Sügis Agora Zaragozas

Nagu lubatud, siis kirjutan oma kogemusest AEGEE-Euroopa üldkogul, mis toimus 30. oktoober kuni 3. november Zaragozas, Hispaanias.

Jätkan sealt, kus pooleli jäin - jõudsin Gironasse. Ega seal lennujaamas mul palju polnudki teha, läksin otsejoones Barcelona shuttle busside peatusesse, ostsin pileti ning jäin ootma. Bussis istusin veel 30 minutit, sest buss ootas vist järgmise lennu inimesed ka ära. Sõit kestis natuke üle tunni aja ning enamuse sellest ma lihtsalt magasin. Barcelona bussijaama jõudes leidsin väikese tiiruga ka metroo ning 5 minutiga olingi soovitud peatuses. Muidugi kõike seda tehes oli mul kullipilk enda asjadele, sest olin selleks ajaks kuulnud juba liiga palju taskuvaraste lugusid.

Kõige parem nali oli see, et ma üldse ei mõelnud kodus selle peale, et metroojaamast väljumiseks on mitu võimalust. Mina lihtsalt vaatasin kaarti, et kuhu kõndima peab ning tundus, et "näe kui lihtne, lihtsalt vaja ümber nurga minna!" Muidugi kui ma maapeal olin, siis neid tänavanurki oli väheke rohkem. Lisaks sellele olin ma piisavalt arukas, et mitte vaadata, mis tänaval mu hostel asub. Naersin enda üle mõnuga. Õnneks ööbis see sama sõber Emmerichist minuga samas hostelis ning ta tuli mulle vastu, pärast väikest telefonikõnet.

Ööbimine hostelis oli vaid 9 eurot, uskumatult soodne. Sain endale nari ülemise koha! Pärast lühikest sisse elamist läksime Benjaminiga õhtusöögi jahile. Tahtsime mida soodsat ning lõpuks leidsime ühe kohalike isetehtud burgerite koha. Isetehtud selles suhtes, et liha oli kohalik ja ise burgeriks tehtud jne. Pärast õhtusööki läksime tagasi hostelisse, kus mina siis tahtsin oma Health4Youth workshopi ära lõpetada ning Benjamin läks AEGEE-Napoli poistega peole. Kell 23 saan Benjaminilt sõnumi: "Mayri aita! Nad söövad ikka veel õhtust ja me pole veel peole jõudnud!" Itsitasin oma voodis ning tundsin hea meelt, et olin otsustanud "koju" jääda.

Järgmine päev oli meil check-out kell 10. Õnneks saime oma kotid tasuta hostelisse jätta kuniks pidime bussi peale minema. Plaan oli jalutada niisama ringi ning ka turule jõuda. Peakiriku juures kohtasime ühte naist Singapurist, kes meiega juttu hakkas rääkima. Rääkisime vist päris 10 minutit kuni lõpuks otsustasime oma teed jätkata. Kultuuriline erinevus - mind ta kallist, Benjaminil surus vaid kätt.

Lõpuks me jõudsime siis turule, kus me olimegi tegelikult kogu ülejäänud aja. See oli lihtsalt nii äge! Sealt sai värskeid puuvilju, värskeid mahlu, värsket kala, värsket liha, oliive, õlisid, maitseaineid - ehk siis kõike! Jalutasime ringi ja ostsime mõned puuviljad ja värsket mahla (1 euro, 200 ml). Ei pannudki tähele, et aeg seal niimoodi lendas.

Kell 14 pidi minema organiseeritud buss Zaragozasse koos teiste aegeekatega. Metroos kohtasime sõpru Saksamaalt, jätkasime teed koos. Buss jäi muidugi väljumisega hiljaks, ma ei olnud isegi üllatunud. Istusime miskipärast viimases reas, mis tegelikult oli tore, sest meid oli seal ainult kolm. See tähendas mõnusat ruumi, sest reis oli 4 tundi. Üritasime siis kolmekesi seal taga meeleolu üleval hoida - laulsime ja hüüdsime asju. Kahjuks ei läinud miski väga läbi, sest inimesed peamiselt magasid. Üks asi, mille ma alustasin, töötas - plaksutamine tunnelites! Alguses plaksutasime seal taga ja siis hüüdsin, et plaksutage kõik, sest tunnelites peab plaksutama. Pärast 2-3 tunnelit plaksutaski terve buss. Hea näide massipsühhoosist - vaevalt, et esimesed read teadsid, miks terve buss plaksutab.

