Ükskord pidi see juhtuma

Pidin täna neljaks tunniks tööle minema. Sõidan siis jalgrattaga ilusti kohale ning keeran ukse lukust lahti. Suur oli mu üllatus, kui ma kuulsin turvapaneelist naisehäält "Palun sisestage turvakood". Tõmbasin ukse uuesti kiirelt kinni ning jäin õue ootama. 

See maja on tavaliselt valve all ning neljapäeviti jäetakse see siis valveta, et ma muretult seal töötada saaks. Seekord olid mu kliendid siis unustanud valve peale. Upsi!

Kuulen, kuidas ukse taga valvepaneel piiksub ning ootab, et keegi koodi sisestaks. Koodi sisestajat ei ole, sest minul ei ole õrna aimugi, mis see olla võiks. Mu õudusunenägu saab järgmiste sekundite jooksul teoks - maja alarm hakkab tööle!

Oleme varem kliendiga nalja visanud, et mis siis saab kui selline asi peaks juhtuma - turvafirma hakkab neile helistama ning mina jooksen pea laiali otsas suurest hirmust. Nüüd ma ei teagi, kas turvafirma helistas või mitte, mina igatahes ei jooksnud. Helistasin hoopis kliendile, kes kahjuks ühelegi mu kõnele vastata ei saanud. Kirjutasin siis Matule (kurtsin muret) ning küsisin, et mis ma tegema peaksin. Ise samal ajal itsitades, sest arvan, et kõik majad ümberringi kuulsid, et alarm käib ning nägid murelikku, kuid itsitavat tüdrukut maja ees.

Ootasin umbes 15-20 minutit ning pidasin plaani. Mingi hetk jäi alarm järgi. Mõtlesin, et äkki üks majaelanik rääkis turvafirmaga ning kuidagi läbi süsteemi lülitati alarm välja. Proovisin siis korra uuesti siseneda. Avan ukse ning naisterahva hääl tervitab mind jälle. Kurat! Alarm hakkab jälle oma kriiskava häälega tööle! Vahepeal postiljon sõitis jalgrattaga mööda ning tervitas nagu see ei oleks üldse kahtlane, mis ma seal teen.

Mul oli juba eriti piinlikult naljakas. Kõige tipuks suri mu telefon ära, nii et ma ei saanud ise mitte kellegagi ühendust võtta ning keegi ei saanud mulle ka juhiseid anda. Majja sisse ei julgenud minna, sest alarm oli lihtsalt nii vali, et ma oleks lihtsalt kurdiks jäänud (või vähemalt kurdimaks). Läksin naabrite ukse taha, aga kedagi ei olnud kodus. Ei osanudki midagi targemat teha kui lihtsalt jalgrattaga koju sõita, et saaks telefoni jälle tööle ning teavitada ka klienti sellest. Pool teed itsitasin pihku, sest see kõik oli lihtsalt nii naljakas minu jaoks.

Kodus saatsin tööandjale kirja ning 3 minutit pärast seda helistas ka klient. Tal oli muidugi paha tunne ning ega miskit probleemi sellest ei tulnud, et koju läksin. Homme pean lihtsalt kell 9 tööle minema. Vähemalt ei lähe tunnid raisku!

Kas kellelgi on veel midagi sellist tööga seoses juhtunud?

Pohmell

Alles hiljuti rääkisin sellest, et olen enam-vähem gluteenivabalt söönud. See nädalavahetus läks see kõik natuke lörri, sest olime kaks õhtut kodust ära ning pidime leppima sellega, mida meile süüa pakuti. Nimelt oleme otsustanud, et külas olles ei ole sobilik pirtsutada ning tuleb süüa, mida pakutakse.

Laupäeval käisime Matu vanematel külas (tähistasime ta ema sünnipäeva) ning õhtusöögiks sõime lõhepastat. Lõhe oli ülimaitsev ning huvitaval kombel ei tekkinud pastat süües "issand jumal kui hea" maitseelamust.. Võibolla oli see ka sellepärast, et meil on kodus gluteenivaba pastat, mis maitseb minu arvates sama nagu tavaline pasta.

Pühapäeval ehk eile läksime õhtul kõrval külasse Wouterile külla. Kuna me unustasime selle ära ning pärast tema kõnet jooksime sõna otseses mõttes rongi peale, siis ei saanud väga läbirääkimisi pidada teemal, et mis me õhtuks koos sööme. Kuna Wouteril oli täpselt 5 minutit, et poes süüa valida ning ta köök kodus ei ole valmis, siis pakkusin, et sööme pitsat. Saab ahjus teha ning vast elab selle saia üle.

Vale-vale-vale! 

Saia oli ikka väga palju ning pärast söömist oli mul kõht punnis ja täiega unine olla. Jõudsime poole ühe ajal öösel koju ning läksime kohe magama. Hommikul kell 5 läks mul uni ära (!?!?!) ning kuidagi tiksusin voodis rahutuna edasi. Mingi hetk hakkas mul pea ka valutama, aga see läks õnneks üle.

Keskpäeva paiku sõitsin rattaga 4ks tunniks tööle. Võtsin kaasa 3 väikest porgandit, sest hommikul ei olnud üldse söögiisu. Alguses oli kõik okei, kuid siis hakkas trall pihta. Tundsin end niiiiii halvasti - pea oli paks, keha oli väga kuum, pea käis ringi - ehk kokkuvõtvalt selline tunne nagu mul oleks räige pohmell. Ma olen varem ka kuulnud inimestelt, kes gluteenivabalt toituvad, et süües gluteeni keha reageeribki nagu tal oleks pohmell. Põhimõtteliselt ma ei suutnudki tööl edasi olla. Saatsin kliendile sõnumi sisuga, et ma ei tunne end hästi ning ma tulen homme tagasi. Õnneks oli ta sellega nõus.

Lisaks halvale enesetundele näeb mu näonahk välja nagu eile oleks mul puberteet jälle alanud. Ei ole normaalne!

Kodus selgus, et Matu tundis/tunneb ka end täna täiega halvasti. Vot selline õppetund siis.