New York - kõht kõveras

Päeva algus ilmselgelt venis. Lõpuks jõudsime Manhattanile umbes kella 12 paiku. Esimese asjana tahtsime minna Rockefeller keskuse otsa, mida kutsutakse ka "Top of the Rock". Õnneks järjekorrad polnud üldse pikad ning saime sujuvalt sisse.

Rockefeller Center ehitati aastatel 1930-1939. Kui Empire State Buildingu ehitamine võttis vaid 11 kuud, siis seda ehitati aastaid. Selleks on ka lihtne põhjus - Rockefeller Center ei ole ainult pilvelõhkuja, vaid hoonete kompleks. Nimelt ehitati 14 hoonet nagu näiteks pilvelõhkuja, Ameerika panga hoone, General Electricu hooned, meediakeskus jne. Samuti võib ehitusaastatest järeldada, et see pakkus Suure Depressiooni ajal tööd kümnetele tuhandetele inimestele.

Väga ajalooliseks on saanud ka fotod, kus ehitajad istuvad kõrgel õhus tala peal ning söövad lõunat. On erinevaid teooriaid, et see foto oli lavastatud meedia tähelepanu eesmärgil, kuid mis iganes põhjus neil ei olnud, see foto on ütlemata lahe!

Allikas: Google

Tipus päike paistis ning oli hea soe. Tsillisime seal natuke ringi ning tegime mõned pildid.

Panoraam

Kuna kivi otsas oli tasuta internet ning pehmed diivanid, siis istusime maha ning pidasime plaani, et mis me veel võiks teha. Otsustasime siis kõigepealt lõunat süüa ning siis niisama ringi jalutada. Käisime ühes mõnusas kohas lõunat söömas (Pret-a-pret), kus seina peal olid ägedad pildid. Nagu näha, siis oli toiduaineid väga vahvalt ära kasutatud. Näiteks saiast tehtud kingakesed või siis spagette kasutatud kui lõnga.

Suvaline mees vaatas mulle kaamerasse

Kuskil Avenue of the Americas ja Broadway juures oli Ameerika Panga hoone, mille kõrval oli üks teine hoone. Ning selle teise hoone peal oli jooksev Ameerika võlg. Iga sekundiga kasvas see umbes 10 000 dollari võrra. Matu teadis öelda, et just nii palju numbreid teevad triljoni. Igatahes räige võlg!

Sattusime ka Toys"R"us mänguasja poodi. Enam ei olnud üldse üllatav, et see mitmekorruseline oli või et igale teemale oli oma sektsioon. Hakkas isegi natuke kahju, et ma millegi räige fänn ei ole, sest siis oleks ma saanud end ogaraks osta.

Minioniga teeks ikka pilti ju!

Lahedaks tegi selle poe nö mänguasjade eksponeerijad. Need oli siis mikrofonidega inimesed, kes promosid mingit teatud mänguasja ning näitasid, kuidas see töötas. Päris ägedaid asju näitasid seal.

Sõber Mihkli auks tegime ka Star Warsi sektsioonis pilti. Osta ei osanud sealt kahjuks midagi. Sorri!

Kaugelt paistis selline

Matu peab veel harjutama

Edasi läksime New Yorgi rongijaama - Grand Central Stationi. See jaam on nii võimas, et seal isegi tehakse mitmetunniseid tuure. Nõustun - jaam oli väga võimas! Samuti on seda ka väga mitmetes filmides/seriaalides kasutatud. Muidugi oli seal ka Apple'i pood, kus me siis jällegi saime rahulikult internetti kasutada.

Ilgelt palju rahvast

Edasi läksime sellisesse kaubamajja nagu Century 21. Esimese giidi kohaselt pidi see odav olema. Sisse minnes tundus küll nagu Tallinna Kaubamaja ning ei paistnud kõige odavam. Küll aga oli meie imestus suur, kui me hindu vaatasime - kõik oligi tegelt väga odav! Selle kaubamaja point on selles, et nad müüvad disainerite asju (Hugo Boss, Calvin Klein jne) umbes 60% soodsamalt. Pean veel ütlema, et see kaubamaja on 5-6 korrust! Vaatasime natuke ringi ning teadsime kohe kindlasti, et siia me veel tagasi tuleme!

Kuna kell oli juba palju, siis läksime üle tee asuvasse Starbucksi, et nende internetti jällegi kasutada. Nimelt pidime kokku saama viimast korda Andrewiga ning see vajas veel korraldamist, et kus me täpselt kokku saame. Samuti valisime Matuga koha, kus saaksime õhtust süüa. Kuna asjaajamist internetis oli, siis otsustasime osta oma elu esimese joogi Starbucksist. Õnneks ei ostnud me kohvi, vaid Chai teed. Ning need, kes on Starbucksi hullud ning hinnad huvitavad, siis New Yorgis olid kõik joogid sama kallid kui Euroopas olen näinud. 

Starbucksi süütus lännu

Otsustasime Matuga süüa Mehhiko toitu kohas nimega Chipotle. Nimelt olin eelmine õhtu kedagi metroos näinud selle koha kotikesega ning kuidas veel häid söögikohti leida, kui mitte selle järgi, et mida kohalikud söövad? Tuli välja, et Chipotle on tegelikult nö kiirtoidukett, sest toit pandi sulle kohe kokku. Õnneks oli see väga maitsev ning üpris tervislik ka.