Kohale jõudes pidime ülikiiresti end ära registreerima, koha leidma, pidulikud riided selga panema ning end korda seadma. Samal ajal muidugi kõik sõbrad-tuttavad läbi kallistama ning küsitlema, kes millal millega jõudis. Enim meeldis mulle neidude "leidlikkus" minna WC kabiini riideid vahetama, samal ajal kõik kes tahtsid seda kabiini otstarbekalt kasutada pidid ootama. Mina ei suutnud muidugi oodata pärast 4 tunnist bussisõitu (kuigi pissipeatus oli ka) seda tüdrukute järjekorda ning käisin poiste vetsus. Etteruttavalt võin öelda, et järgmine päev (või ka ülejärgmine?) käisingi ma hommikuti ja õhtuti tipptunni ajal vaid poiste vetsus, sest tüdrukute omade järjekorrad olid lihtsalt liiga pikad.

Mulle oli see üpriski kiire Agora. Nimelt oli vaja väga palju asju vaja esitleda, töötuba juhtida, laadal Health4Youth projekti promoda jne. Lisaks veel kohtumised küll ühe või teise meeskonnaga. Kuigi kõik oli väga väsitav, siis ma püüdsin tubli olla oma tervise seisukohast - jõin igapäev vähemalt 1-1,5 liitrit vett, sõin C-vitamiini ja vähemalt 2 puuvilja päevas. Seda saab lugeda isegi väga tubliks, sest toit oli lihtsalt kohutav. Nimelt saime hommikusöögiks valget saia (tükike baguette'st), salaamit, muffineid, küpsiseid, vahvleid ja kohvi. Kui sa tahtsid teed, siis pidid selle ise ostma. Igatahes hommikusöök koosnes suhkrust, ei mingit toiteväärtust kahjuks. Võib arvata, et ma ei rõõmustanud mitte ükski hommik. Jumal tänatud, et Barcelona turult endale banaane kaasa ostsin. Samas olid korraldajad teinud head tööd ning saanud Lindt šokolaadi sponsoriks. See tähendas 400 kilo šokolaadi ehk pool kilo igale osalejale. Ütleme nii, et seda võimalust kasutasin ma küll ning sõin mõnuga seda väga kallist shokolaadi (200g maksab poes 3-4 eurot). Lisaks sain endale ka terve karbi (500g) koju kaasa võtta. Jessikas! (Kuigi mitte nii väga tervisliku elu seisukohalt)

Lõuna- ja õhtusöögid ei olnud kahjuks üldse paremad. Natukene rohkem seal võibolla toiteväärtust oli, aga mitte oluliselt. Mina olin võtnud vegetaar menüü lootes, et siis saab rohkem juurvilju. Pidin pettuma, sest saime mingeid imelikke toite ning "liha" toiduliste road tundusid ikka palju maitsvamad. Üks hetk rääkisin ühe oma korraldajatest sõbra ära, et ta mulle vorstikesi ja kartulit nihverdaks. See päästis minu eine. Siin aga ühe eine näide. Kui keegi mõtleb, et mis see valge supp/vedelik on, siis ma ausalt ei tea. See oli külm ning selle maitsest ei saanud aru, et mis asi see on!

Selline söök 

Selle Agora juures väga imelik oli see, et väga vähesed küsisid küsimusi. Kuna mina küsin alati küsimusi, siis väga tihti olingi ma ainuke, kes suurel laval küsimusi küsis. Hiljem kuulsin, et mind kutsuti "the girl who asks all the questions" (tõlk. tüdruk, kes küsib kõik küsimused).

