New York - kõht kõveras

Päeva algus ilmselgelt venis. Lõpuks jõudsime Manhattanile umbes kella 12 paiku. Esimese asjana tahtsime minna Rockefeller keskuse otsa, mida kutsutakse ka "Top of the Rock". Õnneks järjekorrad polnud üldse pikad ning saime sujuvalt sisse.

Rockefeller Center ehitati aastatel 1930-1939. Kui Empire State Buildingu ehitamine võttis vaid 11 kuud, siis seda ehitati aastaid. Selleks on ka lihtne põhjus - Rockefeller Center ei ole ainult pilvelõhkuja, vaid hoonete kompleks. Nimelt ehitati 14 hoonet nagu näiteks pilvelõhkuja, Ameerika panga hoone, General Electricu hooned, meediakeskus jne. Samuti võib ehitusaastatest järeldada, et see pakkus Suure Depressiooni ajal tööd kümnetele tuhandetele inimestele.

Väga ajalooliseks on saanud ka fotod, kus ehitajad istuvad kõrgel õhus tala peal ning söövad lõunat. On erinevaid teooriaid, et see foto oli lavastatud meedia tähelepanu eesmärgil, kuid mis iganes põhjus neil ei olnud, see foto on ütlemata lahe!

Allikas: Google

Tipus päike paistis ning oli hea soe. Tsillisime seal natuke ringi ning tegime mõned pildid.

Panoraam

Kuna kivi otsas oli tasuta internet ning pehmed diivanid, siis istusime maha ning pidasime plaani, et mis me veel võiks teha. Otsustasime siis kõigepealt lõunat süüa ning siis niisama ringi jalutada. Käisime ühes mõnusas kohas lõunat söömas (Pret-a-pret), kus seina peal olid ägedad pildid. Nagu näha, siis oli toiduaineid väga vahvalt ära kasutatud. Näiteks saiast tehtud kingakesed või siis spagette kasutatud kui lõnga.

Suvaline mees vaatas mulle kaamerasse

Kuskil Avenue of the Americas ja Broadway juures oli Ameerika Panga hoone, mille kõrval oli üks teine hoone. Ning selle teise hoone peal oli jooksev Ameerika võlg. Iga sekundiga kasvas see umbes 10 000 dollari võrra. Matu teadis öelda, et just nii palju numbreid teevad triljoni. Igatahes räige võlg!

Sattusime ka Toys"R"us mänguasja poodi. Enam ei olnud üldse üllatav, et see mitmekorruseline oli või et igale teemale oli oma sektsioon. Hakkas isegi natuke kahju, et ma millegi räige fänn ei ole, sest siis oleks ma saanud end ogaraks osta.

Minioniga teeks ikka pilti ju!

Lahedaks tegi selle poe nö mänguasjade eksponeerijad. Need oli siis mikrofonidega inimesed, kes promosid mingit teatud mänguasja ning näitasid, kuidas see töötas. Päris ägedaid asju näitasid seal.

Sõber Mihkli auks tegime ka Star Warsi sektsioonis pilti. Osta ei osanud sealt kahjuks midagi. Sorri!

Kaugelt paistis selline

Matu peab veel harjutama

Edasi läksime New Yorgi rongijaama - Grand Central Stationi. See jaam on nii võimas, et seal isegi tehakse mitmetunniseid tuure. Nõustun - jaam oli väga võimas! Samuti on seda ka väga mitmetes filmides/seriaalides kasutatud. Muidugi oli seal ka Apple'i pood, kus me siis jällegi saime rahulikult internetti kasutada.

Ilgelt palju rahvast

Edasi läksime sellisesse kaubamajja nagu Century 21. Esimese giidi kohaselt pidi see odav olema. Sisse minnes tundus küll nagu Tallinna Kaubamaja ning ei paistnud kõige odavam. Küll aga oli meie imestus suur, kui me hindu vaatasime - kõik oligi tegelt väga odav! Selle kaubamaja point on selles, et nad müüvad disainerite asju (Hugo Boss, Calvin Klein jne) umbes 60% soodsamalt. Pean veel ütlema, et see kaubamaja on 5-6 korrust! Vaatasime natuke ringi ning teadsime kohe kindlasti, et siia me veel tagasi tuleme!

Kuna kell oli juba palju, siis läksime üle tee asuvasse Starbucksi, et nende internetti jällegi kasutada. Nimelt pidime kokku saama viimast korda Andrewiga ning see vajas veel korraldamist, et kus me täpselt kokku saame. Samuti valisime Matuga koha, kus saaksime õhtust süüa. Kuna asjaajamist internetis oli, siis otsustasime osta oma elu esimese joogi Starbucksist. Õnneks ei ostnud me kohvi, vaid Chai teed. Ning need, kes on Starbucksi hullud ning hinnad huvitavad, siis New Yorgis olid kõik joogid sama kallid kui Euroopas olen näinud. 

Starbucksi süütus lännu

Otsustasime Matuga süüa Mehhiko toitu kohas nimega Chipotle. Nimelt olin eelmine õhtu kedagi metroos näinud selle koha kotikesega ning kuidas veel häid söögikohti leida, kui mitte selle järgi, et mida kohalikud söövad? Tuli välja, et Chipotle on tegelikult nö kiirtoidukett, sest toit pandi sulle kohe kokku. Õnneks oli see väga maitsev ning üpris tervislik ka.

Andrewiga pidime kell 9 kokku saama W4 streeti metroo nurga peal. Plaan oli Greenwichi külas paar õlut juua ning mõnusalt aega veeta. Kuna me Matuga jõudsime 20 mintsa varem kohale, siis jalutasime niisama ringi ning uurisime, et kas kuskil on mingi äge baar. Lõpuks viimased 10 minutit olime ühes pangas soojas, selles automaatide ruumis. Mõtlesime küll, et äkki paistame kahtlased, aga tegime head petukat sellega, et teesklesime, et otsime rahakotti kotist ja arutame, et kui palju raha võtta jne. Ilged näitlejad oleme!

Andrew jõudis täpselt õigel ajal ning otsustasime "koomikute" rajooni kõndida. Leidsime esimese stand-up komöödia baari ning ma kõndisin rõõmsal meelel sisse. Silmapilkselt on mul kannul suur-suur mustanahaline turva (nagu ikka räigelt suur) ning ütleb, et show on kohe läbi. Mis show? Aaaaaa - neil oli jah parajasti käimas seal juba stand-up ning kedagi enam sisse ei lastud. Uurisime, et millal siis järgmine on ning kaalusime tagasi tulemist. Järgmisel tänaval leidsime komöödia keldri (Comedy Cellar), mis pidi olema mitme kuulsa koomiku alguskohaks. Uurisime ka sealt, et millal neil uus show tuleb ning otsustasime end siis kirja panna. Ootama pidime kõigest poolteist tundi.

Õnneks keldri kohal on baar, kuhu me ka läksime. Saime endale teenindajaks täiega ägeda mustanahalise geist noormehe. Viskasime temaga ikka täiega nalja ning kuna ta oli nii lahe, siis sai ta ka väga helde jootraha. Kuna Matul oli sünna tulemas, siis Andrew oli talle M&M'si poest komme toonud ning kõige tipuks tasus ta ka meie jookide eest arve.

Baaris oli veel see äge asi, et lauad olid kaetud nö tahvlivärviga, mis tähendas, et sa said vabalt laua peale joonistada. Siinkohal esitlen Teile oma kahte kunstiteost, mis kahvatusid muidugi Andrew oskuste kõrval.