Andrewiga pidime kell 9 kokku saama W4 streeti metroo nurga peal. Plaan oli Greenwichi külas paar õlut juua ning mõnusalt aega veeta. Kuna me Matuga jõudsime 20 mintsa varem kohale, siis jalutasime niisama ringi ning uurisime, et kas kuskil on mingi äge baar. Lõpuks viimased 10 minutit olime ühes pangas soojas, selles automaatide ruumis. Mõtlesime küll, et äkki paistame kahtlased, aga tegime head petukat sellega, et teesklesime, et otsime rahakotti kotist ja arutame, et kui palju raha võtta jne. Ilged näitlejad oleme!

Andrew jõudis täpselt õigel ajal ning otsustasime "koomikute" rajooni kõndida. Leidsime esimese stand-up komöödia baari ning ma kõndisin rõõmsal meelel sisse. Silmapilkselt on mul kannul suur-suur mustanahaline turva (nagu ikka räigelt suur) ning ütleb, et show on kohe läbi. Mis show? Aaaaaa - neil oli jah parajasti käimas seal juba stand-up ning kedagi enam sisse ei lastud. Uurisime, et millal siis järgmine on ning kaalusime tagasi tulemist. Järgmisel tänaval leidsime komöödia keldri (Comedy Cellar), mis pidi olema mitme kuulsa koomiku alguskohaks. Uurisime ka sealt, et millal neil uus show tuleb ning otsustasime end siis kirja panna. Ootama pidime kõigest poolteist tundi.

Õnneks keldri kohal on baar, kuhu me ka läksime. Saime endale teenindajaks täiega ägeda mustanahalise geist noormehe. Viskasime temaga ikka täiega nalja ning kuna ta oli nii lahe, siis sai ta ka väga helde jootraha. Kuna Matul oli sünna tulemas, siis Andrew oli talle M&M'si poest komme toonud ning kõige tipuks tasus ta ka meie jookide eest arve.

Baaris oli veel see äge asi, et lauad olid kaetud nö tahvlivärviga, mis tähendas, et sa said vabalt laua peale joonistada. Siinkohal esitlen Teile oma kahte kunstiteost, mis kahvatusid muidugi Andrew oskuste kõrval.

Palm ja elevant - minu leivanumbrid

Pilet keldrisse oli 14$ + igaüks pidi tellima vähemalt 2 või 3 jooki. Ehk siis kokkuvõttes oli see üpris kallis lõbu. Kuna New Yorki ei satu iga päev, siis mulle oli see täiesti ok. Eriti veel arvesse võttes, et Andrew maksis kõik eelmised joogid. Mulle oli see esimene kogemus näha päris stand-up komöödiat. Meile tegid nalja inimesed, kes on kirjutajad sellistele showdele nagu Louie CK, Letterman show, Comedy Central jne. Ma pean ütlema, et see kõik oli oma raha väärt. See oli lihtsalt nii naljakas! Ma ei mäleta ühtegi nalja väga täpselt, aga tean, et naersin ikka kordades kõht kõveras! Kuna show ajal pilti ei tohtinud teha, siis tegin pärast kiiruga ikka ühe pildi lavast. Ei tea, kas üldse midagi aru saada on? Lava oli ainult ühe sammu kõrgusel ning taustaks punane telliskivi sein.

Komöödia kelder

Koju saamisega oli veel see tüütu asi, et ristmikul ennem meie tänavat patrullis iga õhtu politsei. Hakkasime punasega üle tee minema, sest ühtegi autot ei olnud. Politseile see muidugi ei meeldinud ning pani hoiatuseks vilkurid tööle. Eks me siis seisime seal külmas tühja tänava ääres ning ootasime oma rohelist.

Koju jõudsime nägu naerul ning väsinutena umbes kell pool 3 öösel.

New York - teistmoodi uksed

Kaks hommikut järjest olime varakult ärganud ning seetõttu otsustasime end neljapäeva hommikul välja magada. Ärkasime umbes kella 10 ajal ning läksime pesema. Kuna meie ööbimiskohas elas ka teisi inimesi, siis palusin Matul ukse kinni tõmmata. Kes teab, äkki keegi läheb sisse (uks muidu vajus pärani lahti) ning võtab midagi ära. Olukorra täpsemaks selgituseks pean veel ütlema, et Matul oli kaasas aluspesu ja rätik ning minul oli kaasas rätik ning seljas mu talvemantel hommikumantli asenduseks.

Hakkan mina siis tagasi tuppa minema, keeran seda toredat nupukest ning uks on lukus! Kolm korda võid arvata, kus võti oli!? Õige - teisel pool lukus ust! Koputasime kõik teised uksed läbi, aga kedagi ei olnud kodus. Läksime siis kõrval korteri ukse taha, et äkki saab helistada omanikule. Ukse peal oli "klassikaline" afro-ameerika naine - suur, õige suhtumise ning aktsendiga. Naine helistaski siis omanikule, kes vastu ei võtnud. Õnneks oli tal ka tema venna number, kuid ega sealt midagi asjalikku ka ei tulnud.

Istusime siis köögis ning pidasime plaani. Kuna filmidest oleme ju kõik näinud, kuidas juukseklambriga Ameerikamaa uksed kõik lahti tulevad, siis hakkasime köögikappidest juukseklambrit otsima. Natuke liiga optimistlik lootus, aga parem kui mitte midagi. Esimesest sahtlist juba leidsime 3 võtit - äkki on üks ka meie ukse oma? Proovisin neid võtmeid, kuid ükski ei keeranud. Üks läks õige hästi sisse, aga midagi väga ei juhtunud, kuni ühtäkki - uks läks lahti! Ilma keeramata täiesti iseenesest!?! Rõõm oli muidugi suur! Viisin võtmed tagasi kööki ning läksin riidesse panema. Matu jäi kööki edasi otsima erinevaid vahendeid ukse avamiseks. Kuna ma liiga õel ka ei tahtnud olla, siis mõnekümne sekundi möödudes hüüdsin kelmikalt: "Matu, tuled ka riidesse panema või ei?" Matu üllatus oli suur, et kuidas ma ukse lahti sain. Jäin oma võluväe teooria juurde! 