Vahepeale mõned pildid ja siis jutuga tagasi Barcelonasse:

Promon Health4Youh projekti 

Ootan härra Presidendiga küsimuste järjekorras  (esimest ja viimast korda sellel Agoral)

Seisan laval - üks näide vähemalt kümnest

Küsin küsimust - üks näide kümnest

 Üks mu lemmikasi selle Agora juures oli see, et kohal oli ka kolm AEGEE-Tartu juhatuse liiget. Nad olid nagu nii ägedad! Istusid minu kõrval, küsisid küsimusi, mõtlesid kaasa. Viskasime suht koguaeg nalja mõne naljaka keele kasutuse kohta, õhtuti istusime nende nurgas ning viskasime seal nalja. Janely külje alla puges igaöö mingi idamaalane, lisaks selle sama idamaalase kõrval oli kõige karvasem mees, keda ma kunagi näinud vist olen - pikad lokkis juuksed, suht pikk habe, karvane rind, karvane selg, karvased jalad. Lisaks selle ikka väga pikad küüned meesterahva kohta, no ikka sellised, mis mõnel kunstküünte omanikul on. Hendrik ütles hästi (mis mind ka mitmeks minutiks pisarateni nutma ajas) - libahunt noh! Ja nii tore oli eesti keelt rääkida! Ja nad tõid mulle šokolaadi, mis tähendas, et koos Lindti šokoga läksin ma koju 800 grammi šokolaadiga!!! Saate aru!!! Aga aitäh Janely, Hendrik ja Hanna, et olite, nägite ja võitsite! :)

Tavaline olek Tartuuniansitele

Pilt ka hära Presidendiga Luis

Pärast Agorat toimus veel Euroopa tasandil seotud inimestega kahe päevane kohtumine, kus mina võtsin osa vaid pühapäevase päeva, sest esmaspäeval ootas Barcelona. Arutasime mitmeid olulisi asju ning mis kõige parem, saime magada voodis ning hommikul korraliku söögi! Selline räsitud nägin ma välja (kuigi enesetunne oli täiega hea ning mul ei olnud aimugi, et ma selline kapsas paistan!).

Õnnelik, et saab värsket mahla ja puuvilja ja sinki!

Barcelonasse läksin koos Maria ja Sygritiga. Kõigepealt läksime oma ööbimispaikadesse. Mina läksin Mariaga tema sõbranna juurde (teeb Erasmust) ning Sygrit hostelisse. Pärast pisikest puhkepausi otsustasime Sagrada Familia juures kokku saada. Kui juba Barcelonas olla, siis pidi ikka ka selle ime ära nägema. Kuigi see oligi väga võimas, siis ma nagu ootasin midagi muud. Samas võin teinekord jälle minna ning ennem uurida võibolla, et vaimustuda rohkem. Pärast seda saime kesklinnas tartukatega kokku ning läksime kohta nimega 100 Montatitos õhtust sööma. Nimelt saab sealt väikeseid saiakesi erinevate asjadega. Mis kõige parem - üks saiake maksis 50 senti. Pärast nuumamist läksime saime veel mõnede aegeekatega kokku ning istusime kuskile Aafrika baari ning jõime mohhiitosid. Kuna ma pidin järgmine hommik kell 5 juba ärkama, siis pärast seda suht läksimegi oma kodudesse magama.

Uhkelt Sagrada Familia juures

100 Montatitos, kutsuti nimeliselt toidule järgi. Janelyst sai Loneli :D

Natuke udune pilt, aga sellised need saiakesed olid

Hommikul kartsin kahte asja - 1) magan sisse ja jään bussist-lennukist maha; 2) tänaval on vara taskuvargad. Mõlemad kartused ei läinud täide. Sain ilusti bussi peale ja ka lennukisse ilma probleemideta. Natuke kartsin, et kott palutakse suruda sinna Ryanair'i asjandusse, aga õnneks mitte! Mul oli nimelt 3 (?!?!) lisakilo! Pole kunagi nii palju kilosid sinna kotti suutnud suruda! Koju jõudsin õhtusöögiks suht väsinuna, aga rõõmsana!

Kirjutamiseni!

PS: Kui keegi tunneb AEGEE vastu nüüd huvi, siis võin sellest hea meelega midagi rääkida! :)

Rendime saali!

