Keele a(m)ps

Juba üle kuu aja tagasi otsustas Matu hakata tõsisemalt eesti keelt õppima. Nimelt sai ta jõuludeks toreda õpiku ning oligi viimane aeg sellele kasutust leida. Tugevaks motivatsiooniks oli ka 2-nädalane puhkus, mille me juuni lõpus Eestis veedame. Eesmärk on mu vanematega vähemalt 10-minutine vestlus maha pidada. Ma olen veendunud, et see vestlus tuleb palju pikem, sest Matu pea võtab eesti keelt kiirelt omaks ning sõnavara areneb ka tublisti tänu õpikule. Ainuke peavalu koht on muidugi grammatika, nii talle kui mulle. Polegi varem mõelnud, kui raske on seletada eesti keele grammatikat inglise keeles. Eriti just käändeid ning sõnade lõppe. Matu ikka küsib, et miks on nii ja ma pean kahetsusega teatama, et tihti ma ei teagi vastust.

Eelmine nädal pani Matu naljakalt pange. Nimelt oli meil üheks päevaks külas Janely, kellega me siis linnas jalutasime ja vaatamisväärsusi talle näitasime. Matu tubli poisina kasutas tihti eesti keelseid sõnu/lauseid, kus oskas. Olime jõudmas siis turuplatsile, mille nimi hollandi keeles on Grote Markt ja eesti keeles oleks siis Suur Turg.

Jõuame platsini ning Matu teatab kõva (ja uhke) häälega ning käega viibutades: "See siin on Suur Türk!"

Saime aru, et Matu ajas sassi tähe U hollandi keele omaga, mida sa hääldadki nagu Ü. Tol hetkel itsitasime natuke, parandasime türklase turuks ning läksime edasi. Pärast kodus olles tuli ikka pisar silma naerust, sest meelde tulid ka minu keeleapsakad. Kahekesi oleme ikka kaks totut.

Ma arvan, et keele õppimise teevadki sellised apsakad naljakaks ja lahedaks. Ei jõua ära oodata, mis nalja Matu veel teeb!

New York - teistmoodi uksed

Kaks hommikut järjest olime varakult ärganud ning seetõttu otsustasime end neljapäeva hommikul välja magada. Ärkasime umbes kella 10 ajal ning läksime pesema. Kuna meie ööbimiskohas elas ka teisi inimesi, siis palusin Matul ukse kinni tõmmata. Kes teab, äkki keegi läheb sisse (uks muidu vajus pärani lahti) ning võtab midagi ära. Olukorra täpsemaks selgituseks pean veel ütlema, et Matul oli kaasas aluspesu ja rätik ning minul oli kaasas rätik ning seljas mu talvemantel hommikumantli asenduseks.

Hakkan mina siis tagasi tuppa minema, keeran seda toredat nupukest ning uks on lukus! Kolm korda võid arvata, kus võti oli!? Õige - teisel pool lukus ust! Koputasime kõik teised uksed läbi, aga kedagi ei olnud kodus. Läksime siis kõrval korteri ukse taha, et äkki saab helistada omanikule. Ukse peal oli "klassikaline" afro-ameerika naine - suur, õige suhtumise ning aktsendiga. Naine helistaski siis omanikule, kes vastu ei võtnud. Õnneks oli tal ka tema venna number, kuid ega sealt midagi asjalikku ka ei tulnud.

Istusime siis köögis ning pidasime plaani. Kuna filmidest oleme ju kõik näinud, kuidas juukseklambriga Ameerikamaa uksed kõik lahti tulevad, siis hakkasime köögikappidest juukseklambrit otsima. Natuke liiga optimistlik lootus, aga parem kui mitte midagi. Esimesest sahtlist juba leidsime 3 võtit - äkki on üks ka meie ukse oma? Proovisin neid võtmeid, kuid ükski ei keeranud. Üks läks õige hästi sisse, aga midagi väga ei juhtunud, kuni ühtäkki - uks läks lahti! Ilma keeramata täiesti iseenesest!?! Rõõm oli muidugi suur! Viisin võtmed tagasi kööki ning läksin riidesse panema. Matu jäi kööki edasi otsima erinevaid vahendeid ukse avamiseks. Kuna ma liiga õel ka ei tahtnud olla, siis mõnekümne sekundi möödudes hüüdsin kelmikalt: "Matu, tuled ka riidesse panema või ei?" Matu üllatus oli suur, et kuidas ma ukse lahti sain. Jäin oma võluväe teooria juurde! 