Sellest loost õpime, et alati võta võti kaasa ning õpi selgeks kuidas ukse lukk töötab!

New York - Juhuslik dändi

Pärast Central Parki pidime külastama Metropolitan Museum of Art'i ehk lühidalt MET'i. Andrew pidi ka meiega ühinema sellel kultuursel ettevõtmisel. Kuna MET oli teispool parki, siis pidime jalad päris kiiresti tööle panema. Muidugi ei saanud me muuseumisse minna tühjade kõhtudega, mis tähendas väikest hot-dogi peatust. Ma olin päris pettunud - sai oli kuiv, hind oli krõbe (sest mees tõmbas meid tillist) ning sinep ei olnud üldse mahe (suu põles hullusti!). Õnneks leidsime muuseumi kergelt, sest seda ei ole võimalik mitte näha. Imelikul kombel sisenesime hoopis külje uksest ning imestasime, et kuidas üldse järjekorda ei ole. Õnneks Andrew leidis meid üles ning muuseumi nautlemine saigi alati.

MET on nii suur! Ma mäletan, et Louvre oli ka päris suur, aga no MET ikka võttis aju kärssama. Alustasime ilgelt vanade asjadega ning õigepea saime aru, et peame ikka valiku tegema, sest siin on liiga palju kunsti. Naljakas oli Andrew puhul see, et ta üldse ei saanud aru, et miks kõik need potikesed ja sõlekesed ja muud ennemuistsed asjad olulised on ja üldse, kes neid vaadata tahab. Samas ei saa seda talle pahaks panna, sest neil Austraalias ei ole nii ennemuistsete asjade muuseumeid (vist).

Käisime veel mõnes galeriis, kuid üsna varakult saime aru, et kõik see kunst käib meile üle jõu. Me kõik lihtsalt väsisime ära! Tegime väikese kohvi peatuse kohvikus ning maksime muidugi hingehinda. Õigepea olime ka oma külastusega lõpetanud.

Puhkan jalga

Muidu kuulsatest asjadest nägin ma Van Goghi "Autoportreed" ja palju Picassot. Suureks üllatuseks ka Rodini "Mõtlejat", mis on imepisike skulptuur!

Picasso

Ilgelt lahe maal täppidest

Imepisike Mõtleja

Pärast väsitavat kunstielamust sõitsime bussiga tagasi Plaza hotelli juurde, et siis ikka korraliku moodsa inimesena ära käia ka Apple'i poes. Issakene, kui suur pood ja kui palju rahvast! Tegelikult olen ma väga tänulik Apple'i poele, sest Andrew sai oma telefoni laadida ning meie saime uute tabletitega tutvuda ehk tegelikult kasutasime internetti, et uurida, kas midagi põnevat toimub. Matthijs leidiski teatrietenduse "I am Dandy", mis pidi tasuta olema. Sinna me teele asusimegi!

Matu "tutvub" tootega

Kuna me ei teadnud, kaua teater kestab, siis mõtlesime teepealt jälle ühe snäki haarata. Otsustasime McDonaldsi kasuks kahel põhjusel: (1) McDonaldsi kõik burgerid peaksid üle maailma ühtemoodi maitsema, me pidime ju proovima ning (2) nad pidid müüma parimaid friikaid New Yorgis. Pean ütlema, et juustuburger maitses hästi ja isegi palju paremini kui Hollandis ning friikad olid ka head. McDonaldsi uksel oli ka hea silt:

Ära siit röövi!

Jõudsime ilusti õigel ajal oma "teatri" kohta, milleks oli Fashion Institute of Technology. Tuli välja, et meie oodatud teater, ei ole üldse teater vaid hoopis paneeldiskussioon ühe uue raamatu "I am Dandy" teemadel. Eeem.. mis me teeme? Kuna õues oli külm siis otsustasime siiski jääda ning end harida teemal, milles me end kunagi varem pole harinud. Üks asi, mille me teada saime oli see, et need kes on dändid, ei pea end ise dändideks! Kes ei tea, siis dändi on meesterahvas, kes vägagi hoolitseb enda eest ning pöörab tähelepanu väga väikestele detailidele. 

Raamatukaas. Allikas: Google

Ruum oli ilusaid inimesi täis ning panelistid olid ka oma ala eksperdid. Päris põnev kuulamine oli ning mul oli hea meel, et olime otsustanud jääda. Diskussioon kestis kokku umbes 1,5 tundi.

Kell oli palju ning meil kõhud tühjad. Otsustasime üle tee asuvas isetehtud burgerite kohas süüa. Oli päris hea! Esimest korda kogesime ka kohta, kus sai tasuta oma joogitopsi täita. Pärast poole topsi Sprite'i joomist oli mul juba paha olla. Ei tea mis inimesed need on, kes jõuavad mitu topsitäit ära juua?

