Ükskord pidi see juhtuma

Pidin täna neljaks tunniks tööle minema. Sõidan siis jalgrattaga ilusti kohale ning keeran ukse lukust lahti. Suur oli mu üllatus, kui ma kuulsin turvapaneelist naisehäält "Palun sisestage turvakood". Tõmbasin ukse uuesti kiirelt kinni ning jäin õue ootama. 

See maja on tavaliselt valve all ning neljapäeviti jäetakse see siis valveta, et ma muretult seal töötada saaks. Seekord olid mu kliendid siis unustanud valve peale. Upsi!

Kuulen, kuidas ukse taga valvepaneel piiksub ning ootab, et keegi koodi sisestaks. Koodi sisestajat ei ole, sest minul ei ole õrna aimugi, mis see olla võiks. Mu õudusunenägu saab järgmiste sekundite jooksul teoks - maja alarm hakkab tööle!

Oleme varem kliendiga nalja visanud, et mis siis saab kui selline asi peaks juhtuma - turvafirma hakkab neile helistama ning mina jooksen pea laiali otsas suurest hirmust. Nüüd ma ei teagi, kas turvafirma helistas või mitte, mina igatahes ei jooksnud. Helistasin hoopis kliendile, kes kahjuks ühelegi mu kõnele vastata ei saanud. Kirjutasin siis Matule (kurtsin muret) ning küsisin, et mis ma tegema peaksin. Ise samal ajal itsitades, sest arvan, et kõik majad ümberringi kuulsid, et alarm käib ning nägid murelikku, kuid itsitavat tüdrukut maja ees.

Ootasin umbes 15-20 minutit ning pidasin plaani. Mingi hetk jäi alarm järgi. Mõtlesin, et äkki üks majaelanik rääkis turvafirmaga ning kuidagi läbi süsteemi lülitati alarm välja. Proovisin siis korra uuesti siseneda. Avan ukse ning naisterahva hääl tervitab mind jälle. Kurat! Alarm hakkab jälle oma kriiskava häälega tööle! Vahepeal postiljon sõitis jalgrattaga mööda ning tervitas nagu see ei oleks üldse kahtlane, mis ma seal teen.

Mul oli juba eriti piinlikult naljakas. Kõige tipuks suri mu telefon ära, nii et ma ei saanud ise mitte kellegagi ühendust võtta ning keegi ei saanud mulle ka juhiseid anda. Majja sisse ei julgenud minna, sest alarm oli lihtsalt nii vali, et ma oleks lihtsalt kurdiks jäänud (või vähemalt kurdimaks). Läksin naabrite ukse taha, aga kedagi ei olnud kodus. Ei osanudki midagi targemat teha kui lihtsalt jalgrattaga koju sõita, et saaks telefoni jälle tööle ning teavitada ka klienti sellest. Pool teed itsitasin pihku, sest see kõik oli lihtsalt nii naljakas minu jaoks.

Kodus saatsin tööandjale kirja ning 3 minutit pärast seda helistas ka klient. Tal oli muidugi paha tunne ning ega miskit probleemi sellest ei tulnud, et koju läksin. Homme pean lihtsalt kell 9 tööle minema. Vähemalt ei lähe tunnid raisku!

Kas kellelgi on veel midagi sellist tööga seoses juhtunud?

Pohmell

Alles hiljuti rääkisin sellest, et olen enam-vähem gluteenivabalt söönud. See nädalavahetus läks see kõik natuke lörri, sest olime kaks õhtut kodust ära ning pidime leppima sellega, mida meile süüa pakuti. Nimelt oleme otsustanud, et külas olles ei ole sobilik pirtsutada ning tuleb süüa, mida pakutakse.

Laupäeval käisime Matu vanematel külas (tähistasime ta ema sünnipäeva) ning õhtusöögiks sõime lõhepastat. Lõhe oli ülimaitsev ning huvitaval kombel ei tekkinud pastat süües "issand jumal kui hea" maitseelamust.. Võibolla oli see ka sellepärast, et meil on kodus gluteenivaba pastat, mis maitseb minu arvates sama nagu tavaline pasta.

Pühapäeval ehk eile läksime õhtul kõrval külasse Wouterile külla. Kuna me unustasime selle ära ning pärast tema kõnet jooksime sõna otseses mõttes rongi peale, siis ei saanud väga läbirääkimisi pidada teemal, et mis me õhtuks koos sööme. Kuna Wouteril oli täpselt 5 minutit, et poes süüa valida ning ta köök kodus ei ole valmis, siis pakkusin, et sööme pitsat. Saab ahjus teha ning vast elab selle saia üle.