Sellest loost õpime, et alati võta võti kaasa ning õpi selgeks kuidas ukse lukk töötab!

Prillide ostmine Hollandis

Postitan selle jutu praegu. Pärast panen pildi ka uutest prillidest! :)

Mul on juba tükk aega tunne olnud, et mu prillid pole mu silmade jaoks enam päris õiged. Nüüd võtsin asja kätte ning ostsin endale uued prillid. Uurisin kõigepeal internetist, et kus ja kas saan oma tervisekindlustusega soodustust ning täna läksime siis jahile. Plaan oli vähemalt kolmes kohas käia ning lõpuks siis kõige parema hinna kasuks otsustada.

Esiteks läksime poodi, mis üldse ei olnud interneti järgi minu tervisekindlustusega seotud, küll aga oli neil seal üks tore töötaja, kellega ma ükskord varem kokku puutusin. Too mees oli loonud poega seoses hea tunde ning mõtlesime, et küsime siis sealt ka juba hinda. Kuna olen siin juba mõnda aega ka elanud, siis otsustasime loomuliku sammuna kõik jutud hollandi keeles rääkida, kus siis minul oli muidugi see kandev roll kanda.

Algus oli üpris kivine, sest tädi, kes abi pakkus tegelikult üldse meid aidata ei osand ning pidimegi seda õiget onu ootama. Ainuke "abi" tädilt oli joogikese pakkumine, millest me viisakalt keeldusime. Terve ootamise aja sosistasime üksteisele eesti keeles kõrva "Jumal, nii loll naine!" :D Loll sellepärast, et mis mõttega ta töötab prillipoes, kui ta ei oska mind uute prillide ostmisel aidata!?! Samas mul oli hea meel, sest ta ei tundunud üldse meeldiv!

Õige mees on täiega hea müügimees. Täpselt teadis, mis ta tegema peab ja teadis kuidas rääkida ja kõik ilusti selgeks teha. Ei olnud siuke libe raha peal väljas. Tal endal olid sellised lahedad mitmevärvilised prillid ees ning kõik tema juures oli selline hästi mõnus ja rahulik. Rääkisin oma prillisoovi ära ning ta siis seletas, et mis hinnavariandid mul on. Igast sõnast ma täpselt muidugi aru ei saanud, sest noh miks ma peaksin teadma selliseid sõnu nagu tolmukaitse ja läikimiskaitse jne? Nüüd ma tean neid, aga siis veel ei teadnud.

Igatahes hind mahtus minu eelarvesse ning meel oli rõõmus. Järgmiseks pakkus ta teha silmakontrolli. Mina jäin kahtlema, et kas siis teistesse poodidesse ei lähegi, aga kuna ta lihtsalt oli nii muhe, siis mõtlesin, et miks siis mitte. Ostan siit ära ja ei raiska enda aega!

Silmakontroll läks täiega kiiresti. Kui Eestis pandi mulle ninale need rasked prillid ning käsitsi muudeti tugevust, siis nüüd oli mu ees suur masin, mis muutis nupuvajutusega tugevust. See oli päris lahe! Tähtede ütlemise ajal läks mul aju täiega segadusse ning siis ma lihtsalt ütlesin tähti eesti-inglise-hollandi segu hääldustega. Usun, et see mees võis täiega segaduses olla! Minagi olin!

Mitte nii suure uudisena olidki mõlemad mu silmad muutunud - parem silm sutsu halvemaks ning vasak silm samavõrra paremaks. Uudse asjana hinnati ka sügavust ehk et pidin vaatama, kas näen 3D või mitte. Seda pole varem kunagi Eestis tehtud. Silmakontroll saigi sellega tehtud!

Istusime siis uuesti Matu juurde ning onu rääkis, et mis raamide variandid on. Alustuseks pakkus ta vaadata tavalisi raame, mille peale mina vana naljamees pidin muidugi nalja viskama. Ütlesin siis, et mul on praegu Vogue'i raamid ning ega ma sellest halvemaks minna ei saa! Matu ka pärast arvas, et mul oli päris hea nali!

