Sügis Agora Zaragozas

Nagu lubatud, siis kirjutan oma kogemusest AEGEE-Euroopa üldkogul, mis toimus 30. oktoober kuni 3. november Zaragozas, Hispaanias.

Jätkan sealt, kus pooleli jäin - jõudsin Gironasse. Ega seal lennujaamas mul palju polnudki teha, läksin otsejoones Barcelona shuttle busside peatusesse, ostsin pileti ning jäin ootma. Bussis istusin veel 30 minutit, sest buss ootas vist järgmise lennu inimesed ka ära. Sõit kestis natuke üle tunni aja ning enamuse sellest ma lihtsalt magasin. Barcelona bussijaama jõudes leidsin väikese tiiruga ka metroo ning 5 minutiga olingi soovitud peatuses. Muidugi kõike seda tehes oli mul kullipilk enda asjadele, sest olin selleks ajaks kuulnud juba liiga palju taskuvaraste lugusid.

Kõige parem nali oli see, et ma üldse ei mõelnud kodus selle peale, et metroojaamast väljumiseks on mitu võimalust. Mina lihtsalt vaatasin kaarti, et kuhu kõndima peab ning tundus, et "näe kui lihtne, lihtsalt vaja ümber nurga minna!" Muidugi kui ma maapeal olin, siis neid tänavanurki oli väheke rohkem. Lisaks sellele olin ma piisavalt arukas, et mitte vaadata, mis tänaval mu hostel asub. Naersin enda üle mõnuga. Õnneks ööbis see sama sõber Emmerichist minuga samas hostelis ning ta tuli mulle vastu, pärast väikest telefonikõnet.

Ööbimine hostelis oli vaid 9 eurot, uskumatult soodne. Sain endale nari ülemise koha! Pärast lühikest sisse elamist läksime Benjaminiga õhtusöögi jahile. Tahtsime mida soodsat ning lõpuks leidsime ühe kohalike isetehtud burgerite koha. Isetehtud selles suhtes, et liha oli kohalik ja ise burgeriks tehtud jne. Pärast õhtusööki läksime tagasi hostelisse, kus mina siis tahtsin oma Health4Youth workshopi ära lõpetada ning Benjamin läks AEGEE-Napoli poistega peole. Kell 23 saan Benjaminilt sõnumi: "Mayri aita! Nad söövad ikka veel õhtust ja me pole veel peole jõudnud!" Itsitasin oma voodis ning tundsin hea meelt, et olin otsustanud "koju" jääda.

Järgmine päev oli meil check-out kell 10. Õnneks saime oma kotid tasuta hostelisse jätta kuniks pidime bussi peale minema. Plaan oli jalutada niisama ringi ning ka turule jõuda. Peakiriku juures kohtasime ühte naist Singapurist, kes meiega juttu hakkas rääkima. Rääkisime vist päris 10 minutit kuni lõpuks otsustasime oma teed jätkata. Kultuuriline erinevus - mind ta kallist, Benjaminil surus vaid kätt.

Lõpuks me jõudsime siis turule, kus me olimegi tegelikult kogu ülejäänud aja. See oli lihtsalt nii äge! Sealt sai värskeid puuvilju, värskeid mahlu, värsket kala, värsket liha, oliive, õlisid, maitseaineid - ehk siis kõike! Jalutasime ringi ja ostsime mõned puuviljad ja värsket mahla (1 euro, 200 ml). Ei pannudki tähele, et aeg seal niimoodi lendas.

Kell 14 pidi minema organiseeritud buss Zaragozasse koos teiste aegeekatega. Metroos kohtasime sõpru Saksamaalt, jätkasime teed koos. Buss jäi muidugi väljumisega hiljaks, ma ei olnud isegi üllatunud. Istusime miskipärast viimases reas, mis tegelikult oli tore, sest meid oli seal ainult kolm. See tähendas mõnusat ruumi, sest reis oli 4 tundi. Üritasime siis kolmekesi seal taga meeleolu üleval hoida - laulsime ja hüüdsime asju. Kahjuks ei läinud miski väga läbi, sest inimesed peamiselt magasid. Üks asi, mille ma alustasin, töötas - plaksutamine tunnelites! Alguses plaksutasime seal taga ja siis hüüdsin, et plaksutage kõik, sest tunnelites peab plaksutama. Pärast 2-3 tunnelit plaksutaski terve buss. Hea näide massipsühhoosist - vaevalt, et esimesed read teadsid, miks terve buss plaksutab.

