Teine väike video

New York - kus mu metroo kaart on?

Kuna eelmisel päeval läksime magama juba kell 9 õhtul, siis hommikul kell 7 olid meil silmad lahti. Püsisime veel natuke teki all soojas, kuid siiski ärevusega ärkasime ülesse. Algamas oli ju meie päris New Yorgi elamus!

Hommikusöögiks sõime banaane (täiega maitsvad) ning eelmine õhtu ostetud jogurtit. Üritasime naturaalse variandi valida, kuid siiski sõime räiget keemiat. Õudne!

Kell 9 astusime kodust välja, et võtta rong/metroo J Manhattani suunas. Mulle täiega meeldis hommikuti metrood võtta ning vaadata, kuidas inimesed tööle lähevad, mis neil seljas on, mida nad teevad ja salamisi mõelda, et mis tööd nad küll teevad.

Hommikutee

Kell 10 pidi meil 6-tunnine Downtown tuur algama. Kuna metroo peatus oli kogunemise kohast ületee, siis jõudsime kohale 20 minutit varem. Võtsime kohe tänavaputkast kohvi/tee (kokku 3 dollarit), sest niiiii külm oli! Õnneks tuuri juht soovitas Washingtoni muuseumisse sooja minna.

Siin algas tuur ja ühtlasi ka Ameerika

Tuuri käigus nägime selliseid kohti nagu Wall St, Trinity Church, Hudsoni jõge, kaksiktornide kohta, Little Italy, Chinatown, SoHo, Eastside Village, Greenwich Village, Highline jne.

Teada saime päris palju huvitavat. Näiteks (mis praegu meelde tuleb):

- Räppari Jay-Z nimi tuleb sellest, et ta elas Brooklynis ning tema kodukoha rongid oli J ja Z.

- Wall Streeti nimi tuleb sellest, et kui hollandlased New Amsterdami lõid, siis nad ehitasid seina, et kohalikud nende linna ei saaks tulla. Kahjuks ei olnud sein täielik ning kohalikud said sellest lihtsalt ümber kõndida.

- Üldse kõik tänavanimed Downtownis on väga "otsekohesed" nagu hollandlastele kombeks. Canal st - sest seal oli kunagi kanal. Pearl st - sest seal oli kunagi jõeäär ning austrid, kust sai pärle jne.

- Eastside Village's elab palju kuulsuseid (näiteks Sarah Jessica Parker). 

Tükike Berliini müüri

Tere tulemast Hiinalinna!

Chinatown ehk maakeeli Hiinalinn on tõeline kogukond. Seal elab peaaegu 200 000 hiinlast ning kõik tänavanimed on kakskeelsed. Vahesnäkina sõime dumplinguid (ehk pelmeene?) - 5 tükki sai 1 dollari eest. Täiega maitsvad olid.

Hiina dumpling

Veel nägime tuuri käigus seda, kus John Lennon kõigepealt elas. Siis nägime ka maja, mis on "Sõprade" maja.

Sõprade maja

Nägime ka kohta, kus algas New Yorgi gei-liikumine 60ndatel. Selle puhuks on ka kaks kuju üksteise kõrval.

Gei-liikumise auks

Vahepeal lõunat süües saime ühe teise tuuritajaga tuttavaks. Nimelt oli Andrew New Yorki lennanud tööintervjuu jaoks. Uhke värk, sest ta oli sinna ettevõtte rahadega lennutatud. Kahjuks ta tööd ei saanud ning oli teve päeva natuke löödud. Igatahes, sõime me koos lõunat ning tuuri lõppedes otsustasime veel koos hängida. Olime enda tuuriks valinud "Free walking touri", mis tähendas, et saime südametunnistuse järgi tuuri juhile maksta.

Kuna me ei olnud veel midagi näinud siis otsustasime Times Square'ile minna, milleks pidime me metroo võtma. "Kus mu metroo kaart on?" ehk olin oma kalli kaardi ära kaotanud. Matu ei unusta vist kunagi mu jahmunud nägu, sest noh mina ei kaota tavaliselt asju ära. Tema kaotab! Ostsin siis raske südamega uue, sest metroo kaardita oleks palju kallimaks läinud!