Prillide proovimine oli nii lahe, sest mina ei teinud midagi ja onu valis ja pani mulle prille ette! Mitu paari olid lillad ja siis sinised ja rohekad. Lõpuks leidsin oma! Panin ette ja me kõik vist teadsime sellel hetkel, et need ma ära võtan! Kohe istusid valatult mu näokesega! Matu uuris ka, et miks ta arvab, et mulle näiteks lillad sobivad. Onu siis rääkis, et kui on must raam, siis see on liiga tugev minu heledale nahale ning inimene näeb kõigepealt prille ja siis alles mind. Lillakas raam sobib mu juuste ja näoga ja toob kõik mu ilu välja (ma päris täpselt ei mäleta, mis ta ütles, küll aga sain aru, et mu ilu tuleb välja :D). Samuti nähakse kõigepealt mind ning siis alles prille. Pole varem nii peenelt prille ostnud!

Istusime siis uuesti maha (no toolile ikka). Küsisin, et millal ma prillid siis kätte saan. Ise olin juba õnnest ja rõõmust suremas ning mõtlesin, et "jess ainult paar päeva oodata, sest see on ju Holland ning nad ei saada ju ometi oma prille Soome tegemisele nagu nad Eestis teevad!" Vale mõte! Tuleb välja, et minu ja Liina silinder on isegi hollandlaste seas haruldane ning prillid tuleb Prantsusmaale tegemisele saata. Samuti võtab see aega kuni 10 tööpäeva! Olin väga üllatunud! Ei tea, kas mu suurest üllatusest või lihtsalt ägedusest onu helistas kellelegi ning küsis/palus viisakalt, kas prillid võiks järgmiseks esmaspäevaks valmis saada. Ta midagi lubada ei saanud, küll aga võin läbi minna!

Lisaks sellele toredale teenindusele tabas meid ka hea uudis seoses hinnaga. Nimelt olin veendunud, et selles poes ma soodukat ei saa. Tuleb välja, et kõik ei olegi internetis kirjas (tahtlikult äkki?) ning ma sain prillidelt 115 eurot soodustust!! Ilma selleta võibolla olekski pidanud mingid tavalised raamid võtma! Nüüd on mul Ralph Laurenid! :)

Nii vähe ongi minu õnneks vaja! Ja üldsegi kõik käis nii kähku! Silmakontroll - 5 minutit, raamide valimine - 5 minutit. Mõtlen nüüd, et kas julgen onule prille kätte saades ka öelda, et ta nii hästi oskab oma tööd teha! :)

Vabad munad

Täna käisime Matu toidupoes ning märkasin munade juures silti, mis mind umbes kümneks minutiks naerma pani ning enda arust head nalja ka tegema.

Nimelt on siin mune ja üldse kana ostes oluline märkida, kas on kanad vabalt ringi jooksnud või siis kuskil puuris kannatanud. Täna Aldist mune ostes nägin silti: "Vrije uitloop eieren", mis viitab siis sellele, et munad on pärit kanadelt, kes on vabalt ringi jooksnud. Küll aga ajas mind see naerma, sest mina hakkasin otse Matule erinevaid versioone tõlkima.

Siinkohal on vist paslik ka need kolm sõna ära tõlkida:

vrije - vaba

uitloop - vaba kõndimine, 

eieren - munad, ei - muna (hääldad nagu "äi")

Minu erinevad munade versioonid:

- Vabalt kanadest välja tulnud munad - kanal polnud valus, sest muna tuli vabalt välja;

- Vaba munetud muna - munal on omad õigused ja ta on olemuselt vaba (nagu ka tänapäeval naised ja mustanahalised);

- Muna kõndis vabalt kanast välja - kujutasin ette jalgadega iseseisvaid mune;

- Munad, keda on vabalt õues jalutada lastud.

Minu jaoks oli see kõik väga naljakas. Matu naeris ka natuke kaasa.

Loo moraal: Kuigi kõik saavad aru, millest jutt, siis korrektselt võiks ju mainida, et "Vabalt kõndinud kanade munad". Hollandlastel on keeles olemas sõna "scharrel", mis väljendabki endas mõistet "vabalt kõndinud kana".

Ei tea, kas Aldis teevad silte minusugused keeleõppijad?

Nijmegeni telekanal

Nijmegenil on oma telekanal nimega N1. Iga kord kui ma seda vaatama satun, siis see on lihtsalt piinlik. Esiteks on pildi kvaliteet ilgelt halb. Umbes selline nagu amatöörkaamerad teevad. Teiseks paistavad need tegijad ka suhteliselt amatöörid. Ma ei kujuta ette, kas keegi üldse vaatab seda kanalit või mitte. Päevasel ajal, kui neil midagi näidata ei ole (ega neil muidu ka midagi näidata ei ole), siis nad näitavad kopa kaevamist! Saate aru? Kopa kaevamist! :D

Alljärgnevalt siis video tõestus!