Vale-vale-vale! 

Saia oli ikka väga palju ning pärast söömist oli mul kõht punnis ja täiega unine olla. Jõudsime poole ühe ajal öösel koju ning läksime kohe magama. Hommikul kell 5 läks mul uni ära (!?!?!) ning kuidagi tiksusin voodis rahutuna edasi. Mingi hetk hakkas mul pea ka valutama, aga see läks õnneks üle.

Keskpäeva paiku sõitsin rattaga 4ks tunniks tööle. Võtsin kaasa 3 väikest porgandit, sest hommikul ei olnud üldse söögiisu. Alguses oli kõik okei, kuid siis hakkas trall pihta. Tundsin end niiiiii halvasti - pea oli paks, keha oli väga kuum, pea käis ringi - ehk kokkuvõtvalt selline tunne nagu mul oleks räige pohmell. Ma olen varem ka kuulnud inimestelt, kes gluteenivabalt toituvad, et süües gluteeni keha reageeribki nagu tal oleks pohmell. Põhimõtteliselt ma ei suutnudki tööl edasi olla. Saatsin kliendile sõnumi sisuga, et ma ei tunne end hästi ning ma tulen homme tagasi. Õnneks oli ta sellega nõus.

Lisaks halvale enesetundele näeb mu näonahk välja nagu eile oleks mul puberteet jälle alanud. Ei ole normaalne!

Kodus selgus, et Matu tundis/tunneb ka end täna täiega halvasti. Vot selline õppetund siis.

Rendime saali!

Vaatan siin märkmikust, et tegelikult oktoobri viimase nädala sees ei juhtunudki midagi ülimalt märkimisväärset. Kuigi üks naljakas asi juhtus küll keset ööd. Nimelt nägin mina unes, et ma pean üles ärkama ning äratuskella alarmi kas siis tühistama või kinni panema. Ei mäletagi praegu täpselt, et mis see olla võis. Igatahes käsklus unest oli nii tugev, et ma reaalselt ärkasingi üles ning vajutasin ühte nuppu äratuskella peal (Meil on selline suur masin, mille sisse saad Ipodi panna ja seda ka kuulata). See pani muusika valjult mängima! Selle peale ärkasin ise ka päriselt "üles" ning üritasin siis muusikat vaigistada. Suures segaduses peksin niisama suvalisi nuppe, sest piinlikusega pean tunnistama, et mina ei tea siiamaani, mis nuppe tuleb vajutada, et alarm tööle saada ja maha võtta. Minu suure rahmeldamise (ja muusika) peale oli Matu ka juba ärkvel ning suhteliselt segaduses: "Mayri, mida sa teed?", "Ma pean seda praegu tegema!". Selline oli meie vestlus. Matu igatahes aitas õiget nuppu vajutada ning põõnasime rahulikult edasi. Hommikul saime muidugi hea kõhutäie naerda, mu "reaalsete" unenägude peale!

Nädalavahetuseks otsustasime Matu vanematele Duivenisse külla mina. Kuna me olime viimasel ajal häid retsepte saanud, siis pakkusime, et teeme ise süüa. Menüüs oli kuskus ja Evelin Ilvese suvikõrvitsa-shokolaadikook. Kuskus söödi kõik ära ning kiideti heaks. Kook sai ka kiitust, kuigi mina sellega väga rahul ei olnud. Tuli ta selline kokku surutud ja üldse mitte õhuline nagu ta Pärnus tehes tuli. Kahju.

Õhtul me saime linnas Tommyga kokku ning otsustasime külastada linna ainsat baari. Veetsime mõnusasti aega kuniks baari töötajad otsustasid terve baari ümber tõsta, et ruumi teha "tantsupõranda" jaoks. Tommy teadis rääkida, et nad reaalselt iga õhtu liigutavad kõik lauad ja toolid ümber, tõstavad diivanid nurka, toovad välja pukid ja panevad lauale suitsutoosid. Kõige enam üllataski mind see, et väga paljud suitsetasid sees. See on seadusega keelatud, aga kõik ikka teevad. Ma arvan, et see on väikese koha eripära, sest suuremates linnades küll sees suitsetamine hästi ei pruugi lõppeda. Vähemalt ma loodan, et see nii on. Tommy kohaselt kella 22 paiku pidi muusika valjemaks hakkama minema (ja läks ka) ning umbes 22.30 muudavad nad oma muusika mingi tümpsu vastu (see ka juhtus). Meil oli aeg lahkuda, sest tantsida ja suitsu järgi haiseda me ei tahtnud. Küsisime arve ja oh üllatust, kui 3 jooki olid arvest välja jäetud. 