Palm ja elevant - minu leivanumbrid

Pilet keldrisse oli 14$ + igaüks pidi tellima vähemalt 2 või 3 jooki. Ehk siis kokkuvõttes oli see üpris kallis lõbu. Kuna New Yorki ei satu iga päev, siis mulle oli see täiesti ok. Eriti veel arvesse võttes, et Andrew maksis kõik eelmised joogid. Mulle oli see esimene kogemus näha päris stand-up komöödiat. Meile tegid nalja inimesed, kes on kirjutajad sellistele showdele nagu Louie CK, Letterman show, Comedy Central jne. Ma pean ütlema, et see kõik oli oma raha väärt. See oli lihtsalt nii naljakas! Ma ei mäleta ühtegi nalja väga täpselt, aga tean, et naersin ikka kordades kõht kõveras! Kuna show ajal pilti ei tohtinud teha, siis tegin pärast kiiruga ikka ühe pildi lavast. Ei tea, kas üldse midagi aru saada on? Lava oli ainult ühe sammu kõrgusel ning taustaks punane telliskivi sein.

Komöödia kelder

Koju saamisega oli veel see tüütu asi, et ristmikul ennem meie tänavat patrullis iga õhtu politsei. Hakkasime punasega üle tee minema, sest ühtegi autot ei olnud. Politseile see muidugi ei meeldinud ning pani hoiatuseks vilkurid tööle. Eks me siis seisime seal külmas tühja tänava ääres ning ootasime oma rohelist.

Koju jõudsime nägu naerul ning väsinutena umbes kell pool 3 öösel.

Ninal on uus elanik

Juhhuuuu!! Lõpuks ometi sain oma prillid kätte! Olin nii ülierutatud, et ei suutnud isegi hollandi keeles enam rääkida. Õnneks oli tööl üks teine tore noormees (kes kohe teadis mu nime ning tõi mu prillid välja. Nagu kuidas?) ning ta rääkis ka minuga hollandi-inglise segu. Katsus kõrva ja juukseid, et prillid ikka hästi peas istuks.

Nüüd on maailm mu ees nii selge ja ilma kriibistusteta! Oh, milline ilus elu! Mu telefoniäpp tegi rõõmsa päeva puhul automaatselt ka filmikese uutest prillidest! Head vaatamist! :)

Mõned pildid ka tähtsast päevast! Tegelikult see oligi tähtis päev - viimati sain uued prillid 6,5 aastat tagasi! Ei tea, kuidas mul pole olnud mahti neid vahepeal välja vahetada! Igatahes, nüüd on see tehtud ning siin on mu uued prillid! :D

Läksime poodi

Prillid on teiselt poolt kollased

Ostsime muna! :D

Matu tahtis ka nii ilusa neiuga pildile!

Prillide ostmine Hollandis

Postitan selle jutu praegu. Pärast panen pildi ka uutest prillidest! :)

Mul on juba tükk aega tunne olnud, et mu prillid pole mu silmade jaoks enam päris õiged. Nüüd võtsin asja kätte ning ostsin endale uued prillid. Uurisin kõigepeal internetist, et kus ja kas saan oma tervisekindlustusega soodustust ning täna läksime siis jahile. Plaan oli vähemalt kolmes kohas käia ning lõpuks siis kõige parema hinna kasuks otsustada.

Esiteks läksime poodi, mis üldse ei olnud interneti järgi minu tervisekindlustusega seotud, küll aga oli neil seal üks tore töötaja, kellega ma ükskord varem kokku puutusin. Too mees oli loonud poega seoses hea tunde ning mõtlesime, et küsime siis sealt ka juba hinda. Kuna olen siin juba mõnda aega ka elanud, siis otsustasime loomuliku sammuna kõik jutud hollandi keeles rääkida, kus siis minul oli muidugi see kandev roll kanda.

Algus oli üpris kivine, sest tädi, kes abi pakkus tegelikult üldse meid aidata ei osand ning pidimegi seda õiget onu ootama. Ainuke "abi" tädilt oli joogikese pakkumine, millest me viisakalt keeldusime. Terve ootamise aja sosistasime üksteisele eesti keeles kõrva "Jumal, nii loll naine!" :D Loll sellepärast, et mis mõttega ta töötab prillipoes, kui ta ei oska mind uute prillide ostmisel aidata!?! Samas mul oli hea meel, sest ta ei tundunud üldse meeldiv!

Õige mees on täiega hea müügimees. Täpselt teadis, mis ta tegema peab ja teadis kuidas rääkida ja kõik ilusti selgeks teha. Ei olnud siuke libe raha peal väljas. Tal endal olid sellised lahedad mitmevärvilised prillid ees ning kõik tema juures oli selline hästi mõnus ja rahulik. Rääkisin oma prillisoovi ära ning ta siis seletas, et mis hinnavariandid mul on. Igast sõnast ma täpselt muidugi aru ei saanud, sest noh miks ma peaksin teadma selliseid sõnu nagu tolmukaitse ja läikimiskaitse jne? Nüüd ma tean neid, aga siis veel ei teadnud.

Igatahes hind mahtus minu eelarvesse ning meel oli rõõmus. Järgmiseks pakkus ta teha silmakontrolli. Mina jäin kahtlema, et kas siis teistesse poodidesse ei lähegi, aga kuna ta lihtsalt oli nii muhe, siis mõtlesin, et miks siis mitte. Ostan siit ära ja ei raiska enda aega!

Silmakontroll läks täiega kiiresti. Kui Eestis pandi mulle ninale need rasked prillid ning käsitsi muudeti tugevust, siis nüüd oli mu ees suur masin, mis muutis nupuvajutusega tugevust. See oli päris lahe! Tähtede ütlemise ajal läks mul aju täiega segadusse ning siis ma lihtsalt ütlesin tähti eesti-inglise-hollandi segu hääldustega. Usun, et see mees võis täiega segaduses olla! Minagi olin!

Mitte nii suure uudisena olidki mõlemad mu silmad muutunud - parem silm sutsu halvemaks ning vasak silm samavõrra paremaks. Uudse asjana hinnati ka sügavust ehk et pidin vaatama, kas näen 3D või mitte. Seda pole varem kunagi Eestis tehtud. Silmakontroll saigi sellega tehtud!

Istusime siis uuesti Matu juurde ning onu rääkis, et mis raamide variandid on. Alustuseks pakkus ta vaadata tavalisi raame, mille peale mina vana naljamees pidin muidugi nalja viskama. Ütlesin siis, et mul on praegu Vogue'i raamid ning ega ma sellest halvemaks minna ei saa! Matu ka pärast arvas, et mul oli päris hea nali!

Prillide proovimine oli nii lahe, sest mina ei teinud midagi ja onu valis ja pani mulle prille ette! Mitu paari olid lillad ja siis sinised ja rohekad. Lõpuks leidsin oma! Panin ette ja me kõik vist teadsime sellel hetkel, et need ma ära võtan! Kohe istusid valatult mu näokesega! Matu uuris ka, et miks ta arvab, et mulle näiteks lillad sobivad. Onu siis rääkis, et kui on must raam, siis see on liiga tugev minu heledale nahale ning inimene näeb kõigepealt prille ja siis alles mind. Lillakas raam sobib mu juuste ja näoga ja toob kõik mu ilu välja (ma päris täpselt ei mäleta, mis ta ütles, küll aga sain aru, et mu ilu tuleb välja :D). Samuti nähakse kõigepealt mind ning siis alles prille. Pole varem nii peenelt prille ostnud!

Istusime siis uuesti maha (no toolile ikka). Küsisin, et millal ma prillid siis kätte saan. Ise olin juba õnnest ja rõõmust suremas ning mõtlesin, et "jess ainult paar päeva oodata, sest see on ju Holland ning nad ei saada ju ometi oma prille Soome tegemisele nagu nad Eestis teevad!" Vale mõte! Tuleb välja, et minu ja Liina silinder on isegi hollandlaste seas haruldane ning prillid tuleb Prantsusmaale tegemisele saata. Samuti võtab see aega kuni 10 tööpäeva! Olin väga üllatunud! Ei tea, kas mu suurest üllatusest või lihtsalt ägedusest onu helistas kellelegi ning küsis/palus viisakalt, kas prillid võiks järgmiseks esmaspäevaks valmis saada. Ta midagi lubada ei saanud, küll aga võin läbi minna!