Vaatan siin märkmikust, et tegelikult oktoobri viimase nädala sees ei juhtunudki midagi ülimalt märkimisväärset. Kuigi üks naljakas asi juhtus küll keset ööd. Nimelt nägin mina unes, et ma pean üles ärkama ning äratuskella alarmi kas siis tühistama või kinni panema. Ei mäletagi praegu täpselt, et mis see olla võis. Igatahes käsklus unest oli nii tugev, et ma reaalselt ärkasingi üles ning vajutasin ühte nuppu äratuskella peal (Meil on selline suur masin, mille sisse saad Ipodi panna ja seda ka kuulata). See pani muusika valjult mängima! Selle peale ärkasin ise ka päriselt "üles" ning üritasin siis muusikat vaigistada. Suures segaduses peksin niisama suvalisi nuppe, sest piinlikusega pean tunnistama, et mina ei tea siiamaani, mis nuppe tuleb vajutada, et alarm tööle saada ja maha võtta. Minu suure rahmeldamise (ja muusika) peale oli Matu ka juba ärkvel ning suhteliselt segaduses: "Mayri, mida sa teed?", "Ma pean seda praegu tegema!". Selline oli meie vestlus. Matu igatahes aitas õiget nuppu vajutada ning põõnasime rahulikult edasi. Hommikul saime muidugi hea kõhutäie naerda, mu "reaalsete" unenägude peale!

Nädalavahetuseks otsustasime Matu vanematele Duivenisse külla mina. Kuna me olime viimasel ajal häid retsepte saanud, siis pakkusime, et teeme ise süüa. Menüüs oli kuskus ja Evelin Ilvese suvikõrvitsa-shokolaadikook. Kuskus söödi kõik ära ning kiideti heaks. Kook sai ka kiitust, kuigi mina sellega väga rahul ei olnud. Tuli ta selline kokku surutud ja üldse mitte õhuline nagu ta Pärnus tehes tuli. Kahju.

Õhtul me saime linnas Tommyga kokku ning otsustasime külastada linna ainsat baari. Veetsime mõnusasti aega kuniks baari töötajad otsustasid terve baari ümber tõsta, et ruumi teha "tantsupõranda" jaoks. Tommy teadis rääkida, et nad reaalselt iga õhtu liigutavad kõik lauad ja toolid ümber, tõstavad diivanid nurka, toovad välja pukid ja panevad lauale suitsutoosid. Kõige enam üllataski mind see, et väga paljud suitsetasid sees. See on seadusega keelatud, aga kõik ikka teevad. Ma arvan, et see on väikese koha eripära, sest suuremates linnades küll sees suitsetamine hästi ei pruugi lõppeda. Vähemalt ma loodan, et see nii on. Tommy kohaselt kella 22 paiku pidi muusika valjemaks hakkama minema (ja läks ka) ning umbes 22.30 muudavad nad oma muusika mingi tümpsu vastu (see ka juhtus). Meil oli aeg lahkuda, sest tantsida ja suitsu järgi haiseda me ei tahtnud. Küsisime arve ja oh üllatust, kui 3 jooki olid arvest välja jäetud. 

"Kõndige kiiresti välja ja ärge tagasi vaadake!"

Kuna õhtu oli veel noor, siis sõitsime jalgratastega ainsasse lahti olevasse toidukohta - McDonaldsisse. See oli kõigest 3,6 km-i jalgratta sõidu kaugusel. Jõudsime kohale 5 minutit pärast seda, kui uksed kinni pandi ning meile jäi üle sõita jalgratastega läbi drive-inni. Võtsime siis mõned odavad burgerid (kahjuks Hollandis ei ole ossi- ega rotiburksi) ning jäätisekokteil. Küll aga sõime parkimisplatsil nagu päris ossid enne muiste. Pärast oligi aeg tagasi koju sõita ning kell 12 oligi meie "pidu" läbi.

Järgmine päev sõime mõnusa hommikusöögi värske apelsinimahlaga. Käisime ka linnas korra, kus sain endale uue ägeda salli vaid 2,50 eest. Jessikas vol 2!

