New York - Juhuslik dändi

Pärast Central Parki pidime külastama Metropolitan Museum of Art'i ehk lühidalt MET'i. Andrew pidi ka meiega ühinema sellel kultuursel ettevõtmisel. Kuna MET oli teispool parki, siis pidime jalad päris kiiresti tööle panema. Muidugi ei saanud me muuseumisse minna tühjade kõhtudega, mis tähendas väikest hot-dogi peatust. Ma olin päris pettunud - sai oli kuiv, hind oli krõbe (sest mees tõmbas meid tillist) ning sinep ei olnud üldse mahe (suu põles hullusti!). Õnneks leidsime muuseumi kergelt, sest seda ei ole võimalik mitte näha. Imelikul kombel sisenesime hoopis külje uksest ning imestasime, et kuidas üldse järjekorda ei ole. Õnneks Andrew leidis meid üles ning muuseumi nautlemine saigi alati.

MET on nii suur! Ma mäletan, et Louvre oli ka päris suur, aga no MET ikka võttis aju kärssama. Alustasime ilgelt vanade asjadega ning õigepea saime aru, et peame ikka valiku tegema, sest siin on liiga palju kunsti. Naljakas oli Andrew puhul see, et ta üldse ei saanud aru, et miks kõik need potikesed ja sõlekesed ja muud ennemuistsed asjad olulised on ja üldse, kes neid vaadata tahab. Samas ei saa seda talle pahaks panna, sest neil Austraalias ei ole nii ennemuistsete asjade muuseumeid (vist).

Käisime veel mõnes galeriis, kuid üsna varakult saime aru, et kõik see kunst käib meile üle jõu. Me kõik lihtsalt väsisime ära! Tegime väikese kohvi peatuse kohvikus ning maksime muidugi hingehinda. Õigepea olime ka oma külastusega lõpetanud.

Puhkan jalga

Muidu kuulsatest asjadest nägin ma Van Goghi "Autoportreed" ja palju Picassot. Suureks üllatuseks ka Rodini "Mõtlejat", mis on imepisike skulptuur!

Picasso

Ilgelt lahe maal täppidest

Imepisike Mõtleja

Pärast väsitavat kunstielamust sõitsime bussiga tagasi Plaza hotelli juurde, et siis ikka korraliku moodsa inimesena ära käia ka Apple'i poes. Issakene, kui suur pood ja kui palju rahvast! Tegelikult olen ma väga tänulik Apple'i poele, sest Andrew sai oma telefoni laadida ning meie saime uute tabletitega tutvuda ehk tegelikult kasutasime internetti, et uurida, kas midagi põnevat toimub. Matthijs leidiski teatrietenduse "I am Dandy", mis pidi tasuta olema. Sinna me teele asusimegi!

Matu "tutvub" tootega

Kuna me ei teadnud, kaua teater kestab, siis mõtlesime teepealt jälle ühe snäki haarata. Otsustasime McDonaldsi kasuks kahel põhjusel: (1) McDonaldsi kõik burgerid peaksid üle maailma ühtemoodi maitsema, me pidime ju proovima ning (2) nad pidid müüma parimaid friikaid New Yorgis. Pean ütlema, et juustuburger maitses hästi ja isegi palju paremini kui Hollandis ning friikad olid ka head. McDonaldsi uksel oli ka hea silt:

Ära siit röövi!

Jõudsime ilusti õigel ajal oma "teatri" kohta, milleks oli Fashion Institute of Technology. Tuli välja, et meie oodatud teater, ei ole üldse teater vaid hoopis paneeldiskussioon ühe uue raamatu "I am Dandy" teemadel. Eeem.. mis me teeme? Kuna õues oli külm siis otsustasime siiski jääda ning end harida teemal, milles me end kunagi varem pole harinud. Üks asi, mille me teada saime oli see, et need kes on dändid, ei pea end ise dändideks! Kes ei tea, siis dändi on meesterahvas, kes vägagi hoolitseb enda eest ning pöörab tähelepanu väga väikestele detailidele. 

Raamatukaas. Allikas: Google

Ruum oli ilusaid inimesi täis ning panelistid olid ka oma ala eksperdid. Päris põnev kuulamine oli ning mul oli hea meel, et olime otsustanud jääda. Diskussioon kestis kokku umbes 1,5 tundi.

Kell oli palju ning meil kõhud tühjad. Otsustasime üle tee asuvas isetehtud burgerite kohas süüa. Oli päris hea! Esimest korda kogesime ka kohta, kus sai tasuta oma joogitopsi täita. Pärast poole topsi Sprite'i joomist oli mul juba paha olla. Ei tea mis inimesed need on, kes jõuavad mitu topsitäit ära juua?