Times Square-le ei olnud väga raske jõude. Oh, kuidas seal oli vilkuvaid reklaame. Kauaks me sinna ei jäänud, sest seal ei olnud väga midagi teha. Muidu uurisime ka Broadway ja off-Broadway pileteid, aga ei raatsinud ühtegi osta.

Times Square

Pärast seda me muidugi sammusime M&M'si poodi. See on ikka meeletu! 3 korrust ning sealt saab kõike mõeldavat lisaks kommidele osta! On sul vaja salatikaussi? Või rätikuid? Või mõõtmislusikat? Kõike saab magusa hinna ja M&Msi logoga! Meie ostsime muidugi komme! Neil sai valida kümnete värvide ja ka erinevate maitsete vahel. Selles mõttes, et kas tume shokolaad, või piima või mandel või maapähkel jne. Kuna minu teada Euroopas müüakse ainult maapähklite oma, siis ostsime mandlitega. Lõppude lõpuks olid need ka mu lemmikud!

Natuke komme

Veel komme

Rahul saagiga

Kusjuures hind ei olnudki nii soodne, kui ma oleks oodanud. Nael (0,45 kg) oli 12$, mis on siis umbes 9 eurot. Ehk siis väga palju me neid komme ilmselgelt ei raatsinud osta. Ja kui keegi imestab, et oi nii palju komme! Siis need on ainult kaks pilti! Seal oli igal korrusel neid seinasid! Ikka täiega!

Pärast läksime kolmekesi õhtust sööma. Valisime mingi suvaka hiinaka ning oli päris hea. Kuna Andrew'i ajutine kodu oli vaid paar tänavat kaugemal, siis läksime sinna natukeseks sooja, et mõelda, mis edasi teha. Kuna tema oli juba peamised turistikad ära teinud, siis teekond jätkus meil ilma temata. Nimelt otsustasime minna Empire State Buildingu otsa, et öist vaadet näha. Inimesi oli oodatust vähem ning saime üpris kiiresti üles. Muidugi oli seal ka muuseum, kus me natuke aega veetsime ning lugesime/vaatasime, kuidas sellist ühte esimest pilvelõhkujat ehitati.

Vaade põhja

Vaade lõunasse

Kuigi ma kartsin, et seal tipus on räigelt külm, siis suureks üllatuseks oli seal rahulik ja vaikne. Vaade oli muidugi 360 kraadi ja nii ilus. Need tuled paistsid ikka lõpmatuseni minevat! Kindlasti tahtsime ka päevasel ajal seda vaadet nautida ning õnneks saimegi seda järgmine päev teha.

Kuna kell lõi juba hiliseid öötunde, siis läksimegi tagasi maa peale ning sõitsime koju puhkama, sest ka järgmine päev ootas meid varajane äratus.

Väike video meie minekust

New York - algus

Ühel toredal ööl novembris tabas ühte lennupiletite veebisaiti ebaõnn ning kõik piletid üle kogu maailma olid märtsiks naeruväärselt madala hinnaga. Matu haaras härjal sarvist ning niimoodi, me saimegi endale kaks piinlikult odavat piletit otselennuga Amsterdamist New Yorki. Kuna pileti hind oli tõesti odav (ei julge siia isegi kirjutada kui vähe seda oli), siis ei uskunud isegi juba lennukis istudes, et ma päriselt nädalaks ajaks hoopis teisele mandrile sõidan. Nüüd, kodus tagasi olles ning telefonist pilte vaadates võin öelda, et ma päriselt käisin seal ära!

Asusime juba pühapäeva (02.03.2014) õhtul teele. Kuna lend oli varahommikul ning rongiga Nijmegenist poleks me kuidagi õigeks ajaks jõudnud, siis veetsime öö Maarja ja Jacobi juures Hilversumis. Veetsime koos mõnusa õhtu. Kuna meil kõigil oli varajane äratus (kes tööle, kes New Yorki), siis pikka pidu ei olnud ning kella 11 paiku olimegi juba voodis. Öösel ma väga hästi ei maganud, sest reisiärevus oli suur. Muidugi ma kartsin, et me ei ärka õigel ajal üles või jääme rongist maha. Seetõttu nägin ka selliseid asju unes ning olin iga tunni aja tagant ärkvel, et kella vaadata. Õnneks ärkasime ilusti õigel ajal ning lahkusime vaikselt.