Teine kord näitasid nad kuidas lambad rohumaal sõid. Kes sellist asja vaatama peaks? Milleks sellist telekanalit teha? Ja kust nad üldse raha saavad? Õudne!

Mida naljakat/imelikku teie telekast näinud olete?

Kõrvahälve

Mallukas kirjutas enda blogis sellest, kuidas ta laulusõnu on valesti kuulnud ja muidugi kommentaariumisse tuli veel küllaga näiteid. Kuna ma olen ka kõrvahälvik, siis ma lugesin, naersin ja nutsin naerust, sest mõni asi oli lihtsalt nii naljakas, et raske oli mitte naerda ja nutta.

Üldiselt ongi nii, et kui ma sõnu ei tea, siis ma improviseerin ning üldjuhul ei pane ma oma improga täppi. Eesti keeles veel kuidagi saab aru, mis sõnad on, aga inglise keeles on täiesti õudukas. Vähemalt minul. Seepärast üldiselt kui ma kaasa laulan, siis ma olen ikka kodus paar korda koos sõnadega laulu läbi laulnud.

Muidu võib ka kuulmisega niisama mööda panna. Ma panen ikka väga tihti pange, sest ma lihtsalt ei saa aru, mida inimene mulle ütleb. Aegajalt pakub see ikka väga palju nalja.

Aga, et teil ka naljakas oleks, siis lugege seda Malluka postitust ning kindlasti lugege kommentaare! :)

Mis naljakat teil on juhtunud seoses valesti kuulmisega?

Ükskord pidi see juhtuma

Pidin täna neljaks tunniks tööle minema. Sõidan siis jalgrattaga ilusti kohale ning keeran ukse lukust lahti. Suur oli mu üllatus, kui ma kuulsin turvapaneelist naisehäält "Palun sisestage turvakood". Tõmbasin ukse uuesti kiirelt kinni ning jäin õue ootama. 

See maja on tavaliselt valve all ning neljapäeviti jäetakse see siis valveta, et ma muretult seal töötada saaks. Seekord olid mu kliendid siis unustanud valve peale. Upsi!

Kuulen, kuidas ukse taga valvepaneel piiksub ning ootab, et keegi koodi sisestaks. Koodi sisestajat ei ole, sest minul ei ole õrna aimugi, mis see olla võiks. Mu õudusunenägu saab järgmiste sekundite jooksul teoks - maja alarm hakkab tööle!

Oleme varem kliendiga nalja visanud, et mis siis saab kui selline asi peaks juhtuma - turvafirma hakkab neile helistama ning mina jooksen pea laiali otsas suurest hirmust. Nüüd ma ei teagi, kas turvafirma helistas või mitte, mina igatahes ei jooksnud. Helistasin hoopis kliendile, kes kahjuks ühelegi mu kõnele vastata ei saanud. Kirjutasin siis Matule (kurtsin muret) ning küsisin, et mis ma tegema peaksin. Ise samal ajal itsitades, sest arvan, et kõik majad ümberringi kuulsid, et alarm käib ning nägid murelikku, kuid itsitavat tüdrukut maja ees.

Ootasin umbes 15-20 minutit ning pidasin plaani. Mingi hetk jäi alarm järgi. Mõtlesin, et äkki üks majaelanik rääkis turvafirmaga ning kuidagi läbi süsteemi lülitati alarm välja. Proovisin siis korra uuesti siseneda. Avan ukse ning naisterahva hääl tervitab mind jälle. Kurat! Alarm hakkab jälle oma kriiskava häälega tööle! Vahepeal postiljon sõitis jalgrattaga mööda ning tervitas nagu see ei oleks üldse kahtlane, mis ma seal teen.

Mul oli juba eriti piinlikult naljakas. Kõige tipuks suri mu telefon ära, nii et ma ei saanud ise mitte kellegagi ühendust võtta ning keegi ei saanud mulle ka juhiseid anda. Majja sisse ei julgenud minna, sest alarm oli lihtsalt nii vali, et ma oleks lihtsalt kurdiks jäänud (või vähemalt kurdimaks). Läksin naabrite ukse taha, aga kedagi ei olnud kodus. Ei osanudki midagi targemat teha kui lihtsalt jalgrattaga koju sõita, et saaks telefoni jälle tööle ning teavitada ka klienti sellest. Pool teed itsitasin pihku, sest see kõik oli lihtsalt nii naljakas minu jaoks.