Lisaks sellele toredale teenindusele tabas meid ka hea uudis seoses hinnaga. Nimelt olin veendunud, et selles poes ma soodukat ei saa. Tuleb välja, et kõik ei olegi internetis kirjas (tahtlikult äkki?) ning ma sain prillidelt 115 eurot soodustust!! Ilma selleta võibolla olekski pidanud mingid tavalised raamid võtma! Nüüd on mul Ralph Laurenid! :)

Nii vähe ongi minu õnneks vaja! Ja üldsegi kõik käis nii kähku! Silmakontroll - 5 minutit, raamide valimine - 5 minutit. Mõtlen nüüd, et kas julgen onule prille kätte saades ka öelda, et ta nii hästi oskab oma tööd teha! :)

New York - kus mu metroo kaart on?

Kuna eelmisel päeval läksime magama juba kell 9 õhtul, siis hommikul kell 7 olid meil silmad lahti. Püsisime veel natuke teki all soojas, kuid siiski ärevusega ärkasime ülesse. Algamas oli ju meie päris New Yorgi elamus!

Hommikusöögiks sõime banaane (täiega maitsvad) ning eelmine õhtu ostetud jogurtit. Üritasime naturaalse variandi valida, kuid siiski sõime räiget keemiat. Õudne!

Kell 9 astusime kodust välja, et võtta rong/metroo J Manhattani suunas. Mulle täiega meeldis hommikuti metrood võtta ning vaadata, kuidas inimesed tööle lähevad, mis neil seljas on, mida nad teevad ja salamisi mõelda, et mis tööd nad küll teevad.

Hommikutee

Kell 10 pidi meil 6-tunnine Downtown tuur algama. Kuna metroo peatus oli kogunemise kohast ületee, siis jõudsime kohale 20 minutit varem. Võtsime kohe tänavaputkast kohvi/tee (kokku 3 dollarit), sest niiiii külm oli! Õnneks tuuri juht soovitas Washingtoni muuseumisse sooja minna.

Siin algas tuur ja ühtlasi ka Ameerika

Tuuri käigus nägime selliseid kohti nagu Wall St, Trinity Church, Hudsoni jõge, kaksiktornide kohta, Little Italy, Chinatown, SoHo, Eastside Village, Greenwich Village, Highline jne.

Teada saime päris palju huvitavat. Näiteks (mis praegu meelde tuleb):

- Räppari Jay-Z nimi tuleb sellest, et ta elas Brooklynis ning tema kodukoha rongid oli J ja Z.

- Wall Streeti nimi tuleb sellest, et kui hollandlased New Amsterdami lõid, siis nad ehitasid seina, et kohalikud nende linna ei saaks tulla. Kahjuks ei olnud sein täielik ning kohalikud said sellest lihtsalt ümber kõndida.

- Üldse kõik tänavanimed Downtownis on väga "otsekohesed" nagu hollandlastele kombeks. Canal st - sest seal oli kunagi kanal. Pearl st - sest seal oli kunagi jõeäär ning austrid, kust sai pärle jne.

- Eastside Village's elab palju kuulsuseid (näiteks Sarah Jessica Parker). 

Tükike Berliini müüri

Tere tulemast Hiinalinna!

Chinatown ehk maakeeli Hiinalinn on tõeline kogukond. Seal elab peaaegu 200 000 hiinlast ning kõik tänavanimed on kakskeelsed. Vahesnäkina sõime dumplinguid (ehk pelmeene?) - 5 tükki sai 1 dollari eest. Täiega maitsvad olid.

Hiina dumpling

Veel nägime tuuri käigus seda, kus John Lennon kõigepealt elas. Siis nägime ka maja, mis on "Sõprade" maja.

Sõprade maja

Nägime ka kohta, kus algas New Yorgi gei-liikumine 60ndatel. Selle puhuks on ka kaks kuju üksteise kõrval.

Gei-liikumise auks

Vahepeal lõunat süües saime ühe teise tuuritajaga tuttavaks. Nimelt oli Andrew New Yorki lennanud tööintervjuu jaoks. Uhke värk, sest ta oli sinna ettevõtte rahadega lennutatud. Kahjuks ta tööd ei saanud ning oli teve päeva natuke löödud. Igatahes, sõime me koos lõunat ning tuuri lõppedes otsustasime veel koos hängida. Olime enda tuuriks valinud "Free walking touri", mis tähendas, et saime südametunnistuse järgi tuuri juhile maksta.

Kuna me ei olnud veel midagi näinud siis otsustasime Times Square'ile minna, milleks pidime me metroo võtma. "Kus mu metroo kaart on?" ehk olin oma kalli kaardi ära kaotanud. Matu ei unusta vist kunagi mu jahmunud nägu, sest noh mina ei kaota tavaliselt asju ära. Tema kaotab! Ostsin siis raske südamega uue, sest metroo kaardita oleks palju kallimaks läinud!

Times Square-le ei olnud väga raske jõude. Oh, kuidas seal oli vilkuvaid reklaame. Kauaks me sinna ei jäänud, sest seal ei olnud väga midagi teha. Muidu uurisime ka Broadway ja off-Broadway pileteid, aga ei raatsinud ühtegi osta.

Times Square

Pärast seda me muidugi sammusime M&M'si poodi. See on ikka meeletu! 3 korrust ning sealt saab kõike mõeldavat lisaks kommidele osta! On sul vaja salatikaussi? Või rätikuid? Või mõõtmislusikat? Kõike saab magusa hinna ja M&Msi logoga! Meie ostsime muidugi komme! Neil sai valida kümnete värvide ja ka erinevate maitsete vahel. Selles mõttes, et kas tume shokolaad, või piima või mandel või maapähkel jne. Kuna minu teada Euroopas müüakse ainult maapähklite oma, siis ostsime mandlitega. Lõppude lõpuks olid need ka mu lemmikud!

Natuke komme

Veel komme

Rahul saagiga

Kusjuures hind ei olnudki nii soodne, kui ma oleks oodanud. Nael (0,45 kg) oli 12$, mis on siis umbes 9 eurot. Ehk siis väga palju me neid komme ilmselgelt ei raatsinud osta. Ja kui keegi imestab, et oi nii palju komme! Siis need on ainult kaks pilti! Seal oli igal korrusel neid seinasid! Ikka täiega!

Pärast läksime kolmekesi õhtust sööma. Valisime mingi suvaka hiinaka ning oli päris hea. Kuna Andrew'i ajutine kodu oli vaid paar tänavat kaugemal, siis läksime sinna natukeseks sooja, et mõelda, mis edasi teha. Kuna tema oli juba peamised turistikad ära teinud, siis teekond jätkus meil ilma temata. Nimelt otsustasime minna Empire State Buildingu otsa, et öist vaadet näha. Inimesi oli oodatust vähem ning saime üpris kiiresti üles. Muidugi oli seal ka muuseum, kus me natuke aega veetsime ning lugesime/vaatasime, kuidas sellist ühte esimest pilvelõhkujat ehitati.

Vaade põhja

Vaade lõunasse

Kuigi ma kartsin, et seal tipus on räigelt külm, siis suureks üllatuseks oli seal rahulik ja vaikne. Vaade oli muidugi 360 kraadi ja nii ilus. Need tuled paistsid ikka lõpmatuseni minevat! Kindlasti tahtsime ka päevasel ajal seda vaadet nautida ning õnneks saimegi seda järgmine päev teha.

Kuna kell lõi juba hiliseid öötunde, siis läksimegi tagasi maa peale ning sõitsime koju puhkama, sest ka järgmine päev ootas meid varajane äratus.