Lennujaamas oli üpris mugav tsillida, sest esiteks oli tasuta wifi ning teiseks oli meil vaade kaugelt-kaugelt maanduvatele lennukitele. Täiesti uskumatu, milline liiklus Schipholi lennujaamas on! Korraga ootas õhus maandumist vähemalt 6 lennukit ja nii koguaeg (või vähemalt kogu see poolteist tundi, mis me seal istusime).

Oodates lendu (mitte Godot')

Turvaväravad olid kohe lennukisse mineva värava kõrval, mis oli üpriski mugav. Muidugi pidime me läbima ka tavapärase küsitluse, et miks me lähme USA'sse jne. Minult küsiti eriti vastikult, et kas mul on Hollandis elamisluba (halloo? Euroopa Liit?), siis taheti näha mu Hollandi juhiluba (muidugi mul ei ole seda), siis taheti teada, et mida ma üldse Hollandis teen. Lõpuks oli mul närv jumala koos, sest ametnik-naisterahvas pani mu juba endas kahtlema. Õnneks läbi ta meid laskis ning sõit võis alata!

Meie lennuk

Kuna check-inni tehes ei saanud me endale kahjuks kõrvuti kohti, siis alguses istusime me eraldi. Kuigi minu kõrvale istus üpris nägus noormees, siis leidsin, et ei taha ikka nii pikalt kuskil üksinda tsillida. Seetõttu orgunnisime Matu kõrval oleva tüdruku minu kohale ning saimegi kõrvuti istuma.

Lennukis oli 7 istet ühes reas (2+3+2). Meie istusime keskel selles kolmeses. Kahju oli natuke, et aknast välja ei saanud vaadata, samas elasime üle. Pärast lendu tõusmist pakuti meile kohe juua (vett, mahla, karastusjooke, kohvi, teed) ning natukese aja pärast süüa. Maitses see üllatavalt hästi. Terve lennu jooksul pakuti koguaeg juua. Jõin päris palju vett, sest noh see on tervislik. Ennem maandumist saime veel ühe kerge eine.

Lennuki toit

Lend kestis meil siis natuke üle 8 tunni. Lendasime üle Dublini, Islandist mööda ning üle Gröönimaa lõuna osa. Pärast veel natuke Kanadat ja siis Newarki lennujaama, mis asub Manhattanist läänes.
Lennuki keskmine kiirus: 800-900 km/h
Keskmine temperatuur õues: -54C
Keskmine kõrgus: 9000-11000 meetrit (mandri kohal kõrgem)

Igal inimesel oli muidugi enda väike ekraanike, kus sai kas muusikat kuulata, filme vaadata või siis lennutrajektoori jälgida. Ma vaatasin ühe filmi, paar seriaali, natuke lennutrajektoori ning unenägusid (ehk magasin).

Minu ekraanike (üpris väike teine)

Maandumine läks muretult ning ees ootas meid järgmine "küsitlus", et miks me ikka Ameerikamaale tahame minna. Kusjuures juba lennukis pidime ära täitma tolliameti paberi, et kas me toome miskit endaga kaasa. Igatahes lennujaamas suunati mind ühte punkti ja Matu hoopis teise. Mees-ametnik küsis, et kellega ma reisin (näitasin Matu peale), miks me koos ei reisi (sest mind suunati siia ja tema sinna), mis on reisi eesmärk. Andsin enda kõik sõrmejäljed ning silmadest tehti ka pilti. Läbi ma saingi ning läksin kohvrit ootama.