Pärast sõime koos veel Matu venna Nielsiga õhtust ning tulime oma koju ära. Järgmine päev oli meil suur treeningsaal renditud, kus siis kaks tantsuentusiasti saaks oma peotantse harjutada. Läksime ja tantsisimegi Matuga terve tunni. Vaatasime end peeglist, harjutasime samme, naersime niisama. Peakski nüüd varsti uuesti seda tegema!

Hakkasin õhtul ka asju pakkima oma nädalase Hispaania tripi jaoks. Nimelt oli esmaspäev mul jõle tihe, ning ei tahtnud päris öösel ka pakkida. Esmaspäeval olin tööl 6 tundi, sest olin asendajaks ka. Kuna Nijmegenis avati uus Itaalia söögikoht nimega Popolare, siis tahtsime Matuga selle kohe ära ka proovida. Läksimegi kohale ning kohe anti kätte Nexuse tabletid (tahvelarvuti, et ei oleks segadust, et mis tablette me seal sõime) ning seletati ära, kuidas neid kasutada. Geniaalne innovatiivne lahendus! Nimelt ei tule keegi "valel" ajal su laua juurde seisma ning küsima, et kas te olete juba jõudmud valida? Mis te juua sooviksite? Hollandis kusjuures kui su klaas hakkab tühjaks saama, siis juba tullakse uut jooki küsima ning ei ole viisakas ainult ühe joogiga piirduda. Igatahes, istud lauda maha ja saad rahulikult oma tableti peal valida jooki ja sööki. Pärast "saada" vajutamist on jook laua peal 1 minutiga! Samuti söök tuli ülikiirelt ning oli ka väga maitsev (sõime mõlemad pitsat). Tellisin suures vaimustuses ka kirsi-juustukoogi ja ma pean ütlema, et see oli üks parimaid juustukooke, mis ma eales olen söönud! Maksma minnes skännitakse su QR kood tableti seest ning saadki ära maksta. Minu arust täiega hea süsteem!

Pärast söömist läksime veel tantsima. Natuke raske oli, sest kõht oli just täis saanud, aga hullult eksperdi tunne oli ka, sest olime ju eelmine päev tund aega harjutanud! :)

Järgmine päev oligi minu Hispaaniasse sõidu päev. Hommikul muidugi pidin veel töötama ning jõudsin koju pool tundi ennem rongi peale minekut. Lendasin Maastrichtist, mis tähendas, 2,5 tunnist rongisõitu. Muidugi jäi rong hiljaks, mis korraks andis närvikõdi, sest lõpuks jäi mul ainult pool tundi lennujaamas ennem pardale minekut. Kuna lennujaam oli väike, siis tegelikult oli see täielikult piisav. Turvatöötaja rääkis minuga Maastrichti hollandi keele aksendis, millest oli üliraske aru saada!

Lennukis juhtus üks väga õudne asi! (Emme, sa ei pea seda kohta lugema!) Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma ei olnud korralikku lõunat söönud või selles, et ma istusin küljega lennu suunas, et natuke magada, aga igatahes mul hakkas ühtäkki ilgelt halb. Tundsin, et hakkan ära minestama. Õnneks stjuuardess oli kohe minu kõrval ning ütlesin talle, et mul on halb olla. Ta tõi mulle paberkotikese igaksjuhuks ning topsi vett. Ma kuulsin kuskil kaugelt summutatud häält, aga aru ei saanud, mis see ütles. Samuti oli mul korraga väga kuum ja külm olla ning tundsin kuidas olen higine. Tahtsin võtta juua, aga käsi lihtsalt ei jõudnud end tõsta. Hirmus oli ka see, et terve rea peale (6 istet) olin ma ainuke, kes selles reas istus. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning ootasin, et see läbi saaks. Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi seal hingasin, aga ükshetk hakkas parem ning teine hetk oli kõik läbi. Jõin vett ja tellisin lennukist sarvesaiakese söögiks. Pärast kahte tundi maandus lennuk Barcelona Girona lennujaamas. AEGEE Agorast ja Barcelona ajast juba järgmine kord!

Tablet millega tellida

Matu sööb pitsat