Minu Holland: Järjepidevus

Olen järjepidev ning räägin oma oktoobrikuu ka ikka ära.

Ette ruttavalt võin öelda, et mul on juba märkmikusse terve lehekülg ideid kirjutatud, millest kõigest ma rääkida tahaks. Peamiselt on see seotud Hollandi elu kultuuriga, sest mõni asi ikka vajab tõsiselt harjumist, ikka veel.

Aga tagasi oktoobri juurde, mis algas peedisupiga! Jah, tegime peedisuppi! Aastaid tagasi vast ma ei oleks niimoodi hõisanud, aga hetkel küll, sest supp oli väga hea! Retsepti LEIAB SIIT! Kuna meil blenderit (müüsin ära just samal päeval) ega saumiksrit ei olnud, siis supp oli pigem tükkidega. Aga soovitan kõigile soojalt, sest fetajuust seal oli nagu taevane õnnistus!

Oktoobri esimesel nädalavahetuse veetsime Wageningenis koos oma kahe sõbranna/projekti meeskonna kaaslastega. Täiega mõnus oli, sest tegime head süüa, veetsime mõnusalt aega ning arutasime ka projekti asju. Pärast seda nädalavahetust sai mu lemmikuks kuskus. Rõõmu jätkus nii kauaks, kuni Laura ütles, et tegelikult ei ole see üldse tervislikum kui tavaline valge pasta. Eks ma sõin isu täis ja rohkem pole söönud.

Wageningenis käisime ka ühika koridori peol, mis oli päris äge. Kõik joogid oli tasuta, küll aga oli viisakas sisenedes karbi sisse natuke rahakest panna. Ma vist panin 2 eurot, sest mul ei olnud rohkem peenikest raha. Matuga tagasi koju läksime me laupäeva hilisõhtul rõõmsate nägudega.

Uuel nädalal käisin ühe uue kliendiga kohtumas. 2-toaline korter, kopsuarst ja advokaat. Samal õhtul käisin ka Nijmegeni taaskasutuse facebooki lehe kaudu saadud kleidil järgi. Ilus must valgete täppidega kleit (täpid on hetkel moeröögatus??!?) - 3.50. Jessikas!

Nädalavahetuse veetsime jälle kodust eemal. Nimelt ühel meie sõbral Saksamaalt oli sünnipäev tähistada ning ka meie olime kutsutud. Sõitsime siis bussiga kohe piiri äärde Emmerichi. Mina isiklikult ootasin "tüüpilist" Saksa sünnipäeva pidu ja ega ma tegelikult väga ei pidanud pettuma, sest "tüüpiline" minu jaoks tähendas vaid hea toidu olemasolu. Saime erinevaid magusaid koogikesi, päris toitu ja kohvi ja veini ja õlut. Kohale tuldi ka Kölnist ja Düsseldorfist. Meie Matuga olime ühed noorimad, sest sõber ise sai 33. See tähendas ka, et tema sõbrad olid juba töötamas ja päris elu elamas. Toredad olid nad ikkagi.

Mina läksin magama kuskil pool 5 hommikul pärast 1,5 tunnist Youtube'i karaoke laulmist sünnipäevalapse ja ühe neiuga. Hommikul kuskil 11 ajal uimerdasime kõik end üles ning läksime hommikust sööma. Ja vot see oli nii luksuslik hommikusöök - kõik mida sa eales mõtled hommikusöögiks süüa oli seal laua peal olemas! Nii me siis istusime seal laua taga umbes 2 tundi! :D

Enne veel kui me bussiga koju sõitsime käisime läbi kohalikust Aldist (odav supermarket) ning täiendasime oma toiduvarusid. Põhimõtteliselt ostsime täiega palju asju (pastat, veini, juustu, sinki, liha, moosi, õuna, porgandit, suvikõrvitsaid jne) ning ainult umbes 4 asja (nagu vein, liha, juust) maksid rohkem kui 1 euro. Saate aru, nii odav on Saksamaal! Ja see ei olnud, et me ostsime saasta! Korralikud tooted! Eriti meeldisid mulle Hollandi kartulid ja porgandid (2x odavamad kui Hollandis), mis me siis tagasi Hollandisse tõime! :D

Tagasitee bussiga Nijmegeni oli liigagi huvitav. Üks hetk bussijuht ei sõitnud enam edasi, sest bussis oli juba 3 käru ja 2 tahtsid veel tulla. Kõrghetk oli see, kui olles peaaegu Nijmegenis mustlasnaised Matult küsisid, et kas see buss läheb Emmerichi. Vaesed naised olid täiesti vales suunas juba 45 minutit sõitnud.