New York - algus

Ühel toredal ööl novembris tabas ühte lennupiletite veebisaiti ebaõnn ning kõik piletid üle kogu maailma olid märtsiks naeruväärselt madala hinnaga. Matu haaras härjal sarvist ning niimoodi, me saimegi endale kaks piinlikult odavat piletit otselennuga Amsterdamist New Yorki. Kuna pileti hind oli tõesti odav (ei julge siia isegi kirjutada kui vähe seda oli), siis ei uskunud isegi juba lennukis istudes, et ma päriselt nädalaks ajaks hoopis teisele mandrile sõidan. Nüüd, kodus tagasi olles ning telefonist pilte vaadates võin öelda, et ma päriselt käisin seal ära!

Asusime juba pühapäeva (02.03.2014) õhtul teele. Kuna lend oli varahommikul ning rongiga Nijmegenist poleks me kuidagi õigeks ajaks jõudnud, siis veetsime öö Maarja ja Jacobi juures Hilversumis. Veetsime koos mõnusa õhtu. Kuna meil kõigil oli varajane äratus (kes tööle, kes New Yorki), siis pikka pidu ei olnud ning kella 11 paiku olimegi juba voodis. Öösel ma väga hästi ei maganud, sest reisiärevus oli suur. Muidugi ma kartsin, et me ei ärka õigel ajal üles või jääme rongist maha. Seetõttu nägin ka selliseid asju unes ning olin iga tunni aja tagant ärkvel, et kella vaadata. Õnneks ärkasime ilusti õigel ajal ning lahkusime vaikselt.

Lennujaamas oli üpris mugav tsillida, sest esiteks oli tasuta wifi ning teiseks oli meil vaade kaugelt-kaugelt maanduvatele lennukitele. Täiesti uskumatu, milline liiklus Schipholi lennujaamas on! Korraga ootas õhus maandumist vähemalt 6 lennukit ja nii koguaeg (või vähemalt kogu see poolteist tundi, mis me seal istusime).

Oodates lendu (mitte Godot')

Turvaväravad olid kohe lennukisse mineva värava kõrval, mis oli üpriski mugav. Muidugi pidime me läbima ka tavapärase küsitluse, et miks me lähme USA'sse jne. Minult küsiti eriti vastikult, et kas mul on Hollandis elamisluba (halloo? Euroopa Liit?), siis taheti näha mu Hollandi juhiluba (muidugi mul ei ole seda), siis taheti teada, et mida ma üldse Hollandis teen. Lõpuks oli mul närv jumala koos, sest ametnik-naisterahvas pani mu juba endas kahtlema. Õnneks läbi ta meid laskis ning sõit võis alata!

Meie lennuk

Kuna check-inni tehes ei saanud me endale kahjuks kõrvuti kohti, siis alguses istusime me eraldi. Kuigi minu kõrvale istus üpris nägus noormees, siis leidsin, et ei taha ikka nii pikalt kuskil üksinda tsillida. Seetõttu orgunnisime Matu kõrval oleva tüdruku minu kohale ning saimegi kõrvuti istuma.

Lennukis oli 7 istet ühes reas (2+3+2). Meie istusime keskel selles kolmeses. Kahju oli natuke, et aknast välja ei saanud vaadata, samas elasime üle. Pärast lendu tõusmist pakuti meile kohe juua (vett, mahla, karastusjooke, kohvi, teed) ning natukese aja pärast süüa. Maitses see üllatavalt hästi. Terve lennu jooksul pakuti koguaeg juua. Jõin päris palju vett, sest noh see on tervislik. Ennem maandumist saime veel ühe kerge eine.

Lennuki toit

Lend kestis meil siis natuke üle 8 tunni. Lendasime üle Dublini, Islandist mööda ning üle Gröönimaa lõuna osa. Pärast veel natuke Kanadat ja siis Newarki lennujaama, mis asub Manhattanist läänes.
Lennuki keskmine kiirus: 800-900 km/h
Keskmine temperatuur õues: -54C
Keskmine kõrgus: 9000-11000 meetrit (mandri kohal kõrgem)

Igal inimesel oli muidugi enda väike ekraanike, kus sai kas muusikat kuulata, filme vaadata või siis lennutrajektoori jälgida. Ma vaatasin ühe filmi, paar seriaali, natuke lennutrajektoori ning unenägusid (ehk magasin).

Minu ekraanike (üpris väike teine)

Maandumine läks muretult ning ees ootas meid järgmine "küsitlus", et miks me ikka Ameerikamaale tahame minna. Kusjuures juba lennukis pidime ära täitma tolliameti paberi, et kas me toome miskit endaga kaasa. Igatahes lennujaamas suunati mind ühte punkti ja Matu hoopis teise. Mees-ametnik küsis, et kellega ma reisin (näitasin Matu peale), miks me koos ei reisi (sest mind suunati siia ja tema sinna), mis on reisi eesmärk. Andsin enda kõik sõrmejäljed ning silmadest tehti ka pilti. Läbi ma saingi ning läksin kohvrit ootama.

Matul nii hästi ei läinud. Kuna ta mainis, et ta on õpilane, siis sai ta enda peale päris ristküsitluse: kuidas sa seda reisi finantseerid? Kas su vanemad ka sind toetavad? Mis tööd nad teevad? Palju nad palka teenivad? Palju sul raha kaasas on? jne. Lõpuks sai ta ka ikkagi läbi. Kuna me võtsime endale näksimiseks porgandeid kaasa, mis meil lõpuks kõik alles jäid, siis Matu pidigi läbi tolli minema ning 6 porgandit deklareerima. Matu sai küsimusi nagu, miks sa tood porgandeid USA'sse?

Edasi ootas meid minek enda majutuskohta, mis asus teisel pool Manhattanit. Kui keegi kaardi pealt järgi tahab vaadata, siis piirkonna nimi oli Bushwick. Majutuse olime endale saanud Airbnb kaudu. Kes ei tea, siis see on veebileht, kuhu inimesed saavad oma ülearused toad, korterid, majad üles panna ning reisivad inimesed saavad odavalt endale vajalikuks ajaks siis sobiva koha rentida.

Muideks, õues oli mingi -8 kraadi, mis meie jaoks tähendas 15 kraadist temperatuuri vahet. Ütleme nii, et natuke hakkas küll külm näpistama bussi oodates.

Kuna soodsalt reisimine on alati meie jaoks prioriteet (võibolla isegi eesmärk omaette?), siis otsustasime võtta tavalise bussi rongijaama (pilet 1,50$). Spets turisti transport oleks olnud 5.50$. Rongijaamast võtsime PATH rongi (2,50$) ning sealt juba metroo (ühe korra pilet 2,50$, nädala pilet 30$, mille me endale ka ostsime) J enda peatusesse Halsey street. Kuigi PATH rongi ja metroo peatuse vahel oli ainult paar tänavat siis muidugi me suutsime ära eksida. Küsisime ka teed, aga me ei sanaud päris täpselt aru, mida meile öeldi. Pärast kolme tundi seiklemist olimegi rõõmsalt oma ajutise kodu ukse taga.

Saime majutajalt natuke infot ning pärast lühikest puhkust asusime teele tagasi linna, sest oli ju vaja siiski õhtust kuskil süüa. Otsisime ühte kindlat Hispaania tapase kohta, kuid kahjuks magasime lootusetult oma peatuse maha (pigem metroo ei peatunud seal) ning hakkasime suvaliselt uitama. Lõpuks istusime maha ühte tavalisse ameerikalikku diner'isse ning saime kõhud täis. Toidust ma praegu väga ei räägiks, sest kõik, mida me sõime väärib eraldi postitust.

Uitasime pärast veel natuke ringi ning läksime koju tagasi. Kell 9 õhtul olimegi tagasi kodus ning kukkusime väsimusest kohe pikali ning ennem järgmist hommikut olime väsimusest kontaktivõimetud.