"Kõndige kiiresti välja ja ärge tagasi vaadake!"

Kuna õhtu oli veel noor, siis sõitsime jalgratastega ainsasse lahti olevasse toidukohta - McDonaldsisse. See oli kõigest 3,6 km-i jalgratta sõidu kaugusel. Jõudsime kohale 5 minutit pärast seda, kui uksed kinni pandi ning meile jäi üle sõita jalgratastega läbi drive-inni. Võtsime siis mõned odavad burgerid (kahjuks Hollandis ei ole ossi- ega rotiburksi) ning jäätisekokteil. Küll aga sõime parkimisplatsil nagu päris ossid enne muiste. Pärast oligi aeg tagasi koju sõita ning kell 12 oligi meie "pidu" läbi.

Järgmine päev sõime mõnusa hommikusöögi värske apelsinimahlaga. Käisime ka linnas korra, kus sain endale uue ägeda salli vaid 2,50 eest. Jessikas vol 2!

Pärast sõime koos veel Matu venna Nielsiga õhtust ning tulime oma koju ära. Järgmine päev oli meil suur treeningsaal renditud, kus siis kaks tantsuentusiasti saaks oma peotantse harjutada. Läksime ja tantsisimegi Matuga terve tunni. Vaatasime end peeglist, harjutasime samme, naersime niisama. Peakski nüüd varsti uuesti seda tegema!

Hakkasin õhtul ka asju pakkima oma nädalase Hispaania tripi jaoks. Nimelt oli esmaspäev mul jõle tihe, ning ei tahtnud päris öösel ka pakkida. Esmaspäeval olin tööl 6 tundi, sest olin asendajaks ka. Kuna Nijmegenis avati uus Itaalia söögikoht nimega Popolare, siis tahtsime Matuga selle kohe ära ka proovida. Läksimegi kohale ning kohe anti kätte Nexuse tabletid (tahvelarvuti, et ei oleks segadust, et mis tablette me seal sõime) ning seletati ära, kuidas neid kasutada. Geniaalne innovatiivne lahendus! Nimelt ei tule keegi "valel" ajal su laua juurde seisma ning küsima, et kas te olete juba jõudmud valida? Mis te juua sooviksite? Hollandis kusjuures kui su klaas hakkab tühjaks saama, siis juba tullakse uut jooki küsima ning ei ole viisakas ainult ühe joogiga piirduda. Igatahes, istud lauda maha ja saad rahulikult oma tableti peal valida jooki ja sööki. Pärast "saada" vajutamist on jook laua peal 1 minutiga! Samuti söök tuli ülikiirelt ning oli ka väga maitsev (sõime mõlemad pitsat). Tellisin suures vaimustuses ka kirsi-juustukoogi ja ma pean ütlema, et see oli üks parimaid juustukooke, mis ma eales olen söönud! Maksma minnes skännitakse su QR kood tableti seest ning saadki ära maksta. Minu arust täiega hea süsteem!

Pärast söömist läksime veel tantsima. Natuke raske oli, sest kõht oli just täis saanud, aga hullult eksperdi tunne oli ka, sest olime ju eelmine päev tund aega harjutanud! :)

Järgmine päev oligi minu Hispaaniasse sõidu päev. Hommikul muidugi pidin veel töötama ning jõudsin koju pool tundi ennem rongi peale minekut. Lendasin Maastrichtist, mis tähendas, 2,5 tunnist rongisõitu. Muidugi jäi rong hiljaks, mis korraks andis närvikõdi, sest lõpuks jäi mul ainult pool tundi lennujaamas ennem pardale minekut. Kuna lennujaam oli väike, siis tegelikult oli see täielikult piisav. Turvatöötaja rääkis minuga Maastrichti hollandi keele aksendis, millest oli üliraske aru saada!

