Järjepidevus

Olen järjepidev ning räägin oma oktoobrikuu ka ikka ära.

Ette ruttavalt võin öelda, et mul on juba märkmikusse terve lehekülg ideid kirjutatud, millest kõigest ma rääkida tahaks. Peamiselt on see seotud Hollandi elu kultuuriga, sest mõni asi ikka vajab tõsiselt harjumist, ikka veel.

Aga tagasi oktoobri juurde, mis algas peedisupiga! Jah, tegime peedisuppi! Aastaid tagasi vast ma ei oleks niimoodi hõisanud, aga hetkel küll, sest supp oli väga hea! Retsepti LEIAB SIIT! Kuna meil blenderit (müüsin ära just samal päeval) ega saumiksrit ei olnud, siis supp oli pigem tükkidega. Aga soovitan kõigile soojalt, sest fetajuust seal oli nagu taevane õnnistus!

Oktoobri esimesel nädalavahetuse veetsime Wageningenis koos oma kahe sõbranna/projekti meeskonna kaaslastega. Täiega mõnus oli, sest tegime head süüa, veetsime mõnusalt aega ning arutasime ka projekti asju. Pärast seda nädalavahetust sai mu lemmikuks kuskus. Rõõmu jätkus nii kauaks, kuni Laura ütles, et tegelikult ei ole see üldse tervislikum kui tavaline valge pasta. Eks ma sõin isu täis ja rohkem pole söönud.

Wageningenis käisime ka ühika koridori peol, mis oli päris äge. Kõik joogid oli tasuta, küll aga oli viisakas sisenedes karbi sisse natuke rahakest panna. Ma vist panin 2 eurot, sest mul ei olnud rohkem peenikest raha. Matuga tagasi koju läksime me laupäeva hilisõhtul rõõmsate nägudega.

Uuel nädalal käisin ühe uue kliendiga kohtumas. 2-toaline korter, kopsuarst ja advokaat. Samal õhtul käisin ka Nijmegeni taaskasutuse facebooki lehe kaudu saadud kleidil järgi. Ilus must valgete täppidega kleit (täpid on hetkel moeröögatus??!?) - 3.50. Jessikas!

Nädalavahetuse veetsime jälle kodust eemal. Nimelt ühel meie sõbral Saksamaalt oli sünnipäev tähistada ning ka meie olime kutsutud. Sõitsime siis bussiga kohe piiri äärde Emmerichi. Mina isiklikult ootasin "tüüpilist" Saksa sünnipäeva pidu ja ega ma tegelikult väga ei pidanud pettuma, sest "tüüpiline" minu jaoks tähendas vaid hea toidu olemasolu. Saime erinevaid magusaid koogikesi, päris toitu ja kohvi ja veini ja õlut. Kohale tuldi ka Kölnist ja Düsseldorfist. Meie Matuga olime ühed noorimad, sest sõber ise sai 33. See tähendas ka, et tema sõbrad olid juba töötamas ja päris elu elamas. Toredad olid nad ikkagi.

Mina läksin magama kuskil pool 5 hommikul pärast 1,5 tunnist Youtube'i karaoke laulmist sünnipäevalapse ja ühe neiuga. Hommikul kuskil 11 ajal uimerdasime kõik end üles ning läksime hommikust sööma. Ja vot see oli nii luksuslik hommikusöök - kõik mida sa eales mõtled hommikusöögiks süüa oli seal laua peal olemas! Nii me siis istusime seal laua taga umbes 2 tundi! :D

Enne veel kui me bussiga koju sõitsime käisime läbi kohalikust Aldist (odav supermarket) ning täiendasime oma toiduvarusid. Põhimõtteliselt ostsime täiega palju asju (pastat, veini, juustu, sinki, liha, moosi, õuna, porgandit, suvikõrvitsaid jne) ning ainult umbes 4 asja (nagu vein, liha, juust) maksid rohkem kui 1 euro. Saate aru, nii odav on Saksamaal! Ja see ei olnud, et me ostsime saasta! Korralikud tooted! Eriti meeldisid mulle Hollandi kartulid ja porgandid (2x odavamad kui Hollandis), mis me siis tagasi Hollandisse tõime! :D

Tagasitee bussiga Nijmegeni oli liigagi huvitav. Üks hetk bussijuht ei sõitnud enam edasi, sest bussis oli juba 3 käru ja 2 tahtsid veel tulla. Kõrghetk oli see, kui olles peaaegu Nijmegenis mustlasnaised Matult küsisid, et kas see buss läheb Emmerichi. Vaesed naised olid täiesti vales suunas juba 45 minutit sõitnud.