Matul nii hästi ei läinud. Kuna ta mainis, et ta on õpilane, siis sai ta enda peale päris ristküsitluse: kuidas sa seda reisi finantseerid? Kas su vanemad ka sind toetavad? Mis tööd nad teevad? Palju nad palka teenivad? Palju sul raha kaasas on? jne. Lõpuks sai ta ka ikkagi läbi. Kuna me võtsime endale näksimiseks porgandeid kaasa, mis meil lõpuks kõik alles jäid, siis Matu pidigi läbi tolli minema ning 6 porgandit deklareerima. Matu sai küsimusi nagu, miks sa tood porgandeid USA'sse?

Edasi ootas meid minek enda majutuskohta, mis asus teisel pool Manhattanit. Kui keegi kaardi pealt järgi tahab vaadata, siis piirkonna nimi oli Bushwick. Majutuse olime endale saanud Airbnb kaudu. Kes ei tea, siis see on veebileht, kuhu inimesed saavad oma ülearused toad, korterid, majad üles panna ning reisivad inimesed saavad odavalt endale vajalikuks ajaks siis sobiva koha rentida.

Muideks, õues oli mingi -8 kraadi, mis meie jaoks tähendas 15 kraadist temperatuuri vahet. Ütleme nii, et natuke hakkas küll külm näpistama bussi oodates.

Kuna soodsalt reisimine on alati meie jaoks prioriteet (võibolla isegi eesmärk omaette?), siis otsustasime võtta tavalise bussi rongijaama (pilet 1,50$). Spets turisti transport oleks olnud 5.50$. Rongijaamast võtsime PATH rongi (2,50$) ning sealt juba metroo (ühe korra pilet 2,50$, nädala pilet 30$, mille me endale ka ostsime) J enda peatusesse Halsey street. Kuigi PATH rongi ja metroo peatuse vahel oli ainult paar tänavat siis muidugi me suutsime ära eksida. Küsisime ka teed, aga me ei sanaud päris täpselt aru, mida meile öeldi. Pärast kolme tundi seiklemist olimegi rõõmsalt oma ajutise kodu ukse taga.

Saime majutajalt natuke infot ning pärast lühikest puhkust asusime teele tagasi linna, sest oli ju vaja siiski õhtust kuskil süüa. Otsisime ühte kindlat Hispaania tapase kohta, kuid kahjuks magasime lootusetult oma peatuse maha (pigem metroo ei peatunud seal) ning hakkasime suvaliselt uitama. Lõpuks istusime maha ühte tavalisse ameerikalikku diner'isse ning saime kõhud täis. Toidust ma praegu väga ei räägiks, sest kõik, mida me sõime väärib eraldi postitust.

Uitasime pärast veel natuke ringi ning läksime koju tagasi. Kell 9 õhtul olimegi tagasi kodus ning kukkusime väsimusest kohe pikali ning ennem järgmist hommikut olime väsimusest kontaktivõimetud.

Edasi ootasid meid mitmed elamused!

Järjepidevus

Olen järjepidev ning räägin oma oktoobrikuu ka ikka ära.

Ette ruttavalt võin öelda, et mul on juba märkmikusse terve lehekülg ideid kirjutatud, millest kõigest ma rääkida tahaks. Peamiselt on see seotud Hollandi elu kultuuriga, sest mõni asi ikka vajab tõsiselt harjumist, ikka veel.

Aga tagasi oktoobri juurde, mis algas peedisupiga! Jah, tegime peedisuppi! Aastaid tagasi vast ma ei oleks niimoodi hõisanud, aga hetkel küll, sest supp oli väga hea! Retsepti LEIAB SIIT! Kuna meil blenderit (müüsin ära just samal päeval) ega saumiksrit ei olnud, siis supp oli pigem tükkidega. Aga soovitan kõigile soojalt, sest fetajuust seal oli nagu taevane õnnistus!

Oktoobri esimesel nädalavahetuse veetsime Wageningenis koos oma kahe sõbranna/projekti meeskonna kaaslastega. Täiega mõnus oli, sest tegime head süüa, veetsime mõnusalt aega ning arutasime ka projekti asju. Pärast seda nädalavahetust sai mu lemmikuks kuskus. Rõõmu jätkus nii kauaks, kuni Laura ütles, et tegelikult ei ole see üldse tervislikum kui tavaline valge pasta. Eks ma sõin isu täis ja rohkem pole söönud.