Kodus saatsin tööandjale kirja ning 3 minutit pärast seda helistas ka klient. Tal oli muidugi paha tunne ning ega miskit probleemi sellest ei tulnud, et koju läksin. Homme pean lihtsalt kell 9 tööle minema. Vähemalt ei lähe tunnid raisku!

Kas kellelgi on veel midagi sellist tööga seoses juhtunud?

Naeran kõht kõveras

Pealkiri ütleb kõik.

Rendime saali!

Vaatan siin märkmikust, et tegelikult oktoobri viimase nädala sees ei juhtunudki midagi ülimalt märkimisväärset. Kuigi üks naljakas asi juhtus küll keset ööd. Nimelt nägin mina unes, et ma pean üles ärkama ning äratuskella alarmi kas siis tühistama või kinni panema. Ei mäletagi praegu täpselt, et mis see olla võis. Igatahes käsklus unest oli nii tugev, et ma reaalselt ärkasingi üles ning vajutasin ühte nuppu äratuskella peal (Meil on selline suur masin, mille sisse saad Ipodi panna ja seda ka kuulata). See pani muusika valjult mängima! Selle peale ärkasin ise ka päriselt "üles" ning üritasin siis muusikat vaigistada. Suures segaduses peksin niisama suvalisi nuppe, sest piinlikusega pean tunnistama, et mina ei tea siiamaani, mis nuppe tuleb vajutada, et alarm tööle saada ja maha võtta. Minu suure rahmeldamise (ja muusika) peale oli Matu ka juba ärkvel ning suhteliselt segaduses: "Mayri, mida sa teed?", "Ma pean seda praegu tegema!". Selline oli meie vestlus. Matu igatahes aitas õiget nuppu vajutada ning põõnasime rahulikult edasi. Hommikul saime muidugi hea kõhutäie naerda, mu "reaalsete" unenägude peale!

Nädalavahetuseks otsustasime Matu vanematele Duivenisse külla mina. Kuna me olime viimasel ajal häid retsepte saanud, siis pakkusime, et teeme ise süüa. Menüüs oli kuskus ja Evelin Ilvese suvikõrvitsa-shokolaadikook. Kuskus söödi kõik ära ning kiideti heaks. Kook sai ka kiitust, kuigi mina sellega väga rahul ei olnud. Tuli ta selline kokku surutud ja üldse mitte õhuline nagu ta Pärnus tehes tuli. Kahju.

Õhtul me saime linnas Tommyga kokku ning otsustasime külastada linna ainsat baari. Veetsime mõnusasti aega kuniks baari töötajad otsustasid terve baari ümber tõsta, et ruumi teha "tantsupõranda" jaoks. Tommy teadis rääkida, et nad reaalselt iga õhtu liigutavad kõik lauad ja toolid ümber, tõstavad diivanid nurka, toovad välja pukid ja panevad lauale suitsutoosid. Kõige enam üllataski mind see, et väga paljud suitsetasid sees. See on seadusega keelatud, aga kõik ikka teevad. Ma arvan, et see on väikese koha eripära, sest suuremates linnades küll sees suitsetamine hästi ei pruugi lõppeda. Vähemalt ma loodan, et see nii on. Tommy kohaselt kella 22 paiku pidi muusika valjemaks hakkama minema (ja läks ka) ning umbes 22.30 muudavad nad oma muusika mingi tümpsu vastu (see ka juhtus). Meil oli aeg lahkuda, sest tantsida ja suitsu järgi haiseda me ei tahtnud. Küsisime arve ja oh üllatust, kui 3 jooki olid arvest välja jäetud. 

"Kõndige kiiresti välja ja ärge tagasi vaadake!"

Kuna õhtu oli veel noor, siis sõitsime jalgratastega ainsasse lahti olevasse toidukohta - McDonaldsisse. See oli kõigest 3,6 km-i jalgratta sõidu kaugusel. Jõudsime kohale 5 minutit pärast seda, kui uksed kinni pandi ning meile jäi üle sõita jalgratastega läbi drive-inni. Võtsime siis mõned odavad burgerid (kahjuks Hollandis ei ole ossi- ega rotiburksi) ning jäätisekokteil. Küll aga sõime parkimisplatsil nagu päris ossid enne muiste. Pärast oligi aeg tagasi koju sõita ning kell 12 oligi meie "pidu" läbi.