Sellest järgmisel nädalal olin ma millegi pärast suhteliselt väsinud koguaeg. Siiski võtsin energia kokku neljapäeval, kui Nijmegenis üks sõps sai 20 aastaseks. Oh, seda noorukest. Pidu oli jällegi tore ning koju jõudsime poole 3 ajal öösel. Olin nii väsinud, et peaaegu jäin koju jõudes kohe diivanile magama.

Ka see nädalavahetus olime kodust ära. Nimelt kuna Matul olid peaaegu eksamid ukse ees, siis me tahtsime väikest minipuhkust. Mõtlesime ka välismaale minna, aga lõpuks otsustasime ühe Best Westerni hotelli kasuks linnas/asulas nimega Asten. Samas tähendas see ka seda, et see hotell asus kiirtee kõrval (müra polnud õnneks kuulda) ning sinna oli võimalik normaalselt saada vaid autoga. Meie läksime bussiga ning pidime 20 minutit muru sees auto tee kõrval kõndima. Kuna me jõudsime suhteliselt hilja, siis sõime õhtust (kallis) hotelli restoranis, sest lihtsalt muud alternatiivi ei olnud. Pärast veel käisime basseinis ujumas. Mina suutsin poole tunni jooksul 4 pikka musta juuksekarva enda näppude taha meelitada. Matu ei pannud midagi tähele. Miks mina nii ei oska? :D

Laupäeval saime mõnusat hommikusööki. Valik oli suhteliselt hollandi-pärane - palju leiba ja moosi ja kohvi, aga sai ka valida müslit ja jogurtit ja värsket mahla. Päeva plaan oli minna Eindhovenisse, uudistada linna ning võtta osa just alanud Hollandi Disaini Nädalast. Sellega seoses võtsime osa ka Vintage Kaamera projektist, mis tähendas, et me saime päevaks endale väga vana kaamera rentida ning pärast siis 24 pilti enda filmilt tellida. Lisaks sellele me lasime endale võtmehoidjad 3D printida kõigest 4 euro eest. Täiega äge! Muidu oligi täiega tore päev, sest me mõlemad polnud Eindhovenis käinud, mis tähendas palju ringi jalutamist ning niisama mõnus olemist. Õhtust sõime ühes väga tegusas Hiina restoranis, mis peaaegu oli nagu kiirtoit selles mõttes, et toidu sai väga kiiresti kätte. Õhtul hotellis käisime veel saunas ja ujumas. Olime suht läbi omadega pärast tervet päeva jalutamist.

Järgmine päev oli check-out kell 11 ning kuna pidime bussidega mässama, siis läksime ära varem. Eindhovenis jõime kõigepealt umbes tund aega McDonaldsis kohvi (sest reaalselt pühapäevasel päeval olid kõik teised kohad suletud) ning siis tõime ka Matu võtmehoidja ära.

Koju jõudsime umbes kella 2 ajal päeval. Kuna oli ilus ilm, siis otsustasime, et lähme jalgratastega sõitma. Käisime kõigepealt poest läbi ning võtsime kaasa viinamarju ning brie-juustu. Sõitsime siis jalgratastega kuskil looduses, leidsime ilusa koha, kust sai lehmi vaadata ning sõime juustu ja viinamarju. Jätkasime oma teed plaaniga lõpuks ringiga tagasi sinna kohta jõuda. Mingi hetk pidime asfalti pealt nö põldude vahelisele teele keerama. Alguses tundus küll imelik ja õudne, aga nägime seal ka üht jooksjat ning mõtlesime, et kuskile see tee ju viib. Sõidame siis rõõmsalt ning näeme paremat kätt pulle. Arutame siis, et täitsa imelik, et mingit tõket ei ole, aga siiski sõidame edasi. Järgmine moment Matu teeb järsu pidurduse ning ütleb, et ära tule edasi. Nimelt temast 5 meetri kaugusel seisis 3 pulli. Väga õudne moment! Kogusime end mõned hetked (sest kuidas me teame, et nad lampi meid rünnata ei taha? :D) ning kõndisime vaikselt mööda.  Jõudsime tagasi asfaldi peale ning märkame umbes 20-pealist hobuste karja/kogumit (? Kas hobused on karjas? :D). Jällegi vaatame, et mingeid tõkkeid ei ole mitte kuskil. Põhimõtteliselt võiksid nad lihtsalt teele joosta ning meiega kaasa tulla. Silt ütles, et tuleb olla vaikselt, mis tõttu me siis väntasime nii vaikselt kui suutsime.

