatse maja ekskursiooni. Käisime nii Riigikogu saalis, valges saalis ja kuulsime naljakaid lugusid, kuidas riigikogu töötab. Näiteks on päevasel ajal liikmetel arutelud väikestes gruppides, aga riigikogu saalis toimuvad hääletused. Siis hakkavad mingid kellad lööma ning siis kõik jooksevad, et õigeks ajaks nuppu vajutada, mis annab siis kas poolt või vastu hääle. Kuidagi nii see süsteem toimis, mis tundub päris naljakas.
Ekskursiooni tippelamus minu jaoks oli kindlasti Pika Hermanni torni külastamine. Nagu ma aru sain, siis sinna niisama tsiviilisikud ei pääse. Ehk sinna pääsevad vaid spets inimesed spets hetkedel, ja ühtäkki olin seal mina. Õnn oli suur, sest see väike ajaloo armastaja minus sai aru, kui kuradima äge see on. Teadmiseks, et ronimine oli päris peadpööritav ning võttis ka võhmale.
Huvitav fakt #1: Kas teadsid, et vanu lippe ei visata ära vaid antakse olümpiavõitjatele või muudele tähtsatele võitjatele?Huvitav fakt #2: Kas teadsid, et igal hommikul mängitakse tornist Eesti hümni Tallinna linnale (pigem vanalinnale)?
Sellega ka ekskursioon lõppes. Mälestus jääb.
Kolmas lemmikhetk(päev) oli laupäev. Nimelt hommikul sõitsid emme-issi Pärnust Tallinna, kus me pidime siis mõnusasti perega tsillima. Helistasime kella 10-11 ajal siis tulijatele ning andsime mõista, et nad võiksid mõned pirukad kuskilt kohvikust kaasa haarata, sest meie hommikusöögi varud olid otsakorral. Ise veel naljatlesime Liinaga Matule, et tahad näha, mida paar pirukat meie vanematele tähendavad. Ja meil oli õigus. :D
Paari piruka asemel said igaüks 4 pirukat + kooki + viinamarja + banaani + teed + kohvi. Vähemalt kõhu sai õhtuni täis.
Edasi viis meid tee linna peale, kus natuke shoppasime Liinale uusi prille. Kõige lõpuks tahtsime minna Rauno Pella ja Karl-Kristjan King tasuta kontserdile Pokaalis. Läksime siis F-hoone juurde ning otsime ja otsime ja üldse ei leia. Küsime ka, ning ikka ei leia. Siis tuli mõte, Liina vaadaku oma telefonist järgi, mis facebookis nende aadress siis on. Ükshetk Liina küsib/ütleb: "Mayri, sa võitsid mingi veinibuffee seal!" Jaaaaa, ma jagasin nende pilti ning andsin õnnele võimaluse. Juhhuuuu, ma võitsin! Võiduks oli siis 3h tasuta kõike veine, mis neil seal olid. Ütleme nii, et kõik said parajalt ning kontsert otsa oli ka suurepärane. Täiega mõnus!Mai kuusse mahtus ka TEDxRadboud üritus. Vahe vist lihtsalt Nijmegeni omaga oli see, et seal oli rohkem tudengeid. Siiski, kõned olid endiselt lühikesed ning mitte maailma kõige ägedamad, kahjuks. Päeva tipphetk oli see, et Matu sai ka seekord seda suurepärast lõunat proovida!
Mäletan veel, et samal õhtul tulid ka sõbrad külla, kellega head maitsvat ise tehtud sushit sõime.