Edasi ootasid meid mitmed elamused!

Olümpiamängud ehk "Orange is the new gold"

Pühapäeval said Šotsi taliolümpiamängud läbi. Kuna Matu muidugi vaatas mänge pingsalt, siis ka mina olen paratamatult end sellega seoses harinud. Eestis näeb vist peamiselt ainult alasid, kus eestlased on esindatud - murdmaasuusatamine, laskesuusatamine jne. Võibolla ETV kandis vanasti kõike üle ning mina lihtsalt huvi puudumise tõttu ei vaadanud. Võibolla ETV kandis üle ainult neid, kus eestlased võistlesid. Ma ei tea, milline variant on õigem, aga tänu Hollandi telekanalile olen ma ikka väga palju uusi asju näinud.

Šotsii olümpiamängud olid hollandlastele ka mitmete "esimeste" mängud. Mõtlen ma selle all seda, et "esimene hollandlane, kes on võitnud ühel või teisel alal medali" jne. Huvitaval kombel võistlevad hollandlased ainult neljas kategoorias - bobisõit, lumelauasõit, kiiruisutamine ja lühirajauisutamine. Muidugi on neil kõigil ka erinevad distantsid, mis mitmekordistab medalite võitmise võimalusi. 

Kokku võitis Holland 24 medalit - 8 kulda, 7 hõbedat ning 9 pronksi. Medalite edetabelis saadi auväärne viies koht. Ärge nüüd arvake, et selline medalite kogus on tavapärane. Üldsegi mitte! Esimest korda ajaloos said Hollandi sportlased nii palju medaleid! Muidugi saavad kõik medaliomanikud ka Hollandi olümpiakomiteelt rahalise preemia. Kuuldavasti pidavat komitee omadega miinuses olema, sest eelarvesse ei arvestatud sisse nii palju võitjad. Vot kus nalja. Olümpiat oli ikka elupõnev jälgida, sest hollandlased panid ikka hullu. Eriti uisutamises.

Esimene top 3 - meeste 5000m kiiruisutamises

Allikas: Sochi.ru

Teine top 3 - meeste 500m kiiruisutamises (pange tähele, seal on kaksikud poisid!)

Allikas: Google

Kolmas top 3 - meeste 10 000m kiiruisutamises

Allikas: Google

Neljas top 3 - naiste 1500m kiiruisutamises

Allikas: Google

Lisaks kolmele esikohale poodiumil oli tavapärane, et ka neljas koht oli mõne hollandlase poolt hõivatud. Muidugi saadi ka paljude muude distantside/tüüpide eest medaleid. Näiteks saadi ka meeskonna kiiruisutamise sõidu eest nii meeste kui ka naiste kuld. Kõige rohkem medaleid sai Ireen Wüst (ülemisel pildil vasakul) - 2 kulda ja 3 hõbedat! 

Ka kuningas ja kuninganna olid Šotsis kohal, et kohe raja ääres kaasa elada. Muidugi tekitas see palju kõneainet, et kas riigi esindaja peaks nii palju spordile kaasa elama ja üldse nii lahe ja tsill olema. Isegi peaminister-president avaldas arvamust, et las see kuningas elada kaasa! Äge on ju!

Hollandi kuningas ja kuninganna. Allikas: Google

Üldsegi kandis Hollandi televisioon vist üle kõiki spordialasid. Seetõttu nägin ka mingeid alasid, mida ma varem pole kunagi elus näinud. Esimese näitena võiks tuua lühirajauisutamise - läheb ilgelt kiirelt ning päris põnevust tekitav. Teine ilgelt imelik (vähemalt minu jaoks) sport mina nägin oli üks vabastiili suustamine - läbi lumeküngaste. Nagu misasja?!? Selline sport siis: 

Ühtlasi avastasin nende olümpiamängudega, kuidas sõna "suusatamine" võib erinevaid tähendusi omada. Nimelt ennem teatud vanusesse jõudmist (ei mäleta küll millisesse) tähendas suusatamine minu jaoks üpris lagedal maal suusatamist - ehk siis see mida Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun tegid. Suuremaks saades sain siis aru, et tegelikult on suusatamine ka suuskadel mäest alla sõitmine. Kuna meil suuri mägesid ju Eestis ei ole ja ma väiksena sporti ei vaadanud, siis kuidas mina seda teadma pidin. Ühtlasi ka nende mängude ajal väljendasin ma end tihti "valesti". Küsisin, et millal on suusatamine (viidates siis enda arust murdmaasuusatamisele) ning igakord sain Matult vastuse, et mis suusatamist ma mõtlen (noh neid on ju palju erinevaid)? Nüüd ma siis õppisin ära, et cross-country on see väljend, mida pean kasutama!

Muidugi vaatasin ma veel erinevaid alasid - bobisõit, skeleton, kelgutamine, iluuisutamine jne. Kahjuks ma ei mäleta midagi märkimisväärset, mida kirja panna. 

Kas sa vaatasid olümpiamänge? Mis sulle meeldis ja mis sulle ei meeldinud?

Gluteenivabad pannkoogid

Olen juba mitu kuud teadlikult enda menüüst gluteeni eemaldanud. Vahepeal on nädalaid, kus absoluutselt gluteeni minu toidulaual ei leidu ning vahel on selline "natuke võib" toidulaud. Natukese all siis näiteks kuskusi või kaerahelbepudru söömine. Üldjuhul siiski niisama pastat ja leiba ei söö. Viimati sõin Jussi seemneleiba kui Eestist tulin, sest see on mu lemmikleib ja kõhule liiga ei tee.

Kuna pühapäev on minu jaoks pannkoogi päev, siis mõtlesin, et täna on see päev, kus ma teen gluteenivabu pannkooke. Eestist kaasa ostetud riisijahu pakendil oli retsept ka ilusti olemas, nii et ainult kokku segamise vaev.

Vaja läheb:

2 muna

2 spl suhkrut (kasutasin rafineerimata roo suhkrut)

2 dl riisijahu (panin kuhjaga 6 spl)

5 dl piima (panin tunde järgi sojapiima, sest tavalist mul ei olnud)

1 tl soola (ei pannud)

1 dl maisitärklist või maisitangu (ei olnud, seega ei pannud)

1 spl sulavõid

Valmistamine:

Vahusta munad suhkruga ning lisa seejärel piim. Sega juurde ülejäänud ained ning lase taignal seista 30 minutit. Valmista ülepannikoogid.

Tainas tuli üpris vedel ning muutusin seetõttu ka päris skeptiliseks. Lisaks sellele ei lisanud ju maisitärklist ning ei teadnud, kas nüüd läheb kõik nihu selle pärast. Kuna kõht oli tühi, siis 30 minutit ma ka ei oodanud, pigem 10-15. Lasin pannil kuumaks minna ning oh seda üllatust, kui esimene pannkook ei läinudki aia taha vaid tuli täiega ilus! Teine pannkook läks aga küll aia taha, sest innukus võitis kannatlikkuse üle, aga ülejäänud kõik pannkoogid tulid suurepärased! Kõik püsisid ilusti koos ning oodates õige aja sai neid ka hästi ümber pöörata.

Kõige parem asi on see, et need pannkoogid maitsesid oivaliselt! Ei mingit imelikku maitset sojapiimast või riisijahust. Maitse oli täpselt selline nagu pannkoogil peaks olema ja paremgi veel! Nüüd on pannkookide tegu kindlasti tihedamini minu kokkamise menüüs!

Sinterklaas ja üldse jõuluaeg

Ma ei tea, kui Hollandi kultuuriteadlikud siin lugejad on, nii et annan parem ülevaate ühest vast kõige Hollandi pärasemast tähtpäevast - Sinterklaas.