Keha kinnitatud otsustasime võtta selle tasuta praamikese Staten Islandile. Mitmed veebilehed ning paljud inimesed seda soovitasid, sest sealt näeb Statue of Liberty't ja linnasiluetti ning kuna kell oli alles vähe, siis võtsime selle retke ette. Ilmselgelt olime meie rumalad, et sellise asja pimedas ette võtsime, sest see oli täielik läbikukkumine! Esiteks kell oli 9 õhtul, mis tähendas, et praam oli täis väsinud inimesi, kes läksid koju. Meie sinna pilti üldse ei sobinud. Teiseks oli õues kottpime ning praamis valge, mis tähendas, et me ei näinud mitte midagi! Õue ka ei saanud minna ning nii me siis istusimegi pool tundi sinna ja pool tundi tagasi kõledas praamis. Olime kõik suht tujust ära, kuid üritasime rõõmsat nooti hoida ning kogu situatsiooni üle nalja visata (vähemalt mina üritasin). Kuna päev oli olnud pikk, siis pärast praamisõitu läksimegi kõik oma kodudesse. Õnneks pidime veel järgmine päev kohtuma! :)

New York - Central Park

Ärkasime hommikul jälle varakult, sest kell 10 oli meil plaanis 2-tunnine Central Pargi tuur. Mõtlesime küll, et huvitav, millest meile ühe pargi kohta kaks tundi räägitakse, aga pean ütlema, et minu jaoks oli see võibolla üks lahedamatest asjadest, mida me teha otsustasime.

Lahkusime kodust jälle kella 9 ajal hommikul, et siis kell 10 olla Central Pargi kagu poolses nurgas. Ilmselgelt ei osanud me vahemaad hinnata ning sinna jõudmine võttis palju kauem aega. See aga tähendas, et me pidime niipea jooksma hakkama kui metroost välja saime. Kuna mulle täiega meeldivad sellised inimeste vahelised jooksmised, siis ma ei pannud seda pahaks. Lihtsalt lootsin, et me tuurist maha ei jää. Õnneks rääkis meie giid umbes 20 minutit kohapeal ning meie 5-minutiline hilinemine ei olnud üldse hull.

Giid oli täiega äge umbes 32-aastane mees, hipster prillide ja 3-päevase habemega. Ta rääkis täpselt nii nagu mina oleksin rääkinud. Ta oskas täiega hästi lugusid rääkida ning õigeid asju rõhutada. Kokkuvõttes, ta oli ütlemata lahe! See kõik (et ta ise lahe ja oskas lugusid rääkida) panigi mind seda tuuri nautima. Arvatavasti ei ole üllatuseks, et mulle täiega meeldivad erinevad huvitavad faktid, kuidas asjad on tekkinud ja arenenud. Ei pea olema geenius, et ära arvata, et see giid pakkus nii palju huvitavat informatsiooni, et ma olin pidevas õnne-pilves, sest kõik oli lihtsalt nii hariv. Aga aitab nüüd sissejuhatusest ja asume siis asjade kallale, et mis ma siis teada sain?

Plaza hotell asub kohe Central Pargi kagu nurgas (5nda avenüü ja 59nda tänava nurgal). Ehitati see umbes sajand tagasi ning juba siis oli ühe öö hind seal väga-väga kallis. Korruseid on tal 19 ning tol ajal peeti seda pilvelõhkujaks. Fuajee kujundus on täpselt samasugune nagu 100 aastat tagasi!

Samuti said Plaza eest alguse New Yorgi kuulsad kollased taksod. Nimelt kui tulid ilma "hobusteta kaarikud", siis alguses muidugi olid rikastel inimestel oma "hobuseta kaarik" ning nad said sellega ringi sõita. Kuna tegu oli nii uudse asjaga, siis muidugi tahtsid tavalised inimesed ka sellest osa saada. Selleks, et aru saada, milline kaarik on kellegi oma ning milline on vaba, leidsid kaarikute omanikud lahenduse - nad värvivad vabad kaarikud need kollaseks! Plaza eest lahkuski esimene kollane hobuseta kaarik ehk auto ning New Yorgi kuulus kollane takso oli loodud.

Samuti on Plaza hotell kuulus ka mitmetest erinevatest filmidest ning eriti just "Shermani sviit". Näiteks "Üksinda kodus 2", kus Kevin on üksinda New Yorgis. Siis ta ööbib just Shermani sviidis, mis siis lõpuks selle toreda mänguasjapoe omaniku Duncani poolt kinni makstakse. Shermani sviiti mainitakse mitu korda filmis "American Hustle" (mis see eesti keeles oli? Ameerika Afäär?). Esimest korda kasutas Plaza hotelli enda filmis "North by Northwest" (1959) Alfred Hitchcock. Samuti on mitmetes New Yorgis toimuvates teleseriaalides viiteid Plazale - 2 Broke Girls, Sex and the City jne. Ehk siis väga põneva ajalooga hotell!

Plaza hotell

Central Park loodi selleks, et inimene saaks tulla linnamürast eemale. Alguses ta nimi ei olnud üldse "Keskmine park", sest ta ei olnud üldse keskel. Linn asus lõunas (seal kus Wall St jms) ning park oli põhjas. Kui mõelda, et see on väga looduslik koht, siis tegelikult ta seda ei ole ehk siis see park on täielikult inimese kätetöö! Looduslikult ei kasvanud seal puud vaid tegemist oli põllumaadega. Giidi jutluste järgi on see park kui organism, mille eest tuleb hoolt kanda. Kõik puud on sinna istutatud ükshaaval (seetõttu võttis pargi loomine ka mitu aastat aega) ning pargis käivad koguaeg heakorra tööd. Pargi loomisel tuli päris palju aluskivimit (bedrock) lõhkuda, sest kogu Manhattan asub ühe väga-väga tugeva kivimi peal. Tänu sellele kivimile saab New York ka endale selliseid pilvelõhkujaid lubada. Terve park on inimestele avatud, välja arvatud üks ala, mis on väga paljude lindude pesitsemise kohaks. Pidavat seal ka väga haruldasi linde olema.

