September algas...

... Matu jaoks esimest korda elus poolmaratoni (21 km) jooksmisega. Minu jaoks algas see ootamisega 2 tundi, et saaks tagasi koju minna. Õnneks oli mul lugeda Dan Browni "Inferno", mis pani aja kohe kindlasti lendama. Hea raamat, soovitan! Lõbustasin end veel gluteenivaba salati söömisega ning mõne pildi tegemisega. Hea, et möödaminejad üldse mind ei vaadanud.

Enne ja pärast 21 km't

Samal ajal suvalise rohu peal

Kohe järgmise päeva õhtul oodati meid sõbranna magistrikraadi tähistamise peole. Viisime kingituseks Jamie Oliveri "kasvata ise oma maitsetaim" topsi. Kui kedagi huvitab, siis näeb see välja selline: http://www.cookandco.nl/product/kruiden-kweekset-basilicum-jamie-oliver.aspx

Üritasin gluteenivabana end hoida ning isegi suutsin. Ma ei mäleta, mis kell me koju jõudsime, aga olime kindlasti natuke purjakil. See selleks.

Samal nädalal toimus ka suurejooneline Eesti ja Hollandi vaheline jalgpallimatš. Külla tuli meile Tommy, sõime koos õhtust ning vaatsime koos mängu. Õnneks sain mõned korrad ka juhhuu karjuda, kuigi me kõik teadsime, et see lihtsalt ei juhtu, et Eesti võidab. Näed, ei juhtunudki.

Käisin ka seoses gluteenitalumatusega perearsti juures. Mõtlesin, et saadetakse proovidele jne. Lõppkokkuvõttes arst ütles, et mul võib lihtsalt tundlik soolestik olla. Samas andis vereproovi saatekirja ka. Ei usu, et see midagi näitab ning kui aus olla, siis siiamaani ei ole seda vereproovi andnud, sest kõik kohad on jõle kaugel ning peaksin seal kell 8 hommikul olema. Eks te ise pange kokku, miks ma sinna jõudnud ei ole.

Sama nädal oli ka kreisi tööga, sest tegin palju asendusi. Näiteks kell 9 hommikul pidin olema 6 km kaugusel töötamas ning pärast seda kohe edasi sõitma ning ka töötama. Õnneks sain vahepeal hinge tõmmata ning midagi süüa ka. Küll aga ei olnud ma õnnelik koju tagasi sõites, sest ees ootas mind 10 km tõuse ja languseid. Aga noh, koju ma jõudsin.

Praegu imestan ise ka, aga sama päeva õhtul läksin ühe tantsuorganisatsiooni tasuta proovitundi, milleks oli klassikaline ballett. Ühtegi sõbrannat kaasa ei suutnud meelitada, nii et pidin jalgade värisedes ise minema. Mõtlesin, et kuidas ma küll aru saan, kõik on ju hollandi keeles ja klassikaline ballett ja nii edasi. Tuleb välja, et ma olen loomulik talent või lihtsalt noorena alateadlikult väga paljud klassikalise balletti elemendid selgeks saanud. Siinkohal tänud Erkile ja Natale!

Tegime siis dandüüsid ja piruette ja ma ei tea mida kõike muud. Jalalihased läksid lõpuks suurest pingest krampi. Lõppkokkuvõttes otsustasin seal trennis mitte käima hakata, sest 45 minutit stange ääres seismist ei ole minu teema. Mul on vaja liikuda! Seetõttu esmaspäev viis mind jazzballetti tundi. Seekord ka üksinda, aga vähema hirmuga. Lihtsalt läksin.

Otsustasin minna algajate tundi, sest ma ei teadnud, kui kõrge on edasijõudnute tase. Tundi andis sama organisatsiooni hetke president, kes ise on vist vaid 2 aastat tantsinud (no ma võisin muidugi valesti aru saada). Ütleme nii, et see oli suht igav tund minu jaoks. Kava, mis me õppisime oli imelik, ei läinud üldse hästi muusikasse ja oli koreograafiliselt ka väga veider. Pärast tundi läksin küsisin, et mis tase edasijõudnute grupis on, mis oli kohe pärast algajate tundi. Meie vestlus nägi välja selline (originaal keel oli hollandi keel, aga arusaamise eesmärgil postitan selle siia eesti keeles):

Mina: Mitu aastat tantsukogemust peaks olema, et edasijõudnute tunnist osa võtta?