Tegelikult nii ohtlik seal ka nüüd ei olnud! Nimelt on neil välja mõeldud selline asi nagu "veerooster". Nimelt on see selline võre laadne "sillake", millest loomad üle ei saa tulla, sest see võre on piisavalt lai, et nende kabjakesed (kas lehmadel on ka kabjad? :D) sinna kinni jääksid. Alljärgnev pilt illustreerib ilusasti mu juttu. Kas Eestissse on ka sellised asjad oma tee juba leidnud?

Pilt on pärit Google'st

Vahepeal ma sain aru, et mu looma teadmised on väga madalad. Isegi natuke naljakas! :D Kadri oskab kindlasti mind nendel teemadel harida! ;)

Ma oktoobri viimasest 10 päevast kirjutan siis, kui kell on natuke vähem. Seniks aga vaadake pilte Eindhovenis käigust.

Ossikükk

Meie olime siin

Tegime aarete jahti

Ettevaatust töö - habras!

Teel hotelli olid seened

Meie vintage kaamera

September algas...

... Matu jaoks esimest korda elus poolmaratoni (21 km) jooksmisega. Minu jaoks algas see ootamisega 2 tundi, et saaks tagasi koju minna. Õnneks oli mul lugeda Dan Browni "Inferno", mis pani aja kohe kindlasti lendama. Hea raamat, soovitan! Lõbustasin end veel gluteenivaba salati söömisega ning mõne pildi tegemisega. Hea, et möödaminejad üldse mind ei vaadanud.

Enne ja pärast 21 km't

Samal ajal suvalise rohu peal

Kohe järgmise päeva õhtul oodati meid sõbranna magistrikraadi tähistamise peole. Viisime kingituseks Jamie Oliveri "kasvata ise oma maitsetaim" topsi. Kui kedagi huvitab, siis näeb see välja selline: http://www.cookandco.nl/product/kruiden-kweekset-basilicum-jamie-oliver.aspx

Üritasin gluteenivabana end hoida ning isegi suutsin. Ma ei mäleta, mis kell me koju jõudsime, aga olime kindlasti natuke purjakil. See selleks.

Samal nädalal toimus ka suurejooneline Eesti ja Hollandi vaheline jalgpallimatš. Külla tuli meile Tommy, sõime koos õhtust ning vaatsime koos mängu. Õnneks sain mõned korrad ka juhhuu karjuda, kuigi me kõik teadsime, et see lihtsalt ei juhtu, et Eesti võidab. Näed, ei juhtunudki.

Käisin ka seoses gluteenitalumatusega perearsti juures. Mõtlesin, et saadetakse proovidele jne. Lõppkokkuvõttes arst ütles, et mul võib lihtsalt tundlik soolestik olla. Samas andis vereproovi saatekirja ka. Ei usu, et see midagi näitab ning kui aus olla, siis siiamaani ei ole seda vereproovi andnud, sest kõik kohad on jõle kaugel ning peaksin seal kell 8 hommikul olema. Eks te ise pange kokku, miks ma sinna jõudnud ei ole.

Sama nädal oli ka kreisi tööga, sest tegin palju asendusi. Näiteks kell 9 hommikul pidin olema 6 km kaugusel töötamas ning pärast seda kohe edasi sõitma ning ka töötama. Õnneks sain vahepeal hinge tõmmata ning midagi süüa ka. Küll aga ei olnud ma õnnelik koju tagasi sõites, sest ees ootas mind 10 km tõuse ja languseid. Aga noh, koju ma jõudsin.