Pargil on ka oma organisatsioon, millele saab teha annetusi. Hetkel ei tasu pargile annetusi teha, sest just hiljuti annetas keegi mees pargile 12 miljonit dollarit. Vast saavad nad sellega nüüd mõnda aega hakkama. Kui sa annetad pargile vähemalt 100 000 dollarit, siis sa saad endale ühe pingi. Pingile pannakse ka silt, et kelle pingiga tegemist on. Paljud pingid on pühendatud kellegi mälestuseks. Õnneks leidub ka loomingulisi inimesi, kus pingil saab istuda vaid siis kui räägid võõraga juttu või kallistad kedagi või teed kõhulihaseid.

Marge pink

Kui sa aga annetad pargile miljon dollarit, siis sa saad võimaluse nimetada üks pargi osa enda tahtmise järgi. See, et ühe osa nimi on "Strawberry Fields" ei ole juhus. Nimelt on tegu Yoko Ono annetusega ning John Lennoni mälestuseks on siis see osa pargist (2,5 aakrit ehk 10 000 ruutmeetrit), mis asus tema elukohast üle tee maasikaväljadeks nimetatud. John Lennoni teema juurde tulen ma veel tagasi.

Pargi disainer oli maastikuarhitekt Frederick Law Olmsted, kes ei olnud varem elus ühtegi parki disaininud. Pärast Central Pargi edu, oli ta kõige populaarsem pargi tegija üldse ning üle kogu USA on mitmed kuulsad pargid just tema poolt tehtud.

Pargis on 33 silda, mis kõik on loodud erinevate arhitektide poolt. See on näiteks sild, kuhu minnakse abielludes, et pilti teha. Ja üleüldse on mõned sillad seal päris kuulsad ning mitmetes filmides muidugi kasutatud.

Abiellujate sild

• Pargist läheb läbi 4 autoteed. Küll aga on need madalamad kui park ning inimeste müra keskel väga palju auto müra ei tohiks kuulda.
• Pargis on ka loomaaed ning Donald Trumpi uisuväli.
• Pargis on ka karusell, mis on samuti kuulus erinevatest filmidest.
• Kuigi park on mõeldud linnamelust eemale saamiseks ja orientatsiooni eksitamiseks, siis päris ära eksida ei ole võimalik, sest paljude tänavalaternate küljes on silt, mis näitab, mis tänava juures parajasti ollakse.
• Vanasti oli töölisklass alllinnas ning parki tulemise pidid nad pikalt ette planeerima. Oli ju vaja hobusega tulla ning võttis see aega mitu tundi, et kohale jõuda. Paljudele töölisklassi peredele oli see liiga suur väljaminek.
• Kuna töölisklass oli alllinnas, siis jõukad kolisid pargi äärde. Sellest ka kuulus ja kallis "Upper East Side". Tervet kogu parki ümbritsevad umbes sajand tagasi ehitatud kallid elamud.
• Kui elamine läks kallimaks (19ndal sajandil), siis inimesed avastasid, et pargis saab tasuta elada. Ehitasid nad oma hütid püsti ning iga laupäev politsei põletas need maha, et mitte innustada sellist tegevust.
• Mingi hetk ei olnud park nö kellegi oma (ehk keegi ei võtnud vastutust?) ning kuritegevus hakkas vohama. Park oli räämas ning õhtusel ajal väga ohtlik. Kuna New York ei saanud väga hakkama, siis parki toetas rahaliselt ka USA valitsus. Park sai korda ning tänapäeval on seal isegi oma politseiüksus, sest noh, see park on nii suur lihtsalt!

Jõudes tagasi John Lennoni teema juurde.

Nimelt on läänepoolses ääres elamu nimega "Dakota". Kui seda hoonet ehitati, siis selle ümber laiutas tühjus ning põllumaad. Reklaamiti seda kui "nädalavahetuse eemalesaamine". Kuna see oli nii kõrgel põhjas võrreldes ülejäänud linnaga, siis inimesed viskasid nalja, et see on nii kaugel nagu "North-Dakota". Omanikul oli huumorisoont ning ta nimetaski oma elamu Dakotaks. Hoone on kirjas ühistuna ehk siis nii palju kui sellel on elanikke, on sellel ka nö omanikke.

Dakota - pildi pealt näha kui üksik ta oli. Samuti pool giidi.

Selleks, et sinna elama saada, pead sa kõikidele seal majas meeldima. Üldiselt muusikuid ei taheta, sest nad ju teevad lärmi. Küll aga elab seal U2'st tuntud Bono. Tema sai sinna puhtalt sellepärast, et ta on ju "humanitaar", ehk siis võitleb vaesuse ja ma ei tea mille vastu.

70ndatel kolisid sinna majja ka John Lennon ja Yoko Ono. Sisse said nad oma "maailmarahu" levitamisega, mitte muusikutena. Neil peaks isegi kaks korterit selles majas olema ja Yoko Ono vist elab endiselt seal. Kahjuks sai selles majas elamine John Lennonile saatuslikuks. Nimelt selle maja sissepääsul (pildil seal kangi all) sai ta 8. detsembril 1980 endale 5 kuuli selga . Tema tapja oli päeval varasemalt talt autogrammi küsinud, sest ta lõi põnnama (või oli liiga palju inimesi ümber?). Rahunemiseks läks ta karuselli kõrvale pingile istuma. Inimesed märkasid seda kahtlast meest, kes nende lapsi vaatas ning mõtlesid, kas kutsuda politsei või mitte. Kahjuks otsustasid nad politseid mitte kutsuda. Tapja kogus julgust ning pea kell 11 õhtul läks ja mõrvas John Lennoni. Seejärel jäi ta äärekivile istuma ning politseid ootama. Tänase päevani on ta vanglas ning keeldub tingimisi vabastamisest.