Wageningenis käisime ka ühika koridori peol, mis oli päris äge. Kõik joogid oli tasuta, küll aga oli viisakas sisenedes karbi sisse natuke rahakest panna. Ma vist panin 2 eurot, sest mul ei olnud rohkem peenikest raha. Matuga tagasi koju läksime me laupäeva hilisõhtul rõõmsate nägudega.

Uuel nädalal käisin ühe uue kliendiga kohtumas. 2-toaline korter, kopsuarst ja advokaat. Samal õhtul käisin ka Nijmegeni taaskasutuse facebooki lehe kaudu saadud kleidil järgi. Ilus must valgete täppidega kleit (täpid on hetkel moeröögatus??!?) - 3.50. Jessikas!

Nädalavahetuse veetsime jälle kodust eemal. Nimelt ühel meie sõbral Saksamaalt oli sünnipäev tähistada ning ka meie olime kutsutud. Sõitsime siis bussiga kohe piiri äärde Emmerichi. Mina isiklikult ootasin "tüüpilist" Saksa sünnipäeva pidu ja ega ma tegelikult väga ei pidanud pettuma, sest "tüüpiline" minu jaoks tähendas vaid hea toidu olemasolu. Saime erinevaid magusaid koogikesi, päris toitu ja kohvi ja veini ja õlut. Kohale tuldi ka Kölnist ja Düsseldorfist. Meie Matuga olime ühed noorimad, sest sõber ise sai 33. See tähendas ka, et tema sõbrad olid juba töötamas ja päris elu elamas. Toredad olid nad ikkagi.

Mina läksin magama kuskil pool 5 hommikul pärast 1,5 tunnist Youtube'i karaoke laulmist sünnipäevalapse ja ühe neiuga. Hommikul kuskil 11 ajal uimerdasime kõik end üles ning läksime hommikust sööma. Ja vot see oli nii luksuslik hommikusöök - kõik mida sa eales mõtled hommikusöögiks süüa oli seal laua peal olemas! Nii me siis istusime seal laua taga umbes 2 tundi! :D

Enne veel kui me bussiga koju sõitsime käisime läbi kohalikust Aldist (odav supermarket) ning täiendasime oma toiduvarusid. Põhimõtteliselt ostsime täiega palju asju (pastat, veini, juustu, sinki, liha, moosi, õuna, porgandit, suvikõrvitsaid jne) ning ainult umbes 4 asja (nagu vein, liha, juust) maksid rohkem kui 1 euro. Saate aru, nii odav on Saksamaal! Ja see ei olnud, et me ostsime saasta! Korralikud tooted! Eriti meeldisid mulle Hollandi kartulid ja porgandid (2x odavamad kui Hollandis), mis me siis tagasi Hollandisse tõime! :D

Tagasitee bussiga Nijmegeni oli liigagi huvitav. Üks hetk bussijuht ei sõitnud enam edasi, sest bussis oli juba 3 käru ja 2 tahtsid veel tulla. Kõrghetk oli see, kui olles peaaegu Nijmegenis mustlasnaised Matult küsisid, et kas see buss läheb Emmerichi. Vaesed naised olid täiesti vales suunas juba 45 minutit sõitnud.

Sellest järgmisel nädalal olin ma millegi pärast suhteliselt väsinud koguaeg. Siiski võtsin energia kokku neljapäeval, kui Nijmegenis üks sõps sai 20 aastaseks. Oh, seda noorukest. Pidu oli jällegi tore ning koju jõudsime poole 3 ajal öösel. Olin nii väsinud, et peaaegu jäin koju jõudes kohe diivanile magama.