Järgmine päev sõime mõnusa hommikusöögi värske apelsinimahlaga. Käisime ka linnas korra, kus sain endale uue ägeda salli vaid 2,50 eest. Jessikas vol 2!

Pärast sõime koos veel Matu venna Nielsiga õhtust ning tulime oma koju ära. Järgmine päev oli meil suur treeningsaal renditud, kus siis kaks tantsuentusiasti saaks oma peotantse harjutada. Läksime ja tantsisimegi Matuga terve tunni. Vaatasime end peeglist, harjutasime samme, naersime niisama. Peakski nüüd varsti uuesti seda tegema!

Hakkasin õhtul ka asju pakkima oma nädalase Hispaania tripi jaoks. Nimelt oli esmaspäev mul jõle tihe, ning ei tahtnud päris öösel ka pakkida. Esmaspäeval olin tööl 6 tundi, sest olin asendajaks ka. Kuna Nijmegenis avati uus Itaalia söögikoht nimega Popolare, siis tahtsime Matuga selle kohe ära ka proovida. Läksimegi kohale ning kohe anti kätte Nexuse tabletid (tahvelarvuti, et ei oleks segadust, et mis tablette me seal sõime) ning seletati ära, kuidas neid kasutada. Geniaalne innovatiivne lahendus! Nimelt ei tule keegi "valel" ajal su laua juurde seisma ning küsima, et kas te olete juba jõudmud valida? Mis te juua sooviksite? Hollandis kusjuures kui su klaas hakkab tühjaks saama, siis juba tullakse uut jooki küsima ning ei ole viisakas ainult ühe joogiga piirduda. Igatahes, istud lauda maha ja saad rahulikult oma tableti peal valida jooki ja sööki. Pärast "saada" vajutamist on jook laua peal 1 minutiga! Samuti söök tuli ülikiirelt ning oli ka väga maitsev (sõime mõlemad pitsat). Tellisin suures vaimustuses ka kirsi-juustukoogi ja ma pean ütlema, et see oli üks parimaid juustukooke, mis ma eales olen söönud! Maksma minnes skännitakse su QR kood tableti seest ning saadki ära maksta. Minu arust täiega hea süsteem!

Pärast söömist läksime veel tantsima. Natuke raske oli, sest kõht oli just täis saanud, aga hullult eksperdi tunne oli ka, sest olime ju eelmine päev tund aega harjutanud! :)

Järgmine päev oligi minu Hispaaniasse sõidu päev. Hommikul muidugi pidin veel töötama ning jõudsin koju pool tundi ennem rongi peale minekut. Lendasin Maastrichtist, mis tähendas, 2,5 tunnist rongisõitu. Muidugi jäi rong hiljaks, mis korraks andis närvikõdi, sest lõpuks jäi mul ainult pool tundi lennujaamas ennem pardale minekut. Kuna lennujaam oli väike, siis tegelikult oli see täielikult piisav. Turvatöötaja rääkis minuga Maastrichti hollandi keele aksendis, millest oli üliraske aru saada!

Lennukis juhtus üks väga õudne asi! (Emme, sa ei pea seda kohta lugema!) Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma ei olnud korralikku lõunat söönud või selles, et ma istusin küljega lennu suunas, et natuke magada, aga igatahes mul hakkas ühtäkki ilgelt halb. Tundsin, et hakkan ära minestama. Õnneks stjuuardess oli kohe minu kõrval ning ütlesin talle, et mul on halb olla. Ta tõi mulle paberkotikese igaksjuhuks ning topsi vett. Ma kuulsin kuskil kaugelt summutatud häält, aga aru ei saanud, mis see ütles. Samuti oli mul korraga väga kuum ja külm olla ning tundsin kuidas olen higine. Tahtsin võtta juua, aga käsi lihtsalt ei jõudnud end tõsta. Hirmus oli ka see, et terve rea peale (6 istet) olin ma ainuke, kes selles reas istus. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning ootasin, et see läbi saaks. Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi seal hingasin, aga ükshetk hakkas parem ning teine hetk oli kõik läbi. Jõin vett ja tellisin lennukist sarvesaiakese söögiks. Pärast kahte tundi maandus lennuk Barcelona Girona lennujaamas. AEGEE Agorast ja Barcelona ajast juba järgmine kord!

Tablet millega tellida

Matu sööb pitsat