Lennukis juhtus üks väga õudne asi! (Emme, sa ei pea seda kohta lugema!) Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma ei olnud korralikku lõunat söönud või selles, et ma istusin küljega lennu suunas, et natuke magada, aga igatahes mul hakkas ühtäkki ilgelt halb. Tundsin, et hakkan ära minestama. Õnneks stjuuardess oli kohe minu kõrval ning ütlesin talle, et mul on halb olla. Ta tõi mulle paberkotikese igaksjuhuks ning topsi vett. Ma kuulsin kuskil kaugelt summutatud häält, aga aru ei saanud, mis see ütles. Samuti oli mul korraga väga kuum ja külm olla ning tundsin kuidas olen higine. Tahtsin võtta juua, aga käsi lihtsalt ei jõudnud end tõsta. Hirmus oli ka see, et terve rea peale (6 istet) olin ma ainuke, kes selles reas istus. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning ootasin, et see läbi saaks. Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi seal hingasin, aga ükshetk hakkas parem ning teine hetk oli kõik läbi. Jõin vett ja tellisin lennukist sarvesaiakese söögiks. Pärast kahte tundi maandus lennuk Barcelona Girona lennujaamas. AEGEE Agorast ja Barcelona ajast juba järgmine kord!

Tablet millega tellida

Matu sööb pitsat

September algas...

... Matu jaoks esimest korda elus poolmaratoni (21 km) jooksmisega. Minu jaoks algas see ootamisega 2 tundi, et saaks tagasi koju minna. Õnneks oli mul lugeda Dan Browni "Inferno", mis pani aja kohe kindlasti lendama. Hea raamat, soovitan! Lõbustasin end veel gluteenivaba salati söömisega ning mõne pildi tegemisega. Hea, et möödaminejad üldse mind ei vaadanud.

Enne ja pärast 21 km't

Samal ajal suvalise rohu peal

Kohe järgmise päeva õhtul oodati meid sõbranna magistrikraadi tähistamise peole. Viisime kingituseks Jamie Oliveri "kasvata ise oma maitsetaim" topsi. Kui kedagi huvitab, siis näeb see välja selline: http://www.cookandco.nl/product/kruiden-kweekset-basilicum-jamie-oliver.aspx

Üritasin gluteenivabana end hoida ning isegi suutsin. Ma ei mäleta, mis kell me koju jõudsime, aga olime kindlasti natuke purjakil. See selleks.

Samal nädalal toimus ka suurejooneline Eesti ja Hollandi vaheline jalgpallimatš. Külla tuli meile Tommy, sõime koos õhtust ning vaatsime koos mängu. Õnneks sain mõned korrad ka juhhuu karjuda, kuigi me kõik teadsime, et see lihtsalt ei juhtu, et Eesti võidab. Näed, ei juhtunudki.

Käisin ka seoses gluteenitalumatusega perearsti juures. Mõtlesin, et saadetakse proovidele jne. Lõppkokkuvõttes arst ütles, et mul võib lihtsalt tundlik soolestik olla. Samas andis vereproovi saatekirja ka. Ei usu, et see midagi näitab ning kui aus olla, siis siiamaani ei ole seda vereproovi andnud, sest kõik kohad on jõle kaugel ning peaksin seal kell 8 hommikul olema. Eks te ise pange kokku, miks ma sinna jõudnud ei ole.

Sama nädal oli ka kreisi tööga, sest tegin palju asendusi. Näiteks kell 9 hommikul pidin olema 6 km kaugusel töötamas ning pärast seda kohe edasi sõitma ning ka töötama. Õnneks sain vahepeal hinge tõmmata ning midagi süüa ka. Küll aga ei olnud ma õnnelik koju tagasi sõites, sest ees ootas mind 10 km tõuse ja languseid. Aga noh, koju ma jõudsin.

Praegu imestan ise ka, aga sama päeva õhtul läksin ühe tantsuorganisatsiooni tasuta proovitundi, milleks oli klassikaline ballett. Ühtegi sõbrannat kaasa ei suutnud meelitada, nii et pidin jalgade värisedes ise minema. Mõtlesin, et kuidas ma küll aru saan, kõik on ju hollandi keeles ja klassikaline ballett ja nii edasi. Tuleb välja, et ma olen loomulik talent või lihtsalt noorena alateadlikult väga paljud klassikalise balletti elemendid selgeks saanud. Siinkohal tänud Erkile ja Natale!