Ka see nädalavahetus olime kodust ära. Nimelt kuna Matul olid peaaegu eksamid ukse ees, siis me tahtsime väikest minipuhkust. Mõtlesime ka välismaale minna, aga lõpuks otsustasime ühe Best Westerni hotelli kasuks linnas/asulas nimega Asten. Samas tähendas see ka seda, et see hotell asus kiirtee kõrval (müra polnud õnneks kuulda) ning sinna oli võimalik normaalselt saada vaid autoga. Meie läksime bussiga ning pidime 20 minutit muru sees auto tee kõrval kõndima. Kuna me jõudsime suhteliselt hilja, siis sõime õhtust (kallis) hotelli restoranis, sest lihtsalt muud alternatiivi ei olnud. Pärast veel käisime basseinis ujumas. Mina suutsin poole tunni jooksul 4 pikka musta juuksekarva enda näppude taha meelitada. Matu ei pannud midagi tähele. Miks mina nii ei oska? :D

Laupäeval saime mõnusat hommikusööki. Valik oli suhteliselt hollandi-pärane - palju leiba ja moosi ja kohvi, aga sai ka valida müslit ja jogurtit ja värsket mahla. Päeva plaan oli minna Eindhovenisse, uudistada linna ning võtta osa just alanud Hollandi Disaini Nädalast. Sellega seoses võtsime osa ka Vintage Kaamera projektist, mis tähendas, et me saime päevaks endale väga vana kaamera rentida ning pärast siis 24 pilti enda filmilt tellida. Lisaks sellele me lasime endale võtmehoidjad 3D printida kõigest 4 euro eest. Täiega äge! Muidu oligi täiega tore päev, sest me mõlemad polnud Eindhovenis käinud, mis tähendas palju ringi jalutamist ning niisama mõnus olemist. Õhtust sõime ühes väga tegusas Hiina restoranis, mis peaaegu oli nagu kiirtoit selles mõttes, et toidu sai väga kiiresti kätte. Õhtul hotellis käisime veel saunas ja ujumas. Olime suht läbi omadega pärast tervet päeva jalutamist.

Järgmine päev oli check-out kell 11 ning kuna pidime bussidega mässama, siis läksime ära varem. Eindhovenis jõime kõigepealt umbes tund aega McDonaldsis kohvi (sest reaalselt pühapäevasel päeval olid kõik teised kohad suletud) ning siis tõime ka Matu võtmehoidja ära.

Koju jõudsime umbes kella 2 ajal päeval. Kuna oli ilus ilm, siis otsustasime, et lähme jalgratastega sõitma. Käisime kõigepealt poest läbi ning võtsime kaasa viinamarju ning brie-juustu. Sõitsime siis jalgratastega kuskil looduses, leidsime ilusa koha, kust sai lehmi vaadata ning sõime juustu ja viinamarju. Jätkasime oma teed plaaniga lõpuks ringiga tagasi sinna kohta jõuda. Mingi hetk pidime asfalti pealt nö põldude vahelisele teele keerama. Alguses tundus küll imelik ja õudne, aga nägime seal ka üht jooksjat ning mõtlesime, et kuskile see tee ju viib. Sõidame siis rõõmsalt ning näeme paremat kätt pulle. Arutame siis, et täitsa imelik, et mingit tõket ei ole, aga siiski sõidame edasi. Järgmine moment Matu teeb järsu pidurduse ning ütleb, et ära tule edasi. Nimelt temast 5 meetri kaugusel seisis 3 pulli. Väga õudne moment! Kogusime end mõned hetked (sest kuidas me teame, et nad lampi meid rünnata ei taha? :D) ning kõndisime vaikselt mööda.  Jõudsime tagasi asfaldi peale ning märkame umbes 20-pealist hobuste karja/kogumit (? Kas hobused on karjas? :D). Jällegi vaatame, et mingeid tõkkeid ei ole mitte kuskil. Põhimõtteliselt võiksid nad lihtsalt teele joosta ning meiega kaasa tulla. Silt ütles, et tuleb olla vaikselt, mis tõttu me siis väntasime nii vaikselt kui suutsime.

Tegelikult nii ohtlik seal ka nüüd ei olnud! Nimelt on neil välja mõeldud selline asi nagu "veerooster". Nimelt on see selline võre laadne "sillake", millest loomad üle ei saa tulla, sest see võre on piisavalt lai, et nende kabjakesed (kas lehmadel on ka kabjad? :D) sinna kinni jääksid. Alljärgnev pilt illustreerib ilusasti mu juttu. Kas Eestissse on ka sellised asjad oma tee juba leidnud?