Aasta pärast John Lennoni surma andis Yoko Ono välja plaadi "Season of Glass", mille albumikaanel on John Lennoni verised prillid. Suhteliselt õudne, aga samas väga võimas sümbol!

Dakota ees üle tee ongi "Strawberry fields" John Lennoni laulu järgi. Samuti on seal mosaiik "Imagine", mis on vaikuse koht, kuhu sünnipäeval ja 8. detsembril inimesed kogunevad laule laulma. Giidi jutu järgi pidi see mosaiik ka üks kõige rohkem pildistatud kohti New Yorgis olema.

Kujuta ette!

Sellise tooniga lõppeski meie tuur. Ei olnud just kõige lõbusam, aga mis teha, kui selliseid hulle maailmas on. Kui tekkis huvi, siis Wikipediast saab alati juurde lugeda Central Pargi või John Lennoni või Plaza jne kohta. Kuna see postitus on juba päris pikk, siis ülejäänud päevast kirjutan eraldi postituses.

Et postitus ei lõppeks nii süngelt, siis siin on ilus pilt New Yorgi siluetist vaadatuna pargist. Loodan, et leevendab süngust!

Panoraam

Teine väike video

New York - kus mu metroo kaart on?

Kuna eelmisel päeval läksime magama juba kell 9 õhtul, siis hommikul kell 7 olid meil silmad lahti. Püsisime veel natuke teki all soojas, kuid siiski ärevusega ärkasime ülesse. Algamas oli ju meie päris New Yorgi elamus!

Hommikusöögiks sõime banaane (täiega maitsvad) ning eelmine õhtu ostetud jogurtit. Üritasime naturaalse variandi valida, kuid siiski sõime räiget keemiat. Õudne!

Kell 9 astusime kodust välja, et võtta rong/metroo J Manhattani suunas. Mulle täiega meeldis hommikuti metrood võtta ning vaadata, kuidas inimesed tööle lähevad, mis neil seljas on, mida nad teevad ja salamisi mõelda, et mis tööd nad küll teevad.

Hommikutee

Kell 10 pidi meil 6-tunnine Downtown tuur algama. Kuna metroo peatus oli kogunemise kohast ületee, siis jõudsime kohale 20 minutit varem. Võtsime kohe tänavaputkast kohvi/tee (kokku 3 dollarit), sest niiiii külm oli! Õnneks tuuri juht soovitas Washingtoni muuseumisse sooja minna.

Siin algas tuur ja ühtlasi ka Ameerika

Tuuri käigus nägime selliseid kohti nagu Wall St, Trinity Church, Hudsoni jõge, kaksiktornide kohta, Little Italy, Chinatown, SoHo, Eastside Village, Greenwich Village, Highline jne.

Teada saime päris palju huvitavat. Näiteks (mis praegu meelde tuleb):

- Räppari Jay-Z nimi tuleb sellest, et ta elas Brooklynis ning tema kodukoha rongid oli J ja Z.

- Wall Streeti nimi tuleb sellest, et kui hollandlased New Amsterdami lõid, siis nad ehitasid seina, et kohalikud nende linna ei saaks tulla. Kahjuks ei olnud sein täielik ning kohalikud said sellest lihtsalt ümber kõndida.

- Üldse kõik tänavanimed Downtownis on väga "otsekohesed" nagu hollandlastele kombeks. Canal st - sest seal oli kunagi kanal. Pearl st - sest seal oli kunagi jõeäär ning austrid, kust sai pärle jne.

- Eastside Village's elab palju kuulsuseid (näiteks Sarah Jessica Parker). 

Tükike Berliini müüri

Tere tulemast Hiinalinna!

Chinatown ehk maakeeli Hiinalinn on tõeline kogukond. Seal elab peaaegu 200 000 hiinlast ning kõik tänavanimed on kakskeelsed. Vahesnäkina sõime dumplinguid (ehk pelmeene?) - 5 tükki sai 1 dollari eest. Täiega maitsvad olid.

Hiina dumpling

Veel nägime tuuri käigus seda, kus John Lennon kõigepealt elas. Siis nägime ka maja, mis on "Sõprade" maja.

Sõprade maja

Nägime ka kohta, kus algas New Yorgi gei-liikumine 60ndatel. Selle puhuks on ka kaks kuju üksteise kõrval.

Gei-liikumise auks

Vahepeal lõunat süües saime ühe teise tuuritajaga tuttavaks. Nimelt oli Andrew New Yorki lennanud tööintervjuu jaoks. Uhke värk, sest ta oli sinna ettevõtte rahadega lennutatud. Kahjuks ta tööd ei saanud ning oli teve päeva natuke löödud. Igatahes, sõime me koos lõunat ning tuuri lõppedes otsustasime veel koos hängida. Olime enda tuuriks valinud "Free walking touri", mis tähendas, et saime südametunnistuse järgi tuuri juhile maksta.