Keha kinnitatud otsustasime võtta selle tasuta praamikese Staten Islandile. Mitmed veebilehed ning paljud inimesed seda soovitasid, sest sealt näeb Statue of Liberty't ja linnasiluetti ning kuna kell oli alles vähe, siis võtsime selle retke ette. Ilmselgelt olime meie rumalad, et sellise asja pimedas ette võtsime, sest see oli täielik läbikukkumine! Esiteks kell oli 9 õhtul, mis tähendas, et praam oli täis väsinud inimesi, kes läksid koju. Meie sinna pilti üldse ei sobinud. Teiseks oli õues kottpime ning praamis valge, mis tähendas, et me ei näinud mitte midagi! Õue ka ei saanud minna ning nii me siis istusimegi pool tundi sinna ja pool tundi tagasi kõledas praamis. Olime kõik suht tujust ära, kuid üritasime rõõmsat nooti hoida ning kogu situatsiooni üle nalja visata (vähemalt mina üritasin). Kuna päev oli olnud pikk, siis pärast praamisõitu läksimegi kõik oma kodudesse. Õnneks pidime veel järgmine päev kohtuma! :)

Kõrvahälve

Mallukas kirjutas enda blogis sellest, kuidas ta laulusõnu on valesti kuulnud ja muidugi kommentaariumisse tuli veel küllaga näiteid. Kuna ma olen ka kõrvahälvik, siis ma lugesin, naersin ja nutsin naerust, sest mõni asi oli lihtsalt nii naljakas, et raske oli mitte naerda ja nutta.

Üldiselt ongi nii, et kui ma sõnu ei tea, siis ma improviseerin ning üldjuhul ei pane ma oma improga täppi. Eesti keeles veel kuidagi saab aru, mis sõnad on, aga inglise keeles on täiesti õudukas. Vähemalt minul. Seepärast üldiselt kui ma kaasa laulan, siis ma olen ikka kodus paar korda koos sõnadega laulu läbi laulnud.

Muidu võib ka kuulmisega niisama mööda panna. Ma panen ikka väga tihti pange, sest ma lihtsalt ei saa aru, mida inimene mulle ütleb. Aegajalt pakub see ikka väga palju nalja.

Aga, et teil ka naljakas oleks, siis lugege seda Malluka postitust ning kindlasti lugege kommentaare! :)

Mis naljakat teil on juhtunud seoses valesti kuulmisega?

Ükskord pidi see juhtuma

Pidin täna neljaks tunniks tööle minema. Sõidan siis jalgrattaga ilusti kohale ning keeran ukse lukust lahti. Suur oli mu üllatus, kui ma kuulsin turvapaneelist naisehäält "Palun sisestage turvakood". Tõmbasin ukse uuesti kiirelt kinni ning jäin õue ootama. 

See maja on tavaliselt valve all ning neljapäeviti jäetakse see siis valveta, et ma muretult seal töötada saaks. Seekord olid mu kliendid siis unustanud valve peale. Upsi!

Kuulen, kuidas ukse taga valvepaneel piiksub ning ootab, et keegi koodi sisestaks. Koodi sisestajat ei ole, sest minul ei ole õrna aimugi, mis see olla võiks. Mu õudusunenägu saab järgmiste sekundite jooksul teoks - maja alarm hakkab tööle!

Oleme varem kliendiga nalja visanud, et mis siis saab kui selline asi peaks juhtuma - turvafirma hakkab neile helistama ning mina jooksen pea laiali otsas suurest hirmust. Nüüd ma ei teagi, kas turvafirma helistas või mitte, mina igatahes ei jooksnud. Helistasin hoopis kliendile, kes kahjuks ühelegi mu kõnele vastata ei saanud. Kirjutasin siis Matule (kurtsin muret) ning küsisin, et mis ma tegema peaksin. Ise samal ajal itsitades, sest arvan, et kõik majad ümberringi kuulsid, et alarm käib ning nägid murelikku, kuid itsitavat tüdrukut maja ees.

Ootasin umbes 15-20 minutit ning pidasin plaani. Mingi hetk jäi alarm järgi. Mõtlesin, et äkki üks majaelanik rääkis turvafirmaga ning kuidagi läbi süsteemi lülitati alarm välja. Proovisin siis korra uuesti siseneda. Avan ukse ning naisterahva hääl tervitab mind jälle. Kurat! Alarm hakkab jälle oma kriiskava häälega tööle! Vahepeal postiljon sõitis jalgrattaga mööda ning tervitas nagu see ei oleks üldse kahtlane, mis ma seal teen.

Mul oli juba eriti piinlikult naljakas. Kõige tipuks suri mu telefon ära, nii et ma ei saanud ise mitte kellegagi ühendust võtta ning keegi ei saanud mulle ka juhiseid anda. Majja sisse ei julgenud minna, sest alarm oli lihtsalt nii vali, et ma oleks lihtsalt kurdiks jäänud (või vähemalt kurdimaks). Läksin naabrite ukse taha, aga kedagi ei olnud kodus. Ei osanudki midagi targemat teha kui lihtsalt jalgrattaga koju sõita, et saaks telefoni jälle tööle ning teavitada ka klienti sellest. Pool teed itsitasin pihku, sest see kõik oli lihtsalt nii naljakas minu jaoks.

Kodus saatsin tööandjale kirja ning 3 minutit pärast seda helistas ka klient. Tal oli muidugi paha tunne ning ega miskit probleemi sellest ei tulnud, et koju läksin. Homme pean lihtsalt kell 9 tööle minema. Vähemalt ei lähe tunnid raisku!

Kas kellelgi on veel midagi sellist tööga seoses juhtunud?