Pilt on pärit Google'st

Vahepeal ma sain aru, et mu looma teadmised on väga madalad. Isegi natuke naljakas! :D Kadri oskab kindlasti mind nendel teemadel harida! ;)

Ma oktoobri viimasest 10 päevast kirjutan siis, kui kell on natuke vähem. Seniks aga vaadake pilte Eindhovenis käigust.

Ossikükk

Meie olime siin

Tegime aarete jahti

Ettevaatust töö - habras!

Teel hotelli olid seened

Meie vintage kaamera

Augustis ma ...

... käisin Eestis puhkamas. Lausa 2 nädalat. Ja mida kõike jõudis teha ja näha. Märksõnadega on lihtsam.

PS. Kuna Matu oli ka koguaeg minuga, siis lihtsalt lugedes arvestage tema ka enamvähem sisse. Ei viitsi koguaeg kirjutada, et mina ja Matu või meie. Küll te aru saate.

Tartu

Esimene õhtu Naiivis. Head õlled. Palav uni.

Teise päeva algus Genis Mihkli ja Eeroga. Apteekide tuur. Hambavalu. Hedvyga kvaliteetaeg. Matu käis jooksmas. Lisanduvad Mirja ja Kadri. Veel kvaliteeti. Veel Naiivi. Armastusfilmide festival Raekoja platsil. Prantsuse keelne film. Matu ei saa aru, sest subtiitreid pole sobivas keeles. Läheb parem koju magama.

Kolmanda päeva hommikusöök koos Sillu ja Katiga. Veel üks jalutuskäik linnas. Rong Tallinna koos Hedvyga.

Tallinn

Tallinn tervitab

Võti on peidukas. Liina kodu on nunnu. Õhtusöök Hedvyga. Veinike Katrega. Liina jõuab koju kell 8 hommikul. Kuigi Liina peaks magama, siis terve hommikupooliku heliseb tal telefon. Maga juba!

Valmistume terve päeva õhtuseks sünnipäeva eel-peoks. Oodates teeme diip-arti. Pakume viinereid ja kartuleid. Porgandit ja muud head paremat ka. Alt ukse lukk läks katki. Mirja ei saanud sisse, keegi ei saanud välja. Lukuabi aitas, nagu nimi lubab.

Kaks Tiidot tähendab kaks korda rohkem nalja.

Õhtusöök Hedvyga

Diip-art

Küpsetamine

Pühapäeval lähme teeme bagjumpi ehk suure koti peale hüppamist. Tõnis ja Tambet tulevad ka kaasa. Helen oleks ka tahtnud tulla, aga mul ei tulnud pähe kutsuda. Kõnnime mitukümmend minutit. Ei ole veel kindel kas tasub end ära. Mina täis elevust, Liina täis hirmu. Kohale jõudes rollid vahetuvad - mina värisen kui haavaleheke, Liina hulljulge naine. Hüppame hüppamised ära. Kaasa sai adrenaliini. Jalutamine tagasi koju. Comarket nurga peal pakub erinevaid emotsioone. Venelannast müüja lõhub pooleliitrise viina pudeli. Ta ei ole õnnelik ning ei karda ka seda välja näidata. Maja ees tuigerdab purjus mees. Liina teeb salaja filmi. Küpsetame koos kana-juustu pastat. Pärast kõik koos ägiseme. Teeme veel diip-art pilte.

Näide number 1

Näide number 2

Õhtul läksime Kalasadamasse. Kadri tuli ka. Kauaks ei jäänud, sest oli juba külm. Jõime hoopis Tõnise juures teed. Olin kade, sest Tõnis oskab hästi pilti teha. Mina veel ei oska. Saime tee peal Liinaga kokku ning läksime koju.

Minu graatsiline maandumine

Matu hüppab

Liina hüppab

Tõnis hüppab (ps: minu tehtud pilt)

Pärastine arbuusi piknik pargis

Pärnu

Esimese asjana mitmekesiselt kaetud laud. Hambaarst. Tuimestus. Poole suu naeratamine. Pseudo arvuti parandus, sest arvuti ei olnud päriselt katki. Laura tervislike retseptide õhtu.