Praegu imestan ise ka, aga sama päeva õhtul läksin ühe tantsuorganisatsiooni tasuta proovitundi, milleks oli klassikaline ballett. Ühtegi sõbrannat kaasa ei suutnud meelitada, nii et pidin jalgade värisedes ise minema. Mõtlesin, et kuidas ma küll aru saan, kõik on ju hollandi keeles ja klassikaline ballett ja nii edasi. Tuleb välja, et ma olen loomulik talent või lihtsalt noorena alateadlikult väga paljud klassikalise balletti elemendid selgeks saanud. Siinkohal tänud Erkile ja Natale!

Tegime siis dandüüsid ja piruette ja ma ei tea mida kõike muud. Jalalihased läksid lõpuks suurest pingest krampi. Lõppkokkuvõttes otsustasin seal trennis mitte käima hakata, sest 45 minutit stange ääres seismist ei ole minu teema. Mul on vaja liikuda! Seetõttu esmaspäev viis mind jazzballetti tundi. Seekord ka üksinda, aga vähema hirmuga. Lihtsalt läksin.

Otsustasin minna algajate tundi, sest ma ei teadnud, kui kõrge on edasijõudnute tase. Tundi andis sama organisatsiooni hetke president, kes ise on vist vaid 2 aastat tantsinud (no ma võisin muidugi valesti aru saada). Ütleme nii, et see oli suht igav tund minu jaoks. Kava, mis me õppisime oli imelik, ei läinud üldse hästi muusikasse ja oli koreograafiliselt ka väga veider. Pärast tundi läksin küsisin, et mis tase edasijõudnute grupis on, mis oli kohe pärast algajate tundi. Meie vestlus nägi välja selline (originaal keel oli hollandi keel, aga arusaamise eesmärgil postitan selle siia eesti keeles):

Mina: Mitu aastat tantsukogemust peaks olema, et edasijõudnute tunnist osa võtta?

Treener: See tase on väga kõrge!

Mina: Ma olen 13 aastat erinevaid stiile tantsinud, et kas see on piisav?

Treener: See tase on VÄGA kõrge!

Mina: (Enda peas) Kas sa mingeid muid lauseid ei oska mulle öelda issand jumal? No ma jään siia ja teen kaasa siis.

Ehk siis jäin sinna. Treener vahetus ning uueks treeneriks sai suht karm väike natuke mulatt tüdruk. Vot see trenn oli juba midagi minule. Tegime piruette, sassheee'sid ja muid elemente. Õppisime ühe kompa ka, aga see ei olnud kahjuks nii äge. Otsustasin seal trennis käima hakata.

Muidu, selle aja peale kui mul mõlemad trennid läbi said oli juba 2,5 tundi möödunud sellest, kui ma kodust lahkusin. Riietusruumis nägin oma "punast" telefoni. Kullakallis Matu oli juba hullumas, sest ta ei teanud, kus ma nii kaua olen. Nimelt ei olnud mul kahe trenni vahel aega, et talle plaani muutusest teada anda. Kõige parem oli see, et Matu oli juba spordihalli tulnud ja me saime koos koju sõita. Juhhei!

Sellel nädalavahetusel avastasime kohviku De Klinker, mis töötab ainult vabatahtlikega ning laupäev-pühapäev pakub 6 euro eest 3-käigulist vegetaar menüüd. Kusjuures eelnevalt tuleb koht reserveerida ning meie suureks üllatuseks oli see koht inimesi täis. Toidud olid ka maitsvad. Mitte just maailmatase, aga siiski maitsvad.

Septembrikuus jäin ka lampi haigeks. See võis vabalt olla sellest, et higisena trennist koju sõitsin.. või kuskil oli mõni muu külm tuul. Igatahes haigeks ma jäin vastu reede ööd. Kogu öö keha valutas ning hommikul kell 8 läks uni ära. Läksin diivani peale lösutama, et siis lähedal teed käia tegemas ja ei pea voodist ronima. Mõtlesin, et hea saab tukkuda ka, aga ilmselgelt ma ennem kella 4 õhtul enam magama ei jäänudki. Helistasin postitädidele ka ning ütlesin, et Matu teeb täna tööd minu eest.