Oma 2-aasta koosolemise tähistamiseks oli Matul mulle üllatus kingitus. Nimelt pärast väikest kohvrite pakkimist, istusime me pärastlõunasel ajal rongi ning hakkasime kuskile sõitma. Igas peatuses ma küsisin: "Noh, see peatus? Lähme nüüd või?" Aga ei, pidin ootama 1,5 tundi ja peatus, kus me väljusime ei olnud miski muu kui Amsterdam. Viisime oma kotikesed ööbmise kohta, milleks oli üks majutusasutuseks tehtud paat. Neid kusjuures on ikka väga palju A'damis. Kuna me pidime kuskile "etendusele" minema, siis haarasime kuskilt mingi söögi ning asusime teele. Ja oi minu õnne, kui tuli välja, et me läksime improteatrit vaatama. Kõige parem oli see, et see oli inglise keeles ning tegijad ei olnud ainult hollandlased. Ja see oli nii hea! Ma naersin ikka täiega! Ükshetk paluti publikust laulu nime, mis pole veel kunagi olemas olnud ning ma hõikasin "My boobs tried to kill me" (mu rinnad üritasid mind tappa). Selle peale pidi üks väga andekas ja äge neiu laulu tegema ja see laul oli nii geniaalne ja äge. Ma olin täiesti sillas sellest kõigest! Pärast etendust otsustasime, et peaksime rohkem oma jalga A'dami tõstma, eriti sellistele üritustele.
Järgmisel päeval sõime piknik hommikusööki ning plaan oli minna Anne Franki muuseumisse. Jõudes muuseumini mõistsime, et järjekord on 30m ning nii suured fännid me ka ei ole, et selle ära ootame. Alternatiivina tsillisime niisama ning nautisime Amsterdami õhku, inimesi ja ilma.
Soolaleiva peo juurde käis grillimine ning muu söök. Plaanis oli pakkuda midagi väheke erilisemat kui Hollandi traditsioonilist kartulisalatit (see tegelikult ongi vaid kartul, majonees ja sibul). Tegime natuke ajurünnakut ning lõpuks pakkusime täidetud mune, viineripirukaid, melonit, kaetud kurke, lavašširulle ning magustoiduks šokolaadikooki.
Kokku tuli meile külla umbes 14 inimest (kui ma õigesti mäletan) ning õhtu sai väga tore. Inimesed ei jõudnudki kõike ära süüa, nii et järgmised kaks päeva polnud meil poes vaja käia. Saime ka päris ägedaid kinke. Näiteks juurvilja noa (appi kui hästi see ikka esimestel päevadel lõikas), uhmeri (siimaani pole veel pähe tulnud, et kasutada), spets õllet, mida me peaks alles 2015 jooma ning kaks õhtusöök+kino kinkekaarti.
Kõige suurem üllatus tuli siis, kui me käisime niisama jalgratastega ringi sõitmas ning jõudsime jõe äärde - seal oli tsirkus. Mitte, et mulle tsirkus meeldiks, vastupidi - miks ma peaksin maksma, et näha kuidas loomad on piinelnud, et õppida selgeks mõni trikk? See selleks. Üllatus oli selles hoopis, et loomad olid "õues" ning vabalt vaatamiseks. Võiks öelda, et see oli justkui tasuta loomaaed, sest näha sai vähemalt 10 hobust (mõnusa lõhnaga muidugi), kaelkirjakut ning tiigreid (nii täiskasvanuid kui ka kutsikaid). Kuna ma täiega fännan kaelkirjakuid, siis seisime seal ikka tükk aega ning muidugi tulime ka mitu päeva tagasi, et ikka uuesti ja uuesti ja uuesti vaadata ja imetleda. Kõige lahedam oligi see, et loomad olid ikka väga lähedal. Nagu kaelkirjaku pildi pealt näha on, siis hoidis teda minust eemal vaid üks väike nöörike.