Sinterklaas on siis lühidalt öeldes Hollandi jõulud, mida tähistatakse 5. detsembril.

Ajaloost ja traditsioonidest (vikipeedia abiga):

Sinterklaas on vana ja tõsine mees valgete juuste ja pika täishabemega. Ta kannab Jõuluvanale sarnast värvi kombinatsiooni mõningate eranditega. Nimelt on tal seljas preestrirüü ning peas piiskopimüts, käes hoiab ta piiskopisaua ja sõrmes on rubiinpunane sõrmus. Kaasas kannab ta raamatut nimega "Sinterklaasi suur raamat" (Het grote boek van Sinterklaas), kus on siis kirjas iga lapse kohta, kas ta oli eelmisel aastal hea või halb. Halvad lapsed pidavat Sinterklaas kotti panema ning endaga Hispaaniasse viima. Kes ei tahaks Hispaaniasse minna? Ma arvan, et ma oleks väiksena halb laps olnud, et koos Sinterklaasiga Hispaaniasse saada!

Traditsiooniliselt sõidab ta ringi halli hobusega nimega Amerigo.

Sinterklaas ja Zwarte Piet (allikas: Google)

Sinterklaasi abiliseks on Zwarte Piet. Eesti keeles võiks ta nimi olla Must Peetrike. Ta on noor, mustaks võõbatud lokkis juustega tegelane, kes on riietatud värvilisse kostüümi. Igal Mustal Peetrikesel on kindel ülesanne - pea Peetrike ("Hoofdpiet"), navigeerimis Peetrike (see, kes juhib laeva Hispaaniast Hollandisse), pakkimise Peetrike (pakib kinke) ja näiteks akrobaatika Peetrike, kes siis ronib katustel läbi korstnate.

Igal aastal, kui Sinterklaas (mitte see mees, vaid tähtpäev) lähemale hakkab jõudma, siis tuleb muidugi päevakorrale rassismi teema. Üks versioon, et miks Peetrike must on seisneb selles, et ta lihtsalt määrdus kui ta korstnates käis, et lastele kinke viia. See aga ei seleta mõndade arvamuste kohaselt musti lokkis juukseid ja suuri punaseid huuli.

Seel aastal oli rassismi teema eriti uudistes. Nimelt Ühendatud Rahvaste (United Nations) teatud töögrupp ütles ühes telesaates midagi sellist: "Me ei saa selles töögrupis aru, et kuidas Hollandis elavad inimesed ei näe, et see on tagasipöördumine orjastuse juurde. Kui ma elaksin Hollandis musta inimesena, siis ma tahaks selle vastu protestida". See lõi valla ülemaalise "skandaali", sest üldjuhul on Must Peetrike Hollandi inimeste poolt väga armastatud ning seda ei nähta rassistlikult. Keegi tegi Facebooki grupi Musta Peetrikese toetuseks, mida paari päevaga laikis 2 miljonit inimest. See on vist päris hea avaldus rahva poolt.

Igatahes, tagasi Sinterklaasi tähistuste juurde:

Sinterklaas on pärit Türgist, küll aga tuleb ta igal aastal hoopis Hispaaniast suure jahiga ning saabub Hollandisse novembri keskel (üldiselt laupäeval). Tänapäeval on see suur asi, eriti selles linnas, kuhu ta saabub. Siis ta jalutab selles linnas ringi oma halli hobuse Amerigo seljas. Sinterklaasi abilised viskavad lastele kommi.

Sellele eelneval ööl panevad lapsed kas kamina ette või tagaukse ette kinga, laulavad Sinterklaasi laule ning lähevad magama. Kinga sisse pannakse kas porgand või õun hobuse jaoks. Lisaks sellele võib panna ka kinga sisse Sinterklaasist tehtud joonistused. Hommikuks on siis asjad läinud ja kommike on asemel. Väga sarnane meie päkapiku traditsioonile, kuigi meie vist küll midagi päkapikule ei pea panema.

5nda detsembri õhtul on Pakjesavond  või Sinterklaasavond, mis eesti keeles võiks olla kingituste õhtu. Kuidagi ilmuvad kingitused või leitakse sildike vihjega, kust kingitused leida. Samuti võidakse ära kasutada naabrite lahkust ja paluda naabril uksele koputada ning kotike ukse taha jätta. Terve õhtu on muidugi tegemist täis. Järgmisel päeval Sinterklaas läheb ära ning kõik pidustused on läbi.

Kui lapsed kasvavad suureks, siis Sinterklaasi tähistusi kohandatakse. Üldiselt (kuigi Hollandis ei ole vist midagi sellist, mida kõik inimesed teeksid) tehakse pere keskel surprise (üllatus). Tähendab see seda, et võetakse loosi ning siis vastavalt tulemusele pead sa sellele inimesele kingituse tegema. Võib kasutada ka soovide nimekirju või siis niisama improviseerida. Kingitus peab olema üpris personaalne ning lisaks ilusa kingituse tegemisele peab kingi tegija ka luuletuse kirjutama. Selles luuletuses peaks siis sõbralikult tögama kingituse saajat, et mis too eelmine aasta tegi ja mida uuel aastal paremini võiks teha. Paremad kirjasuled võivad ikka päris toredasti naerma ajada. Kokku saadakse kas siis 5ndal või siis selle läheduses, olenevalt pereliikmete ajakavadest.

Kujutate ette, kui raske oli eelmine aasta luuletust kirjutada? Võid mõelda küll, et ah mis see ära ei ole kirjutada.. ee see on ikka täiega raske. Eriti veel keeles, milles sul ei ole tunnetust või mida sa korralikult ei halda. Õnneks üks mu sõbranna siin tuli appi ning tema abiga sain päris korraliku luuletuse tehtud Matu emale.

Toidu koha pealt pean mainima kolme asja - pepernoten, speculaas ja enda nimetähega šokolaad.

Pepernoten on siis väikesed küpsise-piparkoogi laadsed pallikesed. Neid saab tänapäeval kas šokolaadi kattega, trühvli laadseid, klassikalisi, ökoloogilisi ja isegi gluteenivabu. Need tulevad müügile juba oktoobri paiku ning muidugi detsembri esimesel nädalal on need igas peres laual. Maitselt meenutavad õrnalt väga kuiva piparkooki ning rohkem ma ei oskagi seda maitset kirjeldada.

Pepernoten. Allikas: Google

Teine väga Sinterklaasi-aegne söögipoolis on Speculaas. Peamised komponendid on jahu, pipar, kaneel, ingver, nelk, kardemon ja muskaat. Minu jaoks on see jällegi kuiv küpsise-piparkoogilaadne maiustus natukese jõulu hõnguga. Neid on mitu erinevat varianti, kõik maitsevad üpris hästi ning sobivad hästi kohvi-tee kõrvale.

Speculaas. Allikas: Google

Kolmas maiustus on lihtsalt šokolaad, mille teeb eriliseks see, et see on su enda nimetäht. Muidugi saab valida erinevate šokolaadide vahel - piima, tume, valge, öko jne. Ma ei pea kartma, et Inna saab rohkem šokolaadi - kõik tähed kaaluvad sama palju. Hea maiustus!

Allikas: Google

Täna (pühapäeval 8. detsembril) tähistasime Matu perega Sinterklaasi. See aasta ei teinud me "surprise" kingitust vaid hoopis täringumängu. See tähendas siis seda, et igaüks pidi tegema kaks anonüümset kingitust, mis sobiks igaühele. Kuna meile kõigile meeldib kas süüa või kokata, siis teemaks oligi kokkamine. Uskumatu, kui raske oli ikka mõelda, mida kinkida! Lõpuks läksime Matuga koos linna ning saime kingid tehtud.