Postitädile helistamisega oli see naljakas, et kuna ma pidin seda hollandi keeles tegema ja ma alati lähen närviliseks kui ma pean telefonis hollandi keeles rääkma, siis ma igakord ladusin oma teksti lihtsalt ette. Kuna ei teadnud, et mul on vale tädi, siis lõppude lõpuks rääkisin ma sama lugu 3 või 4 korda ennem kui õige tädi seda kuulis. Õppetund: Järgmine kord kuula, mida telefonis ka räägitakse! :D

Aga eluiroonia, see sama päev, kus mina olin pikali ja haige oli see kaua oodatud päev, kus ma sain Matult oma sünnipäeva kingituse. Kingituseks oli siis tantsuetendus "Oorlog en vrede" (eesti keeles "Sõda ja rahu") grupi Introdans poolt. Nad on väga kuulus grupp siin Hollandis ja arvatavasti ka kaugemal. Etendus koosnes kahest etendusest, kus üks siis rääkis sõja ajast ja teine rahu ajast. Ma pean ütlema, et need tantsijad olid ikka tasemel - TA-SE-MEL! Muusikat mängisid kaks pianisti ning ühe etenduse muusika oli loodud millalgi 30ndatel. Samuti vist koreograafia. Ülimõnus kingitus Matult ning haigus läks ka isegi korraks meelest ära.

Etenduse treiler

Septembri teises pooles otsustasime enda kulutusi toidule vähendada. Selleks võtsime ette 5 km'se jalgratta reisi Lidl-isse, mis siis teatavasti on Saksamaa odavate supermarketite kett. Tegime natuke pikema ostunimekirja ka, et kohe pikemaks ajaks mõned asjad ära osta. Näiteks maisihelbed, gluteenivaba pasta, riis jne. Lõpuks maksime vist 30€, mille eest saime nii palju asju, et meie nädala eelarve igatahes vähenes 15% võrra.

Kuna me olime liitunud tantsuorganisatsiooniga, siis muidugi toimuvad iga kuu mingid üritused. Kuna oli õppeaasta algus, siis esimene üritus oligi nö intropäev. Jagati meid siis gruppidesse ning anti 3,5 tundi aega, et täita erinevaid ülesandeid ning kõik see piltide/videodena salvestada. Muidugi olime me Matuga erinevates gruppides. Mõtlesin, et ma olen kaval ning ei ütle kohe, et ma ei pruugi kõigest aru saada ning lõpuks siis ma 3 tundi kõigiga hollandi keeles rääkisin. Mingi hetk üks noormees lampi küsis, et kust ma pärit olen, sest mul pidavad väike aktsent olema. Siiski pidasin vastu ning rääkisin hollandi keeles.

Fotojaht ise oli natuke mõttetu. Ülesanded olid näiteks: tee pilt klassikalise balletti poosis, tee pilt 2 kiilaka mehega, tee pilt kus 2 inimesel on 2 friikartulit ninas jne. Selle aja jooksul me enamjaolt rääkisime ülesannetest ning tegelikult ei õppinud üksteist väga tundma. Nüüd ka kui ma kedagi tantsutunnis näen, siis ega peale tere ütlemise ei ole meil väga midagi rääkida. Arutasime Matuga ka pärast, et sellise ürituse kasutegur on ikka väga madal. Lõpuks olin endaga rahul, et sain kõik hollandi keeles tehtud, kuid tundsin, et päev oli raisus, sest esiteks oli IMEILUS ilm: päike paistis ja oli soe ja tuult ei olnud! Ja teiseks... mu sotsiaalellu küll see üritus mingit muutust ei toonud.

Õnneks järgmine päev oli ka ilus ilm! Arnhemis toimusid maailmameistri võistlused kivikujuks olemises (living statues) ning meie läksime ka seda vaatama. Matu pere ka liitus meiega. (Või meie liitusime nendega?)

Osad kujud olid täiega ägedad, sest nad tegelikult olid ka nagu kivikujud! Mõned olid väga leidlikud! Mõni oli lihtsalt liigutav inimene poodiumi peal. Vahepeal nägin mõnda täiega head kivikuju ja siis tuli välja, et see oligi päris kivikuju!

Lastele anti ka võimalus osa võtta ning minu arvates mõned lapsed olid isegi paremad kui täiskasvanud (ja professionaalid!). Lapsed on ikka leidlikud. Küll nägi jalgpalli fänne, printsesse, kalamehi, politseinikke jne. Ikka väga palju vaeva olid osad näinud!

