Õudus!

Läksin mina täna rõõmsalt dushi alla. Panen shampooni pähe ning pesen pead. Loputan ära ning avan silmad. Dushikardinal on suur suur ämblik! Nagu päriselt suur, mitte kribu majaämblik. Kerge paanika, sest ma tegelikult täiega kardan ämblikke!

Kiiruga panin palsami veel juukseotstele, ise ühe silmaga ämblikut jälgides. Mõtlesin ja kaalusin, et kas lasen veega alla või lihtsalt jooksen minema?! Kuna ära jooksmine tundus palju mõistlikum, kui oma hirmuga võitlemine siis otsustasin jooksu panna. Panin vee seisma ning ootasin, mil ämblik kõnnib rohkem kardina äärde, et ma saaksin teisest äärest välja joosta. Õnneks, see juhtuski kohe pärast vee seisma jäämist. Läksin kiiruga tuppa ning teatasin Matule, et tal on nüüd kohustus see ämblik ära tappa. Lisaks sellele palusin tal veel pesemisasjad ka ära tuua. Matu oli küll natuke ärritatud, et ma ise ämblikuga toime ei saa tulla, kuigi pärast ämbliku nägemist mõistis mu hirmu.

Hea, et ma pea vähemalt puhtaks sain. Ning jumal tänatud, et ämblikud lennata ei oska!