Jõudsimegi umbes kella poole 2 ajal Matu tädi juurde. Esimese asjana pakuti muidugi kohvi ja Speculaasi. Laual - Pepernoten. Kõik on olemas! Pärast natukest istumist hakkasimegi kohe täringumängu mängima. Panime kõik kingid ühte kotti ning hakkasime veeretama. Mängu jooksul muutsime täringu numbrite tähendusi nende variantide vahel olenevalt millises staadumis mäng oli: a) Võta kotist kink, b) Võta kaart ülesandega (spetsiaalsed kaardid), c) Tee kingitus lahti, d) Varasta kellegi kingitus, e) Vali endale üks kink, mille jätad endale. Kingituse saigi endale ainult siis, kui sul oli vastab kaart, mis seda ütles või siis veeretasid täringul vastava numbri. Mängisime vist kokku 1-2 tundi, ei pannud väga tähele, sest väga lõbus oli. Näiteks ei olnud mul mitu ringi mitte ühtegi kingitust, samal ajal Matul oli 6! Lõpuks läbi kellegi kaardi vahetasime mina ja Matu ema kohad ning mul oli ühtäkki jõle palju kinke. Mängu lõpuks sain mina endale 3 veinipokaali ja 2 suure šokolaadi otsaga lusikat, mis tuleb panna kuuma piima sisse ning siis sellest saab kakao. Nii hea!

Matu sai endale (ehk siis mina saan ka kasu lõigata) lillepoti, mis ise niisutab taime vastavalt vajadusele/andurile ning kaks teravat nuga. Jällegi täiega kasulik, sest meie saatus taimedega ei ole kiita (üks kord tädi poes ütles, et iga paari päeva tagant kasta taime, Matu usinasti kastiski ning taim lõpuks uppus ära. Rumal müüja, kes annab selliseid soovitusi!) ning kui pott ise niisutab taime, siis see on ju eriti mugav! Lisaks on see kasulik sellistel aegadel, kui me näiteks oleme pikemalt kodust ära. Ja noad! Meil oli üks hea nuga siiamaani, nüüd on siis loodetavasti kokku 3!

Muidugi olid Matu ema ka kõigile lisaks kingituse ja luuletuse teinud. Ma ei hakka siinkohal oma luuletust kirjutama, sest niikuinii paljud sellest aru ei saaks. Sain endale 2 paari ülipehmeid sokke ja see on täpselt nagu rusikas silma auku, sest viimased neli ööd olen üles ärganud, sest mul jalad on külmad. Mõtlesingi hommikul, et kuidas õhtul selle probleemi lahendan, sest villased sokid on mul praegu ikka käreda külma jaoks ning magamiseks on nad liiga soojad. Aga need sokid nüüd lahendavad selle probleemi ideaalselt! Lisaks saime Matuga loterii-kalendri, mis on Matu peres kombeks igal aastal igale "leibkonnale" kinkida. Vaatame, kas see aasta näkkab õnnega või mitte!

Edasi ootas meid õhtusöök, milleks oli kanasupp ja isetehtud pitsa. Väga kerge ning nutikas, sest ei pea liiga palju mässama. Lisaks pakuti veel aedvilja quiche-i (mis see eesti keeles on? pirukas?) ning jäätist marjadega. Pikka pidu ei olnud, võtsime asjad ning tulime koju.

Nüüd on Sinterklaas läbi ning hollandlased mitme miljoni euroga erinevaid ettevõtteid toetanud. Praegu ei jäägi muud üle, kui natuke tööd teha ning siis juba päevi lugeda, et Matule päris Eesti jõule tutvustada! Hüüdlause "Yupi-yupi-hapukapsas!" on juba selgeks saadud!

Sügis Agora Zaragozas

Nagu lubatud, siis kirjutan oma kogemusest AEGEE-Euroopa üldkogul, mis toimus 30. oktoober kuni 3. november Zaragozas, Hispaanias.

Jätkan sealt, kus pooleli jäin - jõudsin Gironasse. Ega seal lennujaamas mul palju polnudki teha, läksin otsejoones Barcelona shuttle busside peatusesse, ostsin pileti ning jäin ootma. Bussis istusin veel 30 minutit, sest buss ootas vist järgmise lennu inimesed ka ära. Sõit kestis natuke üle tunni aja ning enamuse sellest ma lihtsalt magasin. Barcelona bussijaama jõudes leidsin väikese tiiruga ka metroo ning 5 minutiga olingi soovitud peatuses. Muidugi kõike seda tehes oli mul kullipilk enda asjadele, sest olin selleks ajaks kuulnud juba liiga palju taskuvaraste lugusid.

Kõige parem nali oli see, et ma üldse ei mõelnud kodus selle peale, et metroojaamast väljumiseks on mitu võimalust. Mina lihtsalt vaatasin kaarti, et kuhu kõndima peab ning tundus, et "näe kui lihtne, lihtsalt vaja ümber nurga minna!" Muidugi kui ma maapeal olin, siis neid tänavanurki oli väheke rohkem. Lisaks sellele olin ma piisavalt arukas, et mitte vaadata, mis tänaval mu hostel asub. Naersin enda üle mõnuga. Õnneks ööbis see sama sõber Emmerichist minuga samas hostelis ning ta tuli mulle vastu, pärast väikest telefonikõnet.

Ööbimine hostelis oli vaid 9 eurot, uskumatult soodne. Sain endale nari ülemise koha! Pärast lühikest sisse elamist läksime Benjaminiga õhtusöögi jahile. Tahtsime mida soodsat ning lõpuks leidsime ühe kohalike isetehtud burgerite koha. Isetehtud selles suhtes, et liha oli kohalik ja ise burgeriks tehtud jne. Pärast õhtusööki läksime tagasi hostelisse, kus mina siis tahtsin oma Health4Youth workshopi ära lõpetada ning Benjamin läks AEGEE-Napoli poistega peole. Kell 23 saan Benjaminilt sõnumi: "Mayri aita! Nad söövad ikka veel õhtust ja me pole veel peole jõudnud!" Itsitasin oma voodis ning tundsin hea meelt, et olin otsustanud "koju" jääda.

Järgmine päev oli meil check-out kell 10. Õnneks saime oma kotid tasuta hostelisse jätta kuniks pidime bussi peale minema. Plaan oli jalutada niisama ringi ning ka turule jõuda. Peakiriku juures kohtasime ühte naist Singapurist, kes meiega juttu hakkas rääkima. Rääkisime vist päris 10 minutit kuni lõpuks otsustasime oma teed jätkata. Kultuuriline erinevus - mind ta kallist, Benjaminil surus vaid kätt.

Lõpuks me jõudsime siis turule, kus me olimegi tegelikult kogu ülejäänud aja. See oli lihtsalt nii äge! Sealt sai värskeid puuvilju, värskeid mahlu, värsket kala, värsket liha, oliive, õlisid, maitseaineid - ehk siis kõike! Jalutasime ringi ja ostsime mõned puuviljad ja värsket mahla (1 euro, 200 ml). Ei pannudki tähele, et aeg seal niimoodi lendas.

Kell 14 pidi minema organiseeritud buss Zaragozasse koos teiste aegeekatega. Metroos kohtasime sõpru Saksamaalt, jätkasime teed koos. Buss jäi muidugi väljumisega hiljaks, ma ei olnud isegi üllatunud. Istusime miskipärast viimases reas, mis tegelikult oli tore, sest meid oli seal ainult kolm. See tähendas mõnusat ruumi, sest reis oli 4 tundi. Üritasime siis kolmekesi seal taga meeleolu üleval hoida - laulsime ja hüüdsime asju. Kahjuks ei läinud miski väga läbi, sest inimesed peamiselt magasid. Üks asi, mille ma alustasin, töötas - plaksutamine tunnelites! Alguses plaksutasime seal taga ja siis hüüdsin, et plaksutage kõik, sest tunnelites peab plaksutama. Pärast 2-3 tunnelit plaksutaski terve buss. Hea näide massipsühhoosist - vaevalt, et esimesed read teadsid, miks terve buss plaksutab.