Kohale jõudes pidime ülikiiresti end ära registreerima, koha leidma, pidulikud riided selga panema ning end korda seadma. Samal ajal muidugi kõik sõbrad-tuttavad läbi kallistama ning küsitlema, kes millal millega jõudis. Enim meeldis mulle neidude "leidlikkus" minna WC kabiini riideid vahetama, samal ajal kõik kes tahtsid seda kabiini otstarbekalt kasutada pidid ootama. Mina ei suutnud muidugi oodata pärast 4 tunnist bussisõitu (kuigi pissipeatus oli ka) seda tüdrukute järjekorda ning käisin poiste vetsus. Etteruttavalt võin öelda, et järgmine päev (või ka ülejärgmine?) käisingi ma hommikuti ja õhtuti tipptunni ajal vaid poiste vetsus, sest tüdrukute omade järjekorrad olid lihtsalt liiga pikad.

Mulle oli see üpriski kiire Agora. Nimelt oli vaja väga palju asju vaja esitleda, töötuba juhtida, laadal Health4Youth projekti promoda jne. Lisaks veel kohtumised küll ühe või teise meeskonnaga. Kuigi kõik oli väga väsitav, siis ma püüdsin tubli olla oma tervise seisukohast - jõin igapäev vähemalt 1-1,5 liitrit vett, sõin C-vitamiini ja vähemalt 2 puuvilja päevas. Seda saab lugeda isegi väga tubliks, sest toit oli lihtsalt kohutav. Nimelt saime hommikusöögiks valget saia (tükike baguette'st), salaamit, muffineid, küpsiseid, vahvleid ja kohvi. Kui sa tahtsid teed, siis pidid selle ise ostma. Igatahes hommikusöök koosnes suhkrust, ei mingit toiteväärtust kahjuks. Võib arvata, et ma ei rõõmustanud mitte ükski hommik. Jumal tänatud, et Barcelona turult endale banaane kaasa ostsin. Samas olid korraldajad teinud head tööd ning saanud Lindt šokolaadi sponsoriks. See tähendas 400 kilo šokolaadi ehk pool kilo igale osalejale. Ütleme nii, et seda võimalust kasutasin ma küll ning sõin mõnuga seda väga kallist shokolaadi (200g maksab poes 3-4 eurot). Lisaks sain endale ka terve karbi (500g) koju kaasa võtta. Jessikas! (Kuigi mitte nii väga tervisliku elu seisukohalt)

Lõuna- ja õhtusöögid ei olnud kahjuks üldse paremad. Natukene rohkem seal võibolla toiteväärtust oli, aga mitte oluliselt. Mina olin võtnud vegetaar menüü lootes, et siis saab rohkem juurvilju. Pidin pettuma, sest saime mingeid imelikke toite ning "liha" toiduliste road tundusid ikka palju maitsvamad. Üks hetk rääkisin ühe oma korraldajatest sõbra ära, et ta mulle vorstikesi ja kartulit nihverdaks. See päästis minu eine. Siin aga ühe eine näide. Kui keegi mõtleb, et mis see valge supp/vedelik on, siis ma ausalt ei tea. See oli külm ning selle maitsest ei saanud aru, et mis asi see on!

Selline söök 

Selle Agora juures väga imelik oli see, et väga vähesed küsisid küsimusi. Kuna mina küsin alati küsimusi, siis väga tihti olingi ma ainuke, kes suurel laval küsimusi küsis. Hiljem kuulsin, et mind kutsuti "the girl who asks all the questions" (tõlk. tüdruk, kes küsib kõik küsimused).