Treener: See tase on väga kõrge!

Mina: Ma olen 13 aastat erinevaid stiile tantsinud, et kas see on piisav?

Treener: See tase on VÄGA kõrge!

Mina: (Enda peas) Kas sa mingeid muid lauseid ei oska mulle öelda issand jumal? No ma jään siia ja teen kaasa siis.

Ehk siis jäin sinna. Treener vahetus ning uueks treeneriks sai suht karm väike natuke mulatt tüdruk. Vot see trenn oli juba midagi minule. Tegime piruette, sassheee'sid ja muid elemente. Õppisime ühe kompa ka, aga see ei olnud kahjuks nii äge. Otsustasin seal trennis käima hakata.

Muidu, selle aja peale kui mul mõlemad trennid läbi said oli juba 2,5 tundi möödunud sellest, kui ma kodust lahkusin. Riietusruumis nägin oma "punast" telefoni. Kullakallis Matu oli juba hullumas, sest ta ei teanud, kus ma nii kaua olen. Nimelt ei olnud mul kahe trenni vahel aega, et talle plaani muutusest teada anda. Kõige parem oli see, et Matu oli juba spordihalli tulnud ja me saime koos koju sõita. Juhhei!

Sellel nädalavahetusel avastasime kohviku De Klinker, mis töötab ainult vabatahtlikega ning laupäev-pühapäev pakub 6 euro eest 3-käigulist vegetaar menüüd. Kusjuures eelnevalt tuleb koht reserveerida ning meie suureks üllatuseks oli see koht inimesi täis. Toidud olid ka maitsvad. Mitte just maailmatase, aga siiski maitsvad.

Septembrikuus jäin ka lampi haigeks. See võis vabalt olla sellest, et higisena trennist koju sõitsin.. või kuskil oli mõni muu külm tuul. Igatahes haigeks ma jäin vastu reede ööd. Kogu öö keha valutas ning hommikul kell 8 läks uni ära. Läksin diivani peale lösutama, et siis lähedal teed käia tegemas ja ei pea voodist ronima. Mõtlesin, et hea saab tukkuda ka, aga ilmselgelt ma ennem kella 4 õhtul enam magama ei jäänudki. Helistasin postitädidele ka ning ütlesin, et Matu teeb täna tööd minu eest.

Postitädile helistamisega oli see naljakas, et kuna ma pidin seda hollandi keeles tegema ja ma alati lähen närviliseks kui ma pean telefonis hollandi keeles rääkma, siis ma igakord ladusin oma teksti lihtsalt ette. Kuna ei teadnud, et mul on vale tädi, siis lõppude lõpuks rääkisin ma sama lugu 3 või 4 korda ennem kui õige tädi seda kuulis. Õppetund: Järgmine kord kuula, mida telefonis ka räägitakse! :D

Aga eluiroonia, see sama päev, kus mina olin pikali ja haige oli see kaua oodatud päev, kus ma sain Matult oma sünnipäeva kingituse. Kingituseks oli siis tantsuetendus "Oorlog en vrede" (eesti keeles "Sõda ja rahu") grupi Introdans poolt. Nad on väga kuulus grupp siin Hollandis ja arvatavasti ka kaugemal. Etendus koosnes kahest etendusest, kus üks siis rääkis sõja ajast ja teine rahu ajast. Ma pean ütlema, et need tantsijad olid ikka tasemel - TA-SE-MEL! Muusikat mängisid kaks pianisti ning ühe etenduse muusika oli loodud millalgi 30ndatel. Samuti vist koreograafia. Ülimõnus kingitus Matult ning haigus läks ka isegi korraks meelest ära.