Sellest järgmisel nädalal olin ma millegi pärast suhteliselt väsinud koguaeg. Siiski võtsin energia kokku neljapäeval, kui Nijmegenis üks sõps sai 20 aastaseks. Oh, seda noorukest. Pidu oli jällegi tore ning koju jõudsime poole 3 ajal öösel. Olin nii väsinud, et peaaegu jäin koju jõudes kohe diivanile magama.

Ka see nädalavahetus olime kodust ära. Nimelt kuna Matul olid peaaegu eksamid ukse ees, siis me tahtsime väikest minipuhkust. Mõtlesime ka välismaale minna, aga lõpuks otsustasime ühe Best Westerni hotelli kasuks linnas/asulas nimega Asten. Samas tähendas see ka seda, et see hotell asus kiirtee kõrval (müra polnud õnneks kuulda) ning sinna oli võimalik normaalselt saada vaid autoga. Meie läksime bussiga ning pidime 20 minutit muru sees auto tee kõrval kõndima. Kuna me jõudsime suhteliselt hilja, siis sõime õhtust (kallis) hotelli restoranis, sest lihtsalt muud alternatiivi ei olnud. Pärast veel käisime basseinis ujumas. Mina suutsin poole tunni jooksul 4 pikka musta juuksekarva enda näppude taha meelitada. Matu ei pannud midagi tähele. Miks mina nii ei oska? :D

Laupäeval saime mõnusat hommikusööki. Valik oli suhteliselt hollandi-pärane - palju leiba ja moosi ja kohvi, aga sai ka valida müslit ja jogurtit ja värsket mahla. Päeva plaan oli minna Eindhovenisse, uudistada linna ning võtta osa just alanud Hollandi Disaini Nädalast. Sellega seoses võtsime osa ka Vintage Kaamera projektist, mis tähendas, et me saime päevaks endale väga vana kaamera rentida ning pärast siis 24 pilti enda filmilt tellida. Lisaks sellele me lasime endale võtmehoidjad 3D printida kõigest 4 euro eest. Täiega äge! Muidu oligi täiega tore päev, sest me mõlemad polnud Eindhovenis käinud, mis tähendas palju ringi jalutamist ning niisama mõnus olemist. Õhtust sõime ühes väga tegusas Hiina restoranis, mis peaaegu oli nagu kiirtoit selles mõttes, et toidu sai väga kiiresti kätte. Õhtul hotellis käisime veel saunas ja ujumas. Olime suht läbi omadega pärast tervet päeva jalutamist.

Järgmine päev oli check-out kell 11 ning kuna pidime bussidega mässama, siis läksime ära varem. Eindhovenis jõime kõigepealt umbes tund aega McDonaldsis kohvi (sest reaalselt pühapäevasel päeval olid kõik teised kohad suletud) ning siis tõime ka Matu võtmehoidja ära.

Koju jõudsime umbes kella 2 ajal päeval. Kuna oli ilus ilm, siis otsustasime, et lähme jalgratastega sõitma. Käisime kõigepealt poest läbi ning võtsime kaasa viinamarju ning brie-juustu. Sõitsime siis jalgratastega kuskil looduses, leidsime ilusa koha, kust sai lehmi vaadata ning sõime juustu ja viinamarju. Jätkasime oma teed plaaniga lõpuks ringiga tagasi sinna kohta jõuda. Mingi hetk pidime asfalti pealt nö põldude vahelisele teele keerama. Alguses tundus küll imelik ja õudne, aga nägime seal ka üht jooksjat ning mõtlesime, et kuskile see tee ju viib. Sõidame siis rõõmsalt ning näeme paremat kätt pulle. Arutame siis, et täitsa imelik, et mingit tõket ei ole, aga siiski sõidame edasi. Järgmine moment Matu teeb järsu pidurduse ning ütleb, et ära tule edasi. Nimelt temast 5 meetri kaugusel seisis 3 pulli. Väga õudne moment! Kogusime end mõned hetked (sest kuidas me teame, et nad lampi meid rünnata ei taha? :D) ning kõndisime vaikselt mööda. Jõudsime tagasi asfaldi peale ning märkame umbes 20-pealist hobuste karja/kogumit (? Kas hobused on karjas? :D). Jällegi vaatame, et mingeid tõkkeid ei ole mitte kuskil. Põhimõtteliselt võiksid nad lihtsalt teele joosta ning meiega kaasa tulla. Silt ütles, et tuleb olla vaikselt, mis tõttu me siis väntasime nii vaikselt kui suutsime.

Tegelikult nii ohtlik seal ka nüüd ei olnud! Nimelt on neil välja mõeldud selline asi nagu "veerooster". Nimelt on see selline võre laadne "sillake", millest loomad üle ei saa tulla, sest see võre on piisavalt lai, et nende kabjakesed (kas lehmadel on ka kabjad? :D) sinna kinni jääksid. Alljärgnev pilt illustreerib ilusasti mu juttu. Kas Eestissse on ka sellised asjad oma tee juba leidnud?