Vahepeale mõned pildid ja siis jutuga tagasi Barcelonasse:

Promon Health4Youh projekti 

Ootan härra Presidendiga küsimuste järjekorras  (esimest ja viimast korda sellel Agoral)

Seisan laval - üks näide vähemalt kümnest

Küsin küsimust - üks näide kümnest

 Üks mu lemmikasi selle Agora juures oli see, et kohal oli ka kolm AEGEE-Tartu juhatuse liiget. Nad olid nagu nii ägedad! Istusid minu kõrval, küsisid küsimusi, mõtlesid kaasa. Viskasime suht koguaeg nalja mõne naljaka keele kasutuse kohta, õhtuti istusime nende nurgas ning viskasime seal nalja. Janely külje alla puges igaöö mingi idamaalane, lisaks selle sama idamaalase kõrval oli kõige karvasem mees, keda ma kunagi näinud vist olen - pikad lokkis juuksed, suht pikk habe, karvane rind, karvane selg, karvased jalad. Lisaks selle ikka väga pikad küüned meesterahva kohta, no ikka sellised, mis mõnel kunstküünte omanikul on. Hendrik ütles hästi (mis mind ka mitmeks minutiks pisarateni nutma ajas) - libahunt noh! Ja nii tore oli eesti keelt rääkida! Ja nad tõid mulle šokolaadi, mis tähendas, et koos Lindti šokoga läksin ma koju 800 grammi šokolaadiga!!! Saate aru!!! Aga aitäh Janely, Hendrik ja Hanna, et olite, nägite ja võitsite! :)

Tavaline olek Tartuuniansitele

Pilt ka hära Presidendiga Luis

Pärast Agorat toimus veel Euroopa tasandil seotud inimestega kahe päevane kohtumine, kus mina võtsin osa vaid pühapäevase päeva, sest esmaspäeval ootas Barcelona. Arutasime mitmeid olulisi asju ning mis kõige parem, saime magada voodis ning hommikul korraliku söögi! Selline räsitud nägin ma välja (kuigi enesetunne oli täiega hea ning mul ei olnud aimugi, et ma selline kapsas paistan!).

Õnnelik, et saab värsket mahla ja puuvilja ja sinki!

Barcelonasse läksin koos Maria ja Sygritiga. Kõigepealt läksime oma ööbimispaikadesse. Mina läksin Mariaga tema sõbranna juurde (teeb Erasmust) ning Sygrit hostelisse. Pärast pisikest puhkepausi otsustasime Sagrada Familia juures kokku saada. Kui juba Barcelonas olla, siis pidi ikka ka selle ime ära nägema. Kuigi see oligi väga võimas, siis ma nagu ootasin midagi muud. Samas võin teinekord jälle minna ning ennem uurida võibolla, et vaimustuda rohkem. Pärast seda saime kesklinnas tartukatega kokku ning läksime kohta nimega 100 Montatitos õhtust sööma. Nimelt saab sealt väikeseid saiakesi erinevate asjadega. Mis kõige parem - üks saiake maksis 50 senti. Pärast nuumamist läksime saime veel mõnede aegeekatega kokku ning istusime kuskile Aafrika baari ning jõime mohhiitosid. Kuna ma pidin järgmine hommik kell 5 juba ärkama, siis pärast seda suht läksimegi oma kodudesse magama.

Uhkelt Sagrada Familia juures

100 Montatitos, kutsuti nimeliselt toidule järgi. Janelyst sai Loneli :D

Natuke udune pilt, aga sellised need saiakesed olid

Hommikul kartsin kahte asja - 1) magan sisse ja jään bussist-lennukist maha; 2) tänaval on vara taskuvargad. Mõlemad kartused ei läinud täide. Sain ilusti bussi peale ja ka lennukisse ilma probleemideta. Natuke kartsin, et kott palutakse suruda sinna Ryanair'i asjandusse, aga õnneks mitte! Mul oli nimelt 3 (?!?!) lisakilo! Pole kunagi nii palju kilosid sinna kotti suutnud suruda! Koju jõudsin õhtusöögiks suht väsinuna, aga rõõmsana!

Kirjutamiseni!

PS: Kui keegi tunneb AEGEE vastu nüüd huvi, siis võin sellest hea meelega midagi rääkida! :)