Etenduse treiler

Septembri teises pooles otsustasime enda kulutusi toidule vähendada. Selleks võtsime ette 5 km'se jalgratta reisi Lidl-isse, mis siis teatavasti on Saksamaa odavate supermarketite kett. Tegime natuke pikema ostunimekirja ka, et kohe pikemaks ajaks mõned asjad ära osta. Näiteks maisihelbed, gluteenivaba pasta, riis jne. Lõpuks maksime vist 30€, mille eest saime nii palju asju, et meie nädala eelarve igatahes vähenes 15% võrra.

Kuna me olime liitunud tantsuorganisatsiooniga, siis muidugi toimuvad iga kuu mingid üritused. Kuna oli õppeaasta algus, siis esimene üritus oligi nö intropäev. Jagati meid siis gruppidesse ning anti 3,5 tundi aega, et täita erinevaid ülesandeid ning kõik see piltide/videodena salvestada. Muidugi olime me Matuga erinevates gruppides. Mõtlesin, et ma olen kaval ning ei ütle kohe, et ma ei pruugi kõigest aru saada ning lõpuks siis ma 3 tundi kõigiga hollandi keeles rääkisin. Mingi hetk üks noormees lampi küsis, et kust ma pärit olen, sest mul pidavad väike aktsent olema. Siiski pidasin vastu ning rääkisin hollandi keeles.

Fotojaht ise oli natuke mõttetu. Ülesanded olid näiteks: tee pilt klassikalise balletti poosis, tee pilt 2 kiilaka mehega, tee pilt kus 2 inimesel on 2 friikartulit ninas jne. Selle aja jooksul me enamjaolt rääkisime ülesannetest ning tegelikult ei õppinud üksteist väga tundma. Nüüd ka kui ma kedagi tantsutunnis näen, siis ega peale tere ütlemise ei ole meil väga midagi rääkida. Arutasime Matuga ka pärast, et sellise ürituse kasutegur on ikka väga madal. Lõpuks olin endaga rahul, et sain kõik hollandi keeles tehtud, kuid tundsin, et päev oli raisus, sest esiteks oli IMEILUS ilm: päike paistis ja oli soe ja tuult ei olnud! Ja teiseks... mu sotsiaalellu küll see üritus mingit muutust ei toonud.

Õnneks järgmine päev oli ka ilus ilm! Arnhemis toimusid maailmameistri võistlused kivikujuks olemises (living statues) ning meie läksime ka seda vaatama. Matu pere ka liitus meiega. (Või meie liitusime nendega?)

Osad kujud olid täiega ägedad, sest nad tegelikult olid ka nagu kivikujud! Mõned olid väga leidlikud! Mõni oli lihtsalt liigutav inimene poodiumi peal. Vahepeal nägin mõnda täiega head kivikuju ja siis tuli välja, et see oligi päris kivikuju!

Lastele anti ka võimalus osa võtta ning minu arvates mõned lapsed olid isegi paremad kui täiskasvanud (ja professionaalid!). Lapsed on ikka leidlikud. Küll nägi jalgpalli fänne, printsesse, kalamehi, politseinikke jne. Ikka väga palju vaeva olid osad näinud!

Lõpuks me vist jalutasime ettemääratud rada pidi umbes 4 tundi, mille sisse mahtus ka 2 kohvipausi. Kuna ma alguses väga pilte ei teinud, siis lihtsalt mõned näited lõpust.

Kukkuv kelner

Seisev kelner

Nagi otsas rippuv naine

Kariibi mere piraat? Või Somaalia piraat?

 Septembris sain ma endale ka ühe uue kliendi. Temaga on see asi, et iga nädal ta kirjutab mulle, et mida ekstrat lisaks tavapärasele ma peaks tegema. Lisaks ma pean kõik üles kirjutama, et mida ma tegin. Selletõttu on meil selline kirjavahetus ning pikkade kirjade kirjutamine hollandi keeles on täiesti normaalne! :D

Iganädalane kiri hollandi keeles

Nii oligi!