Tegime siis dandüüsid ja piruette ja ma ei tea mida kõike muud. Jalalihased läksid lõpuks suurest pingest krampi. Lõppkokkuvõttes otsustasin seal trennis mitte käima hakata, sest 45 minutit stange ääres seismist ei ole minu teema. Mul on vaja liikuda! Seetõttu esmaspäev viis mind jazzballetti tundi. Seekord ka üksinda, aga vähema hirmuga. Lihtsalt läksin.

Otsustasin minna algajate tundi, sest ma ei teadnud, kui kõrge on edasijõudnute tase. Tundi andis sama organisatsiooni hetke president, kes ise on vist vaid 2 aastat tantsinud (no ma võisin muidugi valesti aru saada). Ütleme nii, et see oli suht igav tund minu jaoks. Kava, mis me õppisime oli imelik, ei läinud üldse hästi muusikasse ja oli koreograafiliselt ka väga veider. Pärast tundi läksin küsisin, et mis tase edasijõudnute grupis on, mis oli kohe pärast algajate tundi. Meie vestlus nägi välja selline (originaal keel oli hollandi keel, aga arusaamise eesmärgil postitan selle siia eesti keeles):

Mina: Mitu aastat tantsukogemust peaks olema, et edasijõudnute tunnist osa võtta?

Treener: See tase on väga kõrge!

Mina: Ma olen 13 aastat erinevaid stiile tantsinud, et kas see on piisav?

Treener: See tase on VÄGA kõrge!

Mina: (Enda peas) Kas sa mingeid muid lauseid ei oska mulle öelda issand jumal? No ma jään siia ja teen kaasa siis.

Ehk siis jäin sinna. Treener vahetus ning uueks treeneriks sai suht karm väike natuke mulatt tüdruk. Vot see trenn oli juba midagi minule. Tegime piruette, sassheee'sid ja muid elemente. Õppisime ühe kompa ka, aga see ei olnud kahjuks nii äge. Otsustasin seal trennis käima hakata.

Muidu, selle aja peale kui mul mõlemad trennid läbi said oli juba 2,5 tundi möödunud sellest, kui ma kodust lahkusin. Riietusruumis nägin oma "punast" telefoni. Kullakallis Matu oli juba hullumas, sest ta ei teanud, kus ma nii kaua olen. Nimelt ei olnud mul kahe trenni vahel aega, et talle plaani muutusest teada anda. Kõige parem oli see, et Matu oli juba spordihalli tulnud ja me saime koos koju sõita. Juhhei!

Sellel nädalavahetusel avastasime kohviku De Klinker, mis töötab ainult vabatahtlikega ning laupäev-pühapäev pakub 6 euro eest 3-käigulist vegetaar menüüd. Kusjuures eelnevalt tuleb koht reserveerida ning meie suureks üllatuseks oli see koht inimesi täis. Toidud olid ka maitsvad. Mitte just maailmatase, aga siiski maitsvad.

Septembrikuus jäin ka lampi haigeks. See võis vabalt olla sellest, et higisena trennist koju sõitsin.. või kuskil oli mõni muu külm tuul. Igatahes haigeks ma jäin vastu reede ööd. Kogu öö keha valutas ning hommikul kell 8 läks uni ära. Läksin diivani peale lösutama, et siis lähedal teed käia tegemas ja ei pea voodist ronima. Mõtlesin, et hea saab tukkuda ka, aga ilmselgelt ma ennem kella 4 õhtul enam magama ei jäänudki. Helistasin postitädidele ka ning ütlesin, et Matu teeb täna tööd minu eest.

Postitädile helistamisega oli see naljakas, et kuna ma pidin seda hollandi keeles tegema ja ma alati lähen närviliseks kui ma pean telefonis hollandi keeles rääkma, siis ma igakord ladusin oma teksti lihtsalt ette. Kuna ei teadnud, et mul on vale tädi, siis lõppude lõpuks rääkisin ma sama lugu 3 või 4 korda ennem kui õige tädi seda kuulis. Õppetund: Järgmine kord kuula, mida telefonis ka räägitakse! :D

Aga eluiroonia, see sama päev, kus mina olin pikali ja haige oli see kaua oodatud päev, kus ma sain Matult oma sünnipäeva kingituse. Kingituseks oli siis tantsuetendus "Oorlog en vrede" (eesti keeles "Sõda ja rahu") grupi Introdans poolt. Nad on väga kuulus grupp siin Hollandis ja arvatavasti ka kaugemal. Etendus koosnes kahest etendusest, kus üks siis rääkis sõja ajast ja teine rahu ajast. Ma pean ütlema, et need tantsijad olid ikka tasemel - TA-SE-MEL! Muusikat mängisid kaks pianisti ning ühe etenduse muusika oli loodud millalgi 30ndatel. Samuti vist koreograafia. Ülimõnus kingitus Matult ning haigus läks ka isegi korraks meelest ära.