Kuna me ei olnud veel midagi näinud siis otsustasime Times Square'ile minna, milleks pidime me metroo võtma. "Kus mu metroo kaart on?" ehk olin oma kalli kaardi ära kaotanud. Matu ei unusta vist kunagi mu jahmunud nägu, sest noh mina ei kaota tavaliselt asju ära. Tema kaotab! Ostsin siis raske südamega uue, sest metroo kaardita oleks palju kallimaks läinud!

Times Square-le ei olnud väga raske jõude. Oh, kuidas seal oli vilkuvaid reklaame. Kauaks me sinna ei jäänud, sest seal ei olnud väga midagi teha. Muidu uurisime ka Broadway ja off-Broadway pileteid, aga ei raatsinud ühtegi osta.

Times Square

Pärast seda me muidugi sammusime M&M'si poodi. See on ikka meeletu! 3 korrust ning sealt saab kõike mõeldavat lisaks kommidele osta! On sul vaja salatikaussi? Või rätikuid? Või mõõtmislusikat? Kõike saab magusa hinna ja M&Msi logoga! Meie ostsime muidugi komme! Neil sai valida kümnete värvide ja ka erinevate maitsete vahel. Selles mõttes, et kas tume shokolaad, või piima või mandel või maapähkel jne. Kuna minu teada Euroopas müüakse ainult maapähklite oma, siis ostsime mandlitega. Lõppude lõpuks olid need ka mu lemmikud!

Natuke komme

Veel komme

Rahul saagiga

Kusjuures hind ei olnudki nii soodne, kui ma oleks oodanud. Nael (0,45 kg) oli 12$, mis on siis umbes 9 eurot. Ehk siis väga palju me neid komme ilmselgelt ei raatsinud osta. Ja kui keegi imestab, et oi nii palju komme! Siis need on ainult kaks pilti! Seal oli igal korrusel neid seinasid! Ikka täiega!

Pärast läksime kolmekesi õhtust sööma. Valisime mingi suvaka hiinaka ning oli päris hea. Kuna Andrew'i ajutine kodu oli vaid paar tänavat kaugemal, siis läksime sinna natukeseks sooja, et mõelda, mis edasi teha. Kuna tema oli juba peamised turistikad ära teinud, siis teekond jätkus meil ilma temata. Nimelt otsustasime minna Empire State Buildingu otsa, et öist vaadet näha. Inimesi oli oodatust vähem ning saime üpris kiiresti üles. Muidugi oli seal ka muuseum, kus me natuke aega veetsime ning lugesime/vaatasime, kuidas sellist ühte esimest pilvelõhkujat ehitati.

Vaade põhja

Vaade lõunasse

Kuigi ma kartsin, et seal tipus on räigelt külm, siis suureks üllatuseks oli seal rahulik ja vaikne. Vaade oli muidugi 360 kraadi ja nii ilus. Need tuled paistsid ikka lõpmatuseni minevat! Kindlasti tahtsime ka päevasel ajal seda vaadet nautida ning õnneks saimegi seda järgmine päev teha.

Kuna kell lõi juba hiliseid öötunde, siis läksimegi tagasi maa peale ning sõitsime koju puhkama, sest ka järgmine päev ootas meid varajane äratus.

Väike video meie minekust

New York - algus

Ühel toredal ööl novembris tabas ühte lennupiletite veebisaiti ebaõnn ning kõik piletid üle kogu maailma olid märtsiks naeruväärselt madala hinnaga. Matu haaras härjal sarvist ning niimoodi, me saimegi endale kaks piinlikult odavat piletit otselennuga Amsterdamist New Yorki. Kuna pileti hind oli tõesti odav (ei julge siia isegi kirjutada kui vähe seda oli), siis ei uskunud isegi juba lennukis istudes, et ma päriselt nädalaks ajaks hoopis teisele mandrile sõidan. Nüüd, kodus tagasi olles ning telefonist pilte vaadates võin öelda, et ma päriselt käisin seal ära!

Asusime juba pühapäeva (02.03.2014) õhtul teele. Kuna lend oli varahommikul ning rongiga Nijmegenist poleks me kuidagi õigeks ajaks jõudnud, siis veetsime öö Maarja ja Jacobi juures Hilversumis. Veetsime koos mõnusa õhtu. Kuna meil kõigil oli varajane äratus (kes tööle, kes New Yorki), siis pikka pidu ei olnud ning kella 11 paiku olimegi juba voodis. Öösel ma väga hästi ei maganud, sest reisiärevus oli suur. Muidugi ma kartsin, et me ei ärka õigel ajal üles või jääme rongist maha. Seetõttu nägin ka selliseid asju unes ning olin iga tunni aja tagant ärkvel, et kella vaadata. Õnneks ärkasime ilusti õigel ajal ning lahkusime vaikselt.

Lennujaamas oli üpris mugav tsillida, sest esiteks oli tasuta wifi ning teiseks oli meil vaade kaugelt-kaugelt maanduvatele lennukitele. Täiesti uskumatu, milline liiklus Schipholi lennujaamas on! Korraga ootas õhus maandumist vähemalt 6 lennukit ja nii koguaeg (või vähemalt kogu see poolteist tundi, mis me seal istusime).

Oodates lendu (mitte Godot')

Turvaväravad olid kohe lennukisse mineva värava kõrval, mis oli üpriski mugav. Muidugi pidime me läbima ka tavapärase küsitluse, et miks me lähme USA'sse jne. Minult küsiti eriti vastikult, et kas mul on Hollandis elamisluba (halloo? Euroopa Liit?), siis taheti näha mu Hollandi juhiluba (muidugi mul ei ole seda), siis taheti teada, et mida ma üldse Hollandis teen. Lõpuks oli mul närv jumala koos, sest ametnik-naisterahvas pani mu juba endas kahtlema. Õnneks läbi ta meid laskis ning sõit võis alata!