Juuni sisse mahtus ka minu ja Matu väike terviseprojekt - nädal aega toitumist ainult värskelt pressitud mahladest. Olime juba jaanuaris selle peale mõelnud, kuid kuidagi ei jõudnud tegudeni. Too hetk tundus hea ning mõtlesime, et miks mitte. Selleks ajaks olime juba mitmetest kohtadest lugenud, et mis kõike imeasju mahlade joomine teeb, ning tahtsime teada, et kas siis on hea või ei ole. Lõpliku otsuseni viis ka dokumentaalfilm "Paks, haige ja peaaegu surnud" (Fat, sick and nearly dead), mis räägib ühest mehest, kes on väga ülekaaluline ning hädas mitmete väga haruldaste ja vähem haruldaste haigustega. Igatahes miski ta elus viib selleni, et ta hakkab mahladieeti pidama. Alguses pidi ta seda tegema vaid 30 päeva, lõpuks tegi ta 60 päeva! Kujutad ette, 60 päeva vaid elada mahladest! Point on selles, et lõpuks see mees oli kui uuesti sündinud, peaaegu kõik ta hädad olid kadunud (ka lisakilod) ning elu oli jälle värvilistes toonides. Kuigi ma suht ütlesin ära, et mis lõpus juhtub, siis tasub seda filmi siiski vaadata!
Igatahes me siis läksime juurvilja poodi koos nimekirjaga, et mida vaja osta ning tegime ostud esimeseks 3ks päevaks. Esimese päeva lõuna ajal läksime linna jalutama, kuid linna jõudes pöörasime otsa kohe ringi. Mõistsime, et peaaegu kõik linnas on suunatud söömisele ja tarbimisele ning meil ei olnud sinna asja. Teine päev läks ka hästi. Tegime õhtul sõpradega Sõrmuste Isanda maratoni ning pakkusime neile ka mahlu. Pidasime isegi vastu kui nad meie kõrval krõpsu ja kommi sõid. Kolmas päev möödus ka libedalt. Neljandal päeval oli Matu terve päeva tööl. Tal võttis mahlad küll kaasa, kuid siiski sõi seal midagi muud ka, sest ta oli reaalselt 11 tundi väsitaval tööl. Viiendal päeval otsustasime, et sööme ühe eine päevas midagi kerget nagu näiteks värske salat. Lõppkokkuvõttes toitusime ainult mahladest 3 päeva (mina 4) ning mahlad + 1 kerge eine 3 päeva. Mõned tähelepanekud:- Vaimselt tuleks ennast valmis hakata panema juba paar päeva ennem. Meil tuli otsus seda proovida suht lampi ning seetõttu ei jäänud väga palju aega, et vaimselt end valmis panna.
- Kuigi sul ei pruugi olla mõne toiduaine sõltuvust (suhkur, sool, šokolaad jne), siis ajul on raske loobuda mõttest, et sööks midagi. Samuti on imelik mitte hammustada mitu päeva järjest. Eriti palju toidu mõtteid tuli mulle pähe just õhtuti.
- Tekkis ühiskonna nägemine uue pilgu läbi. Kuna toit oli kodus olemas ning ei pidanud käima poes, siis ma mõistsin, et kui palju on tegelikult igal pool toidu reklaami. Seal juures on õudne, kuidas inimesed alateadlikult reklaami õnge lähevad mõtlemata, kas neil on üht või teist toodet tegelikult ka vaja. Mul tekkis selline kurb avanemine, et kuidas ühiskond on üles ehitatud tarbimisele.
- Kõht ei ole puhitud ja magu pole ees. Keha ei pea kulutama palju energiat seedimisele vaid saab keskenduda muudele asjadele (rakkude uuendamine jne).
- Sa tunned iga mahlaga, kuidas sealt voolavad sõna otseses mõttes head asjad sinu kehasse.
Kuigi ma algset eesmärki ei suutnud täita, siis soovitan igaühele kord kuus mõni päev olla mahladieedil või kord nädalas teha mahlapäev. Isegi 2-3 päeva on hea algus ning keha on kindlasti selle üle õnnelik.
Käisime veel Matu vanematel ka külas, kus siis käisime sõime jäätist pärast õhtusööki, kiikusime ning mängisime Riski. Minu jaoks oli see esimest korda elus Riski mängimine ühel väga-väga vanal eksemplaril. Õnneks ma võitsin, nagu näha "kollaste" ülemvõimust!
Niimoodi lõppeski juuni.