Kohale jõudes pidime ülikiiresti end ära registreerima, koha leidma, pidulikud riided selga panema ning end korda seadma. Samal ajal muidugi kõik sõbrad-tuttavad läbi kallistama ning küsitlema, kes millal millega jõudis. Enim meeldis mulle neidude "leidlikkus" minna WC kabiini riideid vahetama, samal ajal kõik kes tahtsid seda kabiini otstarbekalt kasutada pidid ootama. Mina ei suutnud muidugi oodata pärast 4 tunnist bussisõitu (kuigi pissipeatus oli ka) seda tüdrukute järjekorda ning käisin poiste vetsus. Etteruttavalt võin öelda, et järgmine päev (või ka ülejärgmine?) käisingi ma hommikuti ja õhtuti tipptunni ajal vaid poiste vetsus, sest tüdrukute omade järjekorrad olid lihtsalt liiga pikad.

Mulle oli see üpriski kiire Agora. Nimelt oli vaja väga palju asju vaja esitleda, töötuba juhtida, laadal Health4Youth projekti promoda jne. Lisaks veel kohtumised küll ühe või teise meeskonnaga. Kuigi kõik oli väga väsitav, siis ma püüdsin tubli olla oma tervise seisukohast - jõin igapäev vähemalt 1-1,5 liitrit vett, sõin C-vitamiini ja vähemalt 2 puuvilja päevas. Seda saab lugeda isegi väga tubliks, sest toit oli lihtsalt kohutav. Nimelt saime hommikusöögiks valget saia (tükike baguette'st), salaamit, muffineid, küpsiseid, vahvleid ja kohvi. Kui sa tahtsid teed, siis pidid selle ise ostma. Igatahes hommikusöök koosnes suhkrust, ei mingit toiteväärtust kahjuks. Võib arvata, et ma ei rõõmustanud mitte ükski hommik. Jumal tänatud, et Barcelona turult endale banaane kaasa ostsin. Samas olid korraldajad teinud head tööd ning saanud Lindt šokolaadi sponsoriks. See tähendas 400 kilo šokolaadi ehk pool kilo igale osalejale. Ütleme nii, et seda võimalust kasutasin ma küll ning sõin mõnuga seda väga kallist shokolaadi (200g maksab poes 3-4 eurot). Lisaks sain endale ka terve karbi (500g) koju kaasa võtta. Jessikas! (Kuigi mitte nii väga tervisliku elu seisukohalt)

Lõuna- ja õhtusöögid ei olnud kahjuks üldse paremad. Natukene rohkem seal võibolla toiteväärtust oli, aga mitte oluliselt. Mina olin võtnud vegetaar menüü lootes, et siis saab rohkem juurvilju. Pidin pettuma, sest saime mingeid imelikke toite ning "liha" toiduliste road tundusid ikka palju maitsvamad. Üks hetk rääkisin ühe oma korraldajatest sõbra ära, et ta mulle vorstikesi ja kartulit nihverdaks. See päästis minu eine. Siin aga ühe eine näide. Kui keegi mõtleb, et mis see valge supp/vedelik on, siis ma ausalt ei tea. See oli külm ning selle maitsest ei saanud aru, et mis asi see on!

Selline söök 

Selle Agora juures väga imelik oli see, et väga vähesed küsisid küsimusi. Kuna mina küsin alati küsimusi, siis väga tihti olingi ma ainuke, kes suurel laval küsimusi küsis. Hiljem kuulsin, et mind kutsuti "the girl who asks all the questions" (tõlk. tüdruk, kes küsib kõik küsimused).

Vahepeale mõned pildid ja siis jutuga tagasi Barcelonasse:

Promon Health4Youh projekti 

Ootan härra Presidendiga küsimuste järjekorras  (esimest ja viimast korda sellel Agoral)

Seisan laval - üks näide vähemalt kümnest

Küsin küsimust - üks näide kümnest

 Üks mu lemmikasi selle Agora juures oli see, et kohal oli ka kolm AEGEE-Tartu juhatuse liiget. Nad olid nagu nii ägedad! Istusid minu kõrval, küsisid küsimusi, mõtlesid kaasa. Viskasime suht koguaeg nalja mõne naljaka keele kasutuse kohta, õhtuti istusime nende nurgas ning viskasime seal nalja. Janely külje alla puges igaöö mingi idamaalane, lisaks selle sama idamaalase kõrval oli kõige karvasem mees, keda ma kunagi näinud vist olen - pikad lokkis juuksed, suht pikk habe, karvane rind, karvane selg, karvased jalad. Lisaks selle ikka väga pikad küüned meesterahva kohta, no ikka sellised, mis mõnel kunstküünte omanikul on. Hendrik ütles hästi (mis mind ka mitmeks minutiks pisarateni nutma ajas) - libahunt noh! Ja nii tore oli eesti keelt rääkida! Ja nad tõid mulle šokolaadi, mis tähendas, et koos Lindti šokoga läksin ma koju 800 grammi šokolaadiga!!! Saate aru!!! Aga aitäh Janely, Hendrik ja Hanna, et olite, nägite ja võitsite! :)

Tavaline olek Tartuuniansitele

Pilt ka hära Presidendiga Luis

Pärast Agorat toimus veel Euroopa tasandil seotud inimestega kahe päevane kohtumine, kus mina võtsin osa vaid pühapäevase päeva, sest esmaspäeval ootas Barcelona. Arutasime mitmeid olulisi asju ning mis kõige parem, saime magada voodis ning hommikul korraliku söögi! Selline räsitud nägin ma välja (kuigi enesetunne oli täiega hea ning mul ei olnud aimugi, et ma selline kapsas paistan!).

Õnnelik, et saab värsket mahla ja puuvilja ja sinki!

Barcelonasse läksin koos Maria ja Sygritiga. Kõigepealt läksime oma ööbimispaikadesse. Mina läksin Mariaga tema sõbranna juurde (teeb Erasmust) ning Sygrit hostelisse. Pärast pisikest puhkepausi otsustasime Sagrada Familia juures kokku saada. Kui juba Barcelonas olla, siis pidi ikka ka selle ime ära nägema. Kuigi see oligi väga võimas, siis ma nagu ootasin midagi muud. Samas võin teinekord jälle minna ning ennem uurida võibolla, et vaimustuda rohkem. Pärast seda saime kesklinnas tartukatega kokku ning läksime kohta nimega 100 Montatitos õhtust sööma. Nimelt saab sealt väikeseid saiakesi erinevate asjadega. Mis kõige parem - üks saiake maksis 50 senti. Pärast nuumamist läksime saime veel mõnede aegeekatega kokku ning istusime kuskile Aafrika baari ning jõime mohhiitosid. Kuna ma pidin järgmine hommik kell 5 juba ärkama, siis pärast seda suht läksimegi oma kodudesse magama.

Uhkelt Sagrada Familia juures

100 Montatitos, kutsuti nimeliselt toidule järgi. Janelyst sai Loneli :D

Natuke udune pilt, aga sellised need saiakesed olid

Hommikul kartsin kahte asja - 1) magan sisse ja jään bussist-lennukist maha; 2) tänaval on vara taskuvargad. Mõlemad kartused ei läinud täide. Sain ilusti bussi peale ja ka lennukisse ilma probleemideta. Natuke kartsin, et kott palutakse suruda sinna Ryanair'i asjandusse, aga õnneks mitte! Mul oli nimelt 3 (?!?!) lisakilo! Pole kunagi nii palju kilosid sinna kotti suutnud suruda! Koju jõudsin õhtusöögiks suht väsinuna, aga rõõmsana!

Kirjutamiseni!

PS: Kui keegi tunneb AEGEE vastu nüüd huvi, siis võin sellest hea meelega midagi rääkida! :)