Meie lennuk

Kuna check-inni tehes ei saanud me endale kahjuks kõrvuti kohti, siis alguses istusime me eraldi. Kuigi minu kõrvale istus üpris nägus noormees, siis leidsin, et ei taha ikka nii pikalt kuskil üksinda tsillida. Seetõttu orgunnisime Matu kõrval oleva tüdruku minu kohale ning saimegi kõrvuti istuma.

Lennukis oli 7 istet ühes reas (2+3+2). Meie istusime keskel selles kolmeses. Kahju oli natuke, et aknast välja ei saanud vaadata, samas elasime üle. Pärast lendu tõusmist pakuti meile kohe juua (vett, mahla, karastusjooke, kohvi, teed) ning natukese aja pärast süüa. Maitses see üllatavalt hästi. Terve lennu jooksul pakuti koguaeg juua. Jõin päris palju vett, sest noh see on tervislik. Ennem maandumist saime veel ühe kerge eine.

Lennuki toit

Lend kestis meil siis natuke üle 8 tunni. Lendasime üle Dublini, Islandist mööda ning üle Gröönimaa lõuna osa. Pärast veel natuke Kanadat ja siis Newarki lennujaama, mis asub Manhattanist läänes.
Lennuki keskmine kiirus: 800-900 km/h
Keskmine temperatuur õues: -54C
Keskmine kõrgus: 9000-11000 meetrit (mandri kohal kõrgem)

Igal inimesel oli muidugi enda väike ekraanike, kus sai kas muusikat kuulata, filme vaadata või siis lennutrajektoori jälgida. Ma vaatasin ühe filmi, paar seriaali, natuke lennutrajektoori ning unenägusid (ehk magasin).

Minu ekraanike (üpris väike teine)

Maandumine läks muretult ning ees ootas meid järgmine "küsitlus", et miks me ikka Ameerikamaale tahame minna. Kusjuures juba lennukis pidime ära täitma tolliameti paberi, et kas me toome miskit endaga kaasa. Igatahes lennujaamas suunati mind ühte punkti ja Matu hoopis teise. Mees-ametnik küsis, et kellega ma reisin (näitasin Matu peale), miks me koos ei reisi (sest mind suunati siia ja tema sinna), mis on reisi eesmärk. Andsin enda kõik sõrmejäljed ning silmadest tehti ka pilti. Läbi ma saingi ning läksin kohvrit ootama.

Matul nii hästi ei läinud. Kuna ta mainis, et ta on õpilane, siis sai ta enda peale päris ristküsitluse: kuidas sa seda reisi finantseerid? Kas su vanemad ka sind toetavad? Mis tööd nad teevad? Palju nad palka teenivad? Palju sul raha kaasas on? jne. Lõpuks sai ta ka ikkagi läbi. Kuna me võtsime endale näksimiseks porgandeid kaasa, mis meil lõpuks kõik alles jäid, siis Matu pidigi läbi tolli minema ning 6 porgandit deklareerima. Matu sai küsimusi nagu, miks sa tood porgandeid USA'sse?

Edasi ootas meid minek enda majutuskohta, mis asus teisel pool Manhattanit. Kui keegi kaardi pealt järgi tahab vaadata, siis piirkonna nimi oli Bushwick. Majutuse olime endale saanud Airbnb kaudu. Kes ei tea, siis see on veebileht, kuhu inimesed saavad oma ülearused toad, korterid, majad üles panna ning reisivad inimesed saavad odavalt endale vajalikuks ajaks siis sobiva koha rentida.

Muideks, õues oli mingi -8 kraadi, mis meie jaoks tähendas 15 kraadist temperatuuri vahet. Ütleme nii, et natuke hakkas küll külm näpistama bussi oodates.

Kuna soodsalt reisimine on alati meie jaoks prioriteet (võibolla isegi eesmärk omaette?), siis otsustasime võtta tavalise bussi rongijaama (pilet 1,50$). Spets turisti transport oleks olnud 5.50$. Rongijaamast võtsime PATH rongi (2,50$) ning sealt juba metroo (ühe korra pilet 2,50$, nädala pilet 30$, mille me endale ka ostsime) J enda peatusesse Halsey street. Kuigi PATH rongi ja metroo peatuse vahel oli ainult paar tänavat siis muidugi me suutsime ära eksida. Küsisime ka teed, aga me ei sanaud päris täpselt aru, mida meile öeldi. Pärast kolme tundi seiklemist olimegi rõõmsalt oma ajutise kodu ukse taga.

Saime majutajalt natuke infot ning pärast lühikest puhkust asusime teele tagasi linna, sest oli ju vaja siiski õhtust kuskil süüa. Otsisime ühte kindlat Hispaania tapase kohta, kuid kahjuks magasime lootusetult oma peatuse maha (pigem metroo ei peatunud seal) ning hakkasime suvaliselt uitama. Lõpuks istusime maha ühte tavalisse ameerikalikku diner'isse ning saime kõhud täis. Toidust ma praegu väga ei räägiks, sest kõik, mida me sõime väärib eraldi postitust.

Uitasime pärast veel natuke ringi ning läksime koju tagasi. Kell 9 õhtul olimegi tagasi kodus ning kukkusime väsimusest kohe pikali ning ennem järgmist hommikut olime väsimusest kontaktivõimetud.

Edasi ootasid meid mitmed elamused!