Etenduse treiler

Septembri teises pooles otsustasime enda kulutusi toidule vähendada. Selleks võtsime ette 5 km'se jalgratta reisi Lidl-isse, mis siis teatavasti on Saksamaa odavate supermarketite kett. Tegime natuke pikema ostunimekirja ka, et kohe pikemaks ajaks mõned asjad ära osta. Näiteks maisihelbed, gluteenivaba pasta, riis jne. Lõpuks maksime vist 30€, mille eest saime nii palju asju, et meie nädala eelarve igatahes vähenes 15% võrra.

Kuna me olime liitunud tantsuorganisatsiooniga, siis muidugi toimuvad iga kuu mingid üritused. Kuna oli õppeaasta algus, siis esimene üritus oligi nö intropäev. Jagati meid siis gruppidesse ning anti 3,5 tundi aega, et täita erinevaid ülesandeid ning kõik see piltide/videodena salvestada. Muidugi olime me Matuga erinevates gruppides. Mõtlesin, et ma olen kaval ning ei ütle kohe, et ma ei pruugi kõigest aru saada ning lõpuks siis ma 3 tundi kõigiga hollandi keeles rääkisin. Mingi hetk üks noormees lampi küsis, et kust ma pärit olen, sest mul pidavad väike aktsent olema. Siiski pidasin vastu ning rääkisin hollandi keeles.

Fotojaht ise oli natuke mõttetu. Ülesanded olid näiteks: tee pilt klassikalise balletti poosis, tee pilt 2 kiilaka mehega, tee pilt kus 2 inimesel on 2 friikartulit ninas jne. Selle aja jooksul me enamjaolt rääkisime ülesannetest ning tegelikult ei õppinud üksteist väga tundma. Nüüd ka kui ma kedagi tantsutunnis näen, siis ega peale tere ütlemise ei ole meil väga midagi rääkida. Arutasime Matuga ka pärast, et sellise ürituse kasutegur on ikka väga madal. Lõpuks olin endaga rahul, et sain kõik hollandi keeles tehtud, kuid tundsin, et päev oli raisus, sest esiteks oli IMEILUS ilm: päike paistis ja oli soe ja tuult ei olnud! Ja teiseks... mu sotsiaalellu küll see üritus mingit muutust ei toonud.

Õnneks järgmine päev oli ka ilus ilm! Arnhemis toimusid maailmameistri võistlused kivikujuks olemises (living statues) ning meie läksime ka seda vaatama. Matu pere ka liitus meiega. (Või meie liitusime nendega?)

Osad kujud olid täiega ägedad, sest nad tegelikult olid ka nagu kivikujud! Mõned olid väga leidlikud! Mõni oli lihtsalt liigutav inimene poodiumi peal. Vahepeal nägin mõnda täiega head kivikuju ja siis tuli välja, et see oligi päris kivikuju!

Lastele anti ka võimalus osa võtta ning minu arvates mõned lapsed olid isegi paremad kui täiskasvanud (ja professionaalid!). Lapsed on ikka leidlikud. Küll nägi jalgpalli fänne, printsesse, kalamehi, politseinikke jne. Ikka väga palju vaeva olid osad näinud!

Lõpuks me vist jalutasime ettemääratud rada pidi umbes 4 tundi, mille sisse mahtus ka 2 kohvipausi. Kuna ma alguses väga pilte ei teinud, siis lihtsalt mõned näited lõpust.

Kukkuv kelner

Seisev kelner

Nagi otsas rippuv naine

Kariibi mere piraat? Või Somaalia piraat?

 Septembris sain ma endale ka ühe uue kliendi. Temaga on see asi, et iga nädal ta kirjutab mulle, et mida ekstrat lisaks tavapärasele ma peaks tegema. Lisaks ma pean kõik üles kirjutama, et mida ma tegin. Selletõttu on meil selline kirjavahetus ning pikkade kirjade kirjutamine hollandi keeles on täiesti normaalne! :D

Iganädalane kiri hollandi keeles

Nii oligi!