Issi tuli koju. Üllatus. Muuli peal jalutamine. Grillimine nädal aega järjest. Liiga head kodu toidud.

SÜNNIPÄEV. Nii palju õnnitlusi. Natuke lilli. Mõned armsad kingitused. Õhtu sõbrannadega aias. Elulised vestlused. Youtube'i videode lood. Steffani. Ranna jalutuskäik. Rulluiskudega sõitmine. Paduvihma kätte jäämine. Ratastega sõitmine. Vihma kätte jäämine. Ujumine jões. Ujumine meres. Saun. Änniga kodu mängimine, sest "meil ju ei ole lapsi, kellega päris kodu mängida". Puude ladumine. Kaks korda. Shoppamine sügis-kevad jopeks - võit! Lapsepõlvesõbrannadega hängimine - võit!

Jaana tuli külla ning tegi tõsist nägu.

Kas me võime ujuma minna? oli põhiküsimus

Vähk ja kala saidki vette. Olid omas elemendis.

Mõni sai kivi peale ka.

Külmetaja läks ilmselgelt pikkade pükstega randa.

Sünnipäeva traditsioon - see kleit! Kahjuks oli liiga külm, et terve päeva kanda.

Midagi naljakat kindlasti oli, sest shampus on ju laual!

Magustoit! (külmetajal juba uus jope seljas)

Üldiselt pakkus kodus olemine ülimalt meeldivaid elamusi. Eriti meeldis toitumise pool, mis tundus palju looduslikum ja tervislikum (kuigi nädal aega grillimist ei ole parim näide). Matu on ka ikka ülirahul sellega, et aegajalt Eestisse saab minna.

***

Emme: Näe, vaata! Siin on mingid püksid, äkki lähevad Matule jalga.

Mayri: Mis püksid need on? Tule näita lähemalt! Siin on ju mingid plekid?!?

Matu (kõiketeadja häälega): Pissiplekid!

Võib arvata, et järgmised 10 minutit naersime kõht kõveras!

***

Tagasi koju lendasime läbi Bremeni. Saime Saksamaal rongidega trippida. Rongid on mõnusad.
Järgmine päev läksin kohe tööle. Sellest järgmine päev asendasin kedagi 3 tundi. Need 3 tundi on minu töötamise aja ühed kõige pikemad tunnid olnud. See korter oli nii tolmune ja must. Lisaks sellele oli see sisustatud mööbliga eelmise sajandi algusest. Tundus nagu ma oleks ajas sajandi tagasi lennanud. Kõige hirmsam oli elusuuruses naise nukk valges kleidis, mis väga meenutas pulmakleiti. Õudne!

Augusti viimane nädal tõi palju kohtumisi sõpradega. Päris tihe oli. Sellel ajal olid mul ka suhteliselt suured kõhu probleemid - peamiselt kõhuvalu pärast söömist. 29 august otsustasin nädal aega gluteenivabalt süüa.

Ahjaa, augusti alguses käisime teisel pool Hollandit ühte sõpra külastamas. Nimelt läheb ta pooleks aastaks Norrasse vahetusüliõpilaseks ning me tahtsime ka natuke temaga veel aega veeta. Elab ta sellises maakonnas nagu Zeeland, mis on siis koht, kus on palju tamme ja ka näiteks jõe/merekarpide kasvandused. Niisiis seal ma ka siis esimest korda elus proovisin merekarpi. Täiega hea oli tegelikult. Nägin ka suurt deltawork'i, ehk siis meeletut tammide ehitust, et kaitsta maad mere eest. Ja merd nägime ka loomulikult. Ja õhtul läksime pidusse ka. Tänu minu šarmikusele saime kõik tasuta shoti. Ei olnud väga hea, aga siiski tasuta! Öösel oli MEELETU torm. Ärkasin hommikul üles ja toas ja õues oli nii pime, et mõtlesin, et kell on alles varahommik. Ei olnud. Kell oli 10.

Põhjamere ääres

Karbid said söödud

Ilus linn oli

Näed, lubasin küll ainult märksõnu. Lõpus läks ikka jutuks.