Lõpuks me vist jalutasime ettemääratud rada pidi umbes 4 tundi, mille sisse mahtus ka 2 kohvipausi. Kuna ma alguses väga pilte ei teinud, siis lihtsalt mõned näited lõpust.

Kukkuv kelner

Seisev kelner

Nagi otsas rippuv naine

Kariibi mere piraat? Või Somaalia piraat?

 Septembris sain ma endale ka ühe uue kliendi. Temaga on see asi, et iga nädal ta kirjutab mulle, et mida ekstrat lisaks tavapärasele ma peaks tegema. Lisaks ma pean kõik üles kirjutama, et mida ma tegin. Selletõttu on meil selline kirjavahetus ning pikkade kirjade kirjutamine hollandi keeles on täiesti normaalne! :D

Iganädalane kiri hollandi keeles

Nii oligi!

Augustis ma ...

... käisin Eestis puhkamas. Lausa 2 nädalat. Ja mida kõike jõudis teha ja näha. Märksõnadega on lihtsam.

PS. Kuna Matu oli ka koguaeg minuga, siis lihtsalt lugedes arvestage tema ka enamvähem sisse. Ei viitsi koguaeg kirjutada, et mina ja Matu või meie. Küll te aru saate.

Tartu

Esimene õhtu Naiivis. Head õlled. Palav uni.

Teise päeva algus Genis Mihkli ja Eeroga. Apteekide tuur. Hambavalu. Hedvyga kvaliteetaeg. Matu käis jooksmas. Lisanduvad Mirja ja Kadri. Veel kvaliteeti. Veel Naiivi. Armastusfilmide festival Raekoja platsil. Prantsuse keelne film. Matu ei saa aru, sest subtiitreid pole sobivas keeles. Läheb parem koju magama.

Kolmanda päeva hommikusöök koos Sillu ja Katiga. Veel üks jalutuskäik linnas. Rong Tallinna koos Hedvyga.

Tallinn

Tallinn tervitab

Võti on peidukas. Liina kodu on nunnu. Õhtusöök Hedvyga. Veinike Katrega. Liina jõuab koju kell 8 hommikul. Kuigi Liina peaks magama, siis terve hommikupooliku heliseb tal telefon. Maga juba!

Valmistume terve päeva õhtuseks sünnipäeva eel-peoks. Oodates teeme diip-arti. Pakume viinereid ja kartuleid. Porgandit ja muud head paremat ka. Alt ukse lukk läks katki. Mirja ei saanud sisse, keegi ei saanud välja. Lukuabi aitas, nagu nimi lubab.

Kaks Tiidot tähendab kaks korda rohkem nalja.

Õhtusöök Hedvyga

Diip-art

Küpsetamine

Pühapäeval lähme teeme bagjumpi ehk suure koti peale hüppamist. Tõnis ja Tambet tulevad ka kaasa. Helen oleks ka tahtnud tulla, aga mul ei tulnud pähe kutsuda. Kõnnime mitukümmend minutit. Ei ole veel kindel kas tasub end ära. Mina täis elevust, Liina täis hirmu. Kohale jõudes rollid vahetuvad - mina värisen kui haavaleheke, Liina hulljulge naine. Hüppame hüppamised ära. Kaasa sai adrenaliini. Jalutamine tagasi koju. Comarket nurga peal pakub erinevaid emotsioone. Venelannast müüja lõhub pooleliitrise viina pudeli. Ta ei ole õnnelik ning ei karda ka seda välja näidata. Maja ees tuigerdab purjus mees. Liina teeb salaja filmi. Küpsetame koos kana-juustu pastat. Pärast kõik koos ägiseme. Teeme veel diip-art pilte.

Näide number 1

Näide number 2

Õhtul läksime Kalasadamasse. Kadri tuli ka. Kauaks ei jäänud, sest oli juba külm. Jõime hoopis Tõnise juures teed. Olin kade, sest Tõnis oskab hästi pilti teha. Mina veel ei oska. Saime tee peal Liinaga kokku ning läksime koju.

Minu graatsiline maandumine

Matu hüppab

Liina hüppab

Tõnis hüppab (ps: minu tehtud pilt)

Pärastine arbuusi piknik pargis

Pärnu

Esimese asjana mitmekesiselt kaetud laud. Hambaarst. Tuimestus. Poole suu naeratamine. Pseudo arvuti parandus, sest arvuti ei olnud päriselt katki. Laura tervislike retseptide õhtu.

Issi tuli koju. Üllatus. Muuli peal jalutamine. Grillimine nädal aega järjest. Liiga head kodu toidud.

SÜNNIPÄEV. Nii palju õnnitlusi. Natuke lilli. Mõned armsad kingitused. Õhtu sõbrannadega aias. Elulised vestlused. Youtube'i videode lood. Steffani. Ranna jalutuskäik. Rulluiskudega sõitmine. Paduvihma kätte jäämine. Ratastega sõitmine. Vihma kätte jäämine. Ujumine jões. Ujumine meres. Saun. Änniga kodu mängimine, sest "meil ju ei ole lapsi, kellega päris kodu mängida". Puude ladumine. Kaks korda. Shoppamine sügis-kevad jopeks - võit! Lapsepõlvesõbrannadega hängimine - võit!

Jaana tuli külla ning tegi tõsist nägu.

Kas me võime ujuma minna? oli põhiküsimus

Vähk ja kala saidki vette. Olid omas elemendis.

Mõni sai kivi peale ka.

Külmetaja läks ilmselgelt pikkade pükstega randa.

Sünnipäeva traditsioon - see kleit! Kahjuks oli liiga külm, et terve päeva kanda.

Midagi naljakat kindlasti oli, sest shampus on ju laual!

Magustoit! (külmetajal juba uus jope seljas)

Üldiselt pakkus kodus olemine ülimalt meeldivaid elamusi. Eriti meeldis toitumise pool, mis tundus palju looduslikum ja tervislikum (kuigi nädal aega grillimist ei ole parim näide). Matu on ka ikka ülirahul sellega, et aegajalt Eestisse saab minna.

***

Emme: Näe, vaata! Siin on mingid püksid, äkki lähevad Matule jalga.

Mayri: Mis püksid need on? Tule näita lähemalt! Siin on ju mingid plekid?!?

Matu (kõiketeadja häälega): Pissiplekid!

Võib arvata, et järgmised 10 minutit naersime kõht kõveras!

***

Tagasi koju lendasime läbi Bremeni. Saime Saksamaal rongidega trippida. Rongid on mõnusad.
Järgmine päev läksin kohe tööle. Sellest järgmine päev asendasin kedagi 3 tundi. Need 3 tundi on minu töötamise aja ühed kõige pikemad tunnid olnud. See korter oli nii tolmune ja must. Lisaks sellele oli see sisustatud mööbliga eelmise sajandi algusest. Tundus nagu ma oleks ajas sajandi tagasi lennanud. Kõige hirmsam oli elusuuruses naise nukk valges kleidis, mis väga meenutas pulmakleiti. Õudne!

Augusti viimane nädal tõi palju kohtumisi sõpradega. Päris tihe oli. Sellel ajal olid mul ka suhteliselt suured kõhu probleemid - peamiselt kõhuvalu pärast söömist. 29 august otsustasin nädal aega gluteenivabalt süüa.

Ahjaa, augusti alguses käisime teisel pool Hollandit ühte sõpra külastamas. Nimelt läheb ta pooleks aastaks Norrasse vahetusüliõpilaseks ning me tahtsime ka natuke temaga veel aega veeta. Elab ta sellises maakonnas nagu Zeeland, mis on siis koht, kus on palju tamme ja ka näiteks jõe/merekarpide kasvandused. Niisiis seal ma ka siis esimest korda elus proovisin merekarpi. Täiega hea oli tegelikult. Nägin ka suurt deltawork'i, ehk siis meeletut tammide ehitust, et kaitsta maad mere eest. Ja merd nägime ka loomulikult. Ja õhtul läksime pidusse ka. Tänu minu šarmikusele saime kõik tasuta shoti. Ei olnud väga hea, aga siiski tasuta! Öösel oli MEELETU torm. Ärkasin hommikul üles ja toas ja õues oli nii pime, et mõtlesin, et kell on alles varahommik. Ei olnud. Kell oli 10.

Põhjamere ääres

Karbid said söödud

Ilus linn oli

Näed, lubasin küll ainult märksõnu. Lõpus